Täna oli esimene koolipäev, nii et astusin lõpuks ka esimest korda ülikooli territooriumile. Linnak jättis ääretult hea mulje - kena, puhas ja hubane. Sel aastal õpib seal umbes kolm tuhat tudengit, nii et võrreldes TTÜga on tegu oluliselt väiksema ülikooliga. Täna oli kompleks vaid Erasmuse tudengite päralt.
Kõigepealt toimus spordihoones (või tegelikult majas, mis muuhulgas sisaldab ka spordihoonet) üliõpilaste registreerimine. Prantslaste ja sakslaste jaoks olid seal eraldi lauad, ülejäänud tudengid pidid järelejäänud kahe lauaga läbi ajama. Selgus, et 106-st sel aastal registreerunud Erasmuse üliõpilasest on 42 prantslased, 23 sakslased ning ülejäänud riikide esindajaid igast riigist alla kümne. Arvukuselt kolmas riik oli vist Itaalia, soomlaseid oli näiteks 5, nagu ka poolakaid; mina ainus eestlane ja teine ühe tudengiga esindatud riik oli Belgia. Hiljem tehti meist ka pilti, alguses kõigist korraga ja pärast riikide kaupa. Moodustasin ainuisikuliselt eestlaste grupi.
42 konnasööjat
Hiljem toimus väike sissejuhatav loeng, kus rahvusvaheliste suhete koordinaator Sylvie Walsh ja teised tähtsad tegelased tutvustasid veidi õppetöö korraldust ja muid olulisi aspekte ülikooli kohta. Kõigile jagati ka üks tasuta söögikaart, mille ettenäitamisel sööklas tasuta lõuna sai. Kolledži söökla on muidu üsna kallis, lõunasöögi hind jääb €4 ja €6 vahele.
Minu majas elab üks venelane Pjotr, kes õpib Letterkenny ülikoolis juba kolmandat aastat, tema korraldas meile ametliku osa lõppedes väikese ekskursiooni kolledži territooriumil. Tutvustas peahoonet, raamatukogu ja spordihoonet. Viimast ei kutsuta siin tegelikult spordihooneks, vaid iirikeelse nimega An Dànlann (ärge küsige, mida see tähendab... aga vähemalt on ta lihtsasti hääldatav, erinevalt suuremast osast teistest iirikeelsetest nimedest), kuna see majutab peale spordikompleksi ka muid institutsioone, nagu üliõpilasesindus, arsti vastuvõtt jms. Spordihoone on tore koht, sisaldades peale palliplatsi veel ronimisseina, jõusaali ja muud asjakohast, kõik tudengitele tasuta - käi millal tahad, kasvõi laupäeval.
Letterkenny asub mere (ookeani!!!) ääres, nii et loomulikult tuli ka see esimesel võimalusel ära näha. Ei viitsinud eile nii kaugele jalutada, aga täna võtsime ühe suurema kambaga selle tripi lõpuks ette. Minu majast on mereni umbes kolm kilomeetrit. Seda vähemalt teoreetiliselt - tegelikkuses kujunes jalutuskäik tänu tee mittetundmisele märksa pikemaks. Lõpuks me kohale siiski jõudsime; kahjuks jäi päris rannaskäimine seekord ära, kuna me ei läinud ikkagi piisavalt kaugele - lahesopp, mis otsaga Letterkennysse jõuab, on viimases lõpus küllaltki sopane ja seetõttu seal merele väga lähedale ei pääse. Kaugemal läheb ilusamaks, kuid sinna pääsemiseks oleksime pidanud valima veidi teise tee.
Meri
Et aga sellest jalutuskäigust veel ei piisanud, otsustasime osaga kambast veel ka linnaparki uudistama minna. Valisime selleks jällegi traditsiooniliselt pikima tee võimalikest, nii et lõpuks kujunes matk rohkem kui kümne kilomeetri pikkuseks. Park ise polnud midagi erilist; selliseid asju, mida tavaliselt parkides oodata võib, nagu tiigid, purskkaevud ja muu sarnane atribuutika, seal ei eksisteerinud. Selle asemel oli lihtsalt üks suur muruplats. Kuid lõbus oli ikkagi.
Park
Õhtul käisime uudistamas ka teisi maju, mis Erasmuse tudengitele välja üüritud. Ühe tagahoovis toimus mõnus väike rahvusvaheline pidu, kuhu oli kohale saabunud ka paar iirlast - ühe teist aastat siin elava Prantsuse tüdruku sõbrad. See oli esimene suurem kokkupuude kohalikega väljaspool ametlikku suhtlust.
No comments:
Post a Comment