Klubid ja seltsid

Eile oli kolledžis Clubs and Societies Day, mis tähendab seda, et kõik koolis tegutsevad klubid ja tudengiühendused olid koridori peale üles seadnud oma infolauad ning tegelesid nende juures aktiivselt oma tegemiste tutvustamise ja uute liikmete värbamisega. Ning neid infolaudu polnud mitte neli või seitse, vaid julgelt üle kolmekümne, nii et igaüks, kes tahtis, võis sealt endale meelepärase klubi leida. Ka tegevusalade poolest varieerusid klubid seinast seina: oli traditsioonilisemaid, nagu erinevad pallimänguklubid: korvpall, jalgpall, gaeli jalgpall, hurling (gaeli jalgpall meenutab natuke ameerika jalgpalli, kuid pidavat Iirlaste väitel veidi vägivaldsem olema; hurling on mäng, kus väikest palli ja üksteist taotakse umbes meetripikkuste puust kurikatega); lisaks teadusklubid, astronoomiaklubid ja muu selline, kuid leidus ka eksootilisemaid, nagu kickboxing või sukeldumine. Ja kellele neistki väheks jäi, võis valida endale midagi hoopis teistsugust, näiteks frisbiklubi, arvutimänguklubi või tandemklubi. Lisaks olid kohal paar usklikke noori koondavat ühendust, mingi roheliste liikumine ja neegrite seas populaarne African Society. Kõigile midagi.

Tegelikult on üsna hämmastav, kui aktiivne see tudengielu siin on. Kasvõi needsamad klubid, mis on kõik üliõpilastele tasuta ja millest ka suur osa inimestest väga aktiivselt osa võtab. Palju Eestis selliseid on!? Lisaks korraldatakse kogu aeg mingeid ekskursioone ja muud taolist, nii et tegevust jagub kõigile.

Kõigepealt sunniti mind liituma kanuuklubiga, mille president laupäevasest peost tuttav oli. Ma ei tea, miks seda kanuuklubiks (Canoe Club) kutsutakse, kui tegelikult on see pigem süsta- või kajakiklubi. Mitte et ma sel alal eriline spetsialist oleks, aga niipalju ma tean küll, et need sõiduriistad, mis nad sinna koridori demonstratsiooniks välja panid, ei ole kindlasti mitte kanuud. Treeningud toimuvad korra nädalas, teisipäeva õhtuti Letterkenny vabaajakeskuse (Leisure Centre) basseinis ja hiljem hakatakse aegajalt korraldama nädalavahetuseti väljasõite kuhugi jõgede äärde, kus oma õpitud oskuseid proovile panna saab.

Järgmiseks liitusin sukeldumisklubiga, olgugi et selle vähese ajaga, mis ma siin Iirimaal olen, seal tõenäoliselt kuigi kaugele ei jõuta - põhitõdede õpetamine kestab liiga kaua. Lõpuks panin oma nime kirja veel Hillwalking Clubi ja Motor Clubi juures. Esimene neist annab võimaluse erinevate Iirimaa küngaste otsas turnida ning teise tegevuse kohta ma suurt midagi ei tea - liiga suur tunglemine oli seal laua ümber, liitusin puhtalt nime pärast. Neli klubi niisiis. Tegelikult leidus huvipakkuvaid klubisid veel, aga mõtlesin, et aitab küll, sest palju sa ikka jõuad.

Suurem osa ülejäänud päevast möödus loengutes. Käisin ja registreerisin ennast ka jõusaali tutvustavasse tundi, et mind lõpuks ka sinna sisse lubataks.

Mainitud tund toimus täna hommikul ja koosnes see erinevate seadmetega tutvumisest ning moraalilugemisest teemal, et hantleid ei tohiks endale ega teistele varba peale kukutada ning need peab alati pärast kasutamist õigesse kohta tagasi panema. Lisaks tutvustati hügieeninõudeid - pärast iga masina kasutamist tuleb ennast kaasavõetud käterätikuga korralikult ära kuivatada ning seadmele peab pihustama mingist spetsiaalsest pudelist vedelikku ja selle siis paberiga korralikult puhtaks pühkima. Veidi ülehinnatud, aga mis sa teed - kõik kardavad seagrippi ju. Terve kolledž on seagripiteemalisi plakateid täis ning lisaks on igale poole koridoridesse viiruse leviku takistamiseks püstitatud spetsiaalsed käte desinfitseerimise seadmed. Paned käed sinna alla ja masin pritsib neile mingit ollust peale.


Eelmisel nädalal oli ühel kõrvalmaja tudengil palavik ja kehv olla. Läks arsti juurde ning see ütles: "Ah, ilmselt seagripp. Mine koju ja heida pikali, küll sa varsti terveks saad." Saigi.