Niisiis läksin eile pärast loenguid Motor Clubi koosolekule. Kohal oli umbes kolmkümmend inimest - enamik neist iirlased, kuid näole olid ennast andnud ka mõned Erasmuslased. Koosolekul räägiti lühidalt sellest, millega klubi täpsemalt tegeleb ja mida korraldab. Põhimõtteliselt hakkavad toimuma erinevad üritused, alates teoreetilistest loengutest (näiteks ralli kaardilugemise ja navigeerimise kohta) ja vigursõiduvõistlustest ning lõpetades öiste auto-orienteerumistega. Viimased toimuvad isiklike autodega, nii et need, kel autosid pole, peavad leppima kaardilugemisega. Lisaks on klubil plaan minna nädalaks ajaks Soome, Tampere rallikooli lume- ja jääradadele kihutama, kuid seda alles veebruaris ja siis olen mina juba kodus. Aga sellest pole midagi, sest üritus oleks niikuinii osavõtmiseks liiga kallis (umbes 1200 EURi inimese kohta, kuigi mingi osa sellest katab klubi). Samas iirlaste hulgas oli huvi selle vastu suur ja tegelikult on see arusaadav ka, sest ega neil enda kodumaal sarnaseid võimalusi talvistes tingimustes päris rallimasinatega sõitmiseks ei ole.
Samal õhtul pidi olema kanuuklubi esimene treening Aura Leisure Centre'i basseinis. Avastasin autoklubi koosolekult koju jõudes oma postkastist meeldetuletuse, et ilma ujumismütsita basseini ei lubata. Niisiis käisin linnas ujumismütsi otsimas. Selle leidmine ei olnud kuigi raske, sest spordipoode on Letterkennys palju. Üldiselt on kaubandus siin sellise väikse linna kohta ikka hämmastavalt mitmekülgne - poed iseenesest kipuvad olema pisikesed ja ega kaubavalik neis reeglina kuigi suur ei ole, kuid neid poode on siin lihtsalt niivõrd palju, et peaaegu kõike vajalikku on võimalik saada, kui vaid otsida oskad. Siin ei ole ühte või kahte suuremat kaubanduskeskust, mis kõik olulisemad poed enda alla koondaks; tegelikult on ka neid, aga suur osa kaupluseid on lihtsalt igal pool mööda linna laiali. Kui shopahoolik astuks sisse näiteks Letterkenny Shopping Centre'isse, mis on kohe bussijaama kõrval ja ilmselt linna kõige käidavama koha peal, siis ta tõenäoliselt pettuks - jah, seal on Tesco, kuid mitte hiigelsuur; jah, seal on ka üks suur riidepood ning lisaks mõned väiksemad; jah, seal on raamatupood, apteek, plaadipood ja veel nipet-näpet, kuid sellega ka asi piirdub. Kuid lisaks Letterkenny Shopping Centre'ile on olemas veel Courtyard Shopping Centre, Forte Shopping Centre ja Ballyraine Shopping Centre ning liialdamata võib öelda, et tegelikult jääb oluline osa poode nende kaubanduskeskuste territooriumist väljapoole. Ja Letterkennys elab alla kahekümne tuhande inimese!
Õhtul kella poole kümne paiku võtsin enda uue ujumismütsi ja seadsin sammud kolledži poole, kust buss meid Leisure Centre'isse viis. Erinevalt Motor Clubist olid kanuuhuvlised suuremalt jaolt Erasmuse tudengid; muidugi oli ka kohalikke, kuid tundus, et meie välismaalaste punt moodustas siiski enamuse. Samas on tegu ühe populaarsema klubiga Letterkennys ja ma pakun, et iirlaste vähene arv oli tingitud sellest, et enamik neist on juba varasemast ajast selle klubi liikmed ja ei pea seetõttu vajalikuks uuesti basseinitreeningule põhitõdesid õppima tulla.
Leisure Centre asub kolledžist umbes kolme kilomeetri kaugusel ning kuna ma polnud sealkandis varem käinud, siis nägin seda kompleksi esimest korda. Jättis üsna soliidse mulje: kaasaegne hoone suure spordisaali, jõusaalide ja loomulikult ujulaga, lisaks kaks valgustatud staadionit, üks neist kergejõustiku, teine pallimängude jaoks. Kanuuklubi lastakse basseini kell kümme õhtul, kui ujula tavaliste külastatakse jaoks suletakse. Niisiis hakkavad meie treeningud seal olema igal teisipäeval kümnest üheteistkümneni.
Nüüd aga treeningust endast. Ütlen kohe ära, et nalja sai seal palju. Ega seal pikka juttu ei tehtud - anti kohe kajak kätte ja öeldi, et hüppa sisse ja proovi. Alguses lasti natukene niisama harjutada, et edasiliikumine, pööramine ja pidurdamine enamvähem selgeks saada ning loomulikult õpetati ka seda, kuidas kummuliläinud süstast välja saada, kui pea alaspidi vees oled. Kui vanemad olijad arvasid, et me oleme juba piisavalt harjutanud (mida me ei olnud, kuna rahvast oli palju ja korraga mahtus kaootiliselt liikuvaid süstasid vette vähe), korraldati meile üks teatevõistlus. Pealtnäha lihtne - süstaga basseini teise otsa ja tagasi - kuid kuna enamik meist, kaasaarvatud mina, istus sellise sõiduriista sees esimest korda, siis möödus see võistlus vägagi lõbusalt. Me sõitsime vales suunas, rammisime basseini ääri, põrkasime üksteisega kokku, käisime kummuli ja uppusime - nalja oli kõigil nabani. Minul kõige hullemini ei läinudki: tagumisse basseini otsa jõudsin enamvähem sirgjooneliselt - tagasitulles võtsin vahepeal mingi veidra poogna ja siis kaldusin korraks liiga külili, nii et vesi pääses sisse. Tundsin, et asi on halb ja paat hakkab kiiresti vajuma, kuid kuna enam polnud palju minna, panin täiega finiši poole teele. Lõpuks, päris viimasel hetkel, kui surm juba silme ees oli ja süsta tagumine ots vee all, jõudsin basseini äärele piisavalt lähedale, et üks meeskonnakaaslane paadi ninast kinni sai ja mind suure pingutusega kaldale tõmbas. Napp pääsemine.
Ega selle kajakiga sõitmine alguses nii lihtne polegi. Minu jaoks oli tegemist täiesti uudse kogemusega, nii et ilmselt võtab veel omajagu aega, enne kui kõik vajalikud manöövrid automaatselt ja loomulikult tulema hakkavad. Ka kõige lihtsamad asjad - nagu see, et paremalt poolt tõmmates keerab paat vasakule ning vastupidi: paremalt poolt pidurdades keerab paat paremale - kippusid segamini minema, rääkimata siis sellest, kummale poole ennast mingil hetkel kallutama peab, et süsta otse hoida. Süsta püstihoidmisega altminek tähendab igal juhul kas uppumist või pea alaspidi rippumist ning neid mõlemaid variante sai eile ikka päris palju praktiseeritud. Sellist hetke vist ei tekkinud kordagi, kus vähemalt üks basseinis olnud süstadest tagurpidi ei oleks. Letterkenny ujumisbasseini karmid veed oli seekord aga armulised ja me kõik pääsesime eluga. Eks näis, mis siis saab, kui jõele jõuame.
Täna sain Eestist paki. Edmundi akna peal, kuhu ta tavaliseltki kõik saabunud kirjad väljanäitusele paneb, oli teatis postipaki saabumise kohta minu nimele, millele ma postkontorisse järele minema pidin. Niisiis koputasin Edmundi uksele ja küsisin talt seda paberit. Teatisel on ilusti kirjas, millal ja kelle nimele pakk saabus ning millistel kellaaegadel selle kätte saab, kuid postkontori asukoha kohta polnud seal loomulikult sõnagi. Niisiis küsis Ed:
- Kas sa tead, kus postkontor asub?
- Hmm... vist ei tea.
- Aga kas sa tead, kus on Cottage Bar?
- Jah.
- Hehee, muidugi tead. Okei, postkontor on selle kõrval.
Leidsin üles ja sain oma pakikese õnnelikult kätte. Pakis oli fotoaparaat, nii et panen siia lõpetuseks paar pilti, mis ma tagasiteel tegin.
Main Street
Gringotts... ptüi, Bank of Ireland
Teater
Railway House bussijaama kõrval. Raudteed seal aga (enam) ei ole.
No comments:
Post a Comment