Jälle üks nädalavahetus

Kirusin siin ühes varasemas postituses Letterkenny jalakäijavaenulikkust. Tegin tähelepaneku, et millegipärast ei ole selle linna planeerimisel jalakäijate elu mugavamakstegemise peale kuigi palju mõeldud. Samas võib tänavapildis veidi hoolikamalt ringi vaadates isegi aru saada, miks see nii on. Nimelt kui tihti peetakse Eestit selliseks riigiks, kus igaühel on oma auto ja jalgsi tehakse rohkem kui kümme sammu järjest vaid äärmise vajaduse korral, siis Iirimaa on selles osas täiesti teisel tasemel ja siin on see motoriseeritus saavutanud kohati lausa naeruväärsed mõõtmed. Tänavad on autosid täis ja kui Main Street välja arvata, siis näeb siin linnas jagsi liikumas vaid lapsi ja välisriikide tudengeid. Sest need kohalikud, kellel endal autot pole, sõidavad taksoga. Linnaliinibusse siin ei ole, kuid see-eest on taksosid lausa tohutult - kui ainult nende arvu järgi otsustada, võiks seda linna tegelikkusest vähemalt viis korda suuremaks pidada. Ning tööd neile jagub, sest suurem osa neist on nii päeval kui öösel pidevas liikumises.

Mis mind aga hämmastab, on see, et jalgratast ei ole siin riigis veel leiutatud. Kui mootorrattaid näeb tänavapildis üliharva (mis on siinsete kehvade ilmade tõttu võibolla isegi mingil määral mõistetav), siis jalgrattaid ei kohta praktiliselt üldse. Ilma liialdamata võin öelda, et saan siin nähtud jalgratturid kahe käe sõrmedel üles lugeda, kusjuures enamik neist on olnud kaugemates majades elavad Erasmuse tudengid. Võta nüüd kinni, kas siin on tegu iirlaste laiskusega (taksosõit on mugavam) või millegi muuga. Ise ma arvan, et üheks põhjuseks on võibolla see, et tänavad on siin lihtsalt nii kitsad, et jalgrattaga sõitmist peetakse liiga ohtlikuks. Ning kõnniteel sõitmine pole moes (või on üldse keelatud, ma ei tea). Kui päris aus olla, siis mina ka väga ei tahaks siinsetel teedel jalgratturina oma eluga riskida.

Niisiis on tänavad siin ainult autode päralt. Ning seda, et Letterkenny on suuremalt jaolt tudengite käes, võib selgelt näha ka siinsete automarkide järgi. Levinumaks sõiduvahendiks on ülekaalukalt Honda Civic Type R ning väiksema hulga vaesemate tundengite seas on populaarsed tavalised Civicud, mis on koduste vahendite abil tuunitud sellisteks, et nad näeksid välja nagu Type R või vähemalt teeksid sellist häält nagu Type R. Järgmiseks tulevad VW Golf GTI, BMW 3. seeria ja muud sarnased rullnokamasinad. Leidub ka lahjemaid masinaid, nagu Peugeot 306-d ja Toyota Corollad, kuid üks asi on neil kõigil ühine - tuuning, mis reeglina piirdub tavalisest veidi lärmakama väljalaskesüsteemiga.

Neljapäeval oli Guinessi 250. sünnipäev. Igaks juhuks mainin, et Guiness on maailmakuulus tume Iiri õlu, mis on kohalike seas äärmiselt suure au sees. Kui lähed pubisse ja ütled: "Üks pint, palun," siis eeldatakse automaatselt, et soovid Guinessi ja rohkem midagi ei küsita. Õlu ise on must nagu tökat, aga maitsel pole viga. Guinessi juubel tähendas siin seda, et kella kuuest õhtul toimusid kõikides pubides üle terve maa selleteemalised üritused, iga vähegi liikumisvõimeline inimene vedas ennast kohale ning kiirematele jagati tasuta õlut. Loomulikult käisime meiegi oma Erasmuse kambaga. Päris kuueks kohale ei jõudnud, nii et tasuta õllest jäime ilma, kuid üritus oli sellegipoolest väga kõva. Läksime ühte Letterkenny suurimasse pubisse nimega McGinleys; tegemist on mitme suure saaliga kahekorruselilse hoonega ning see oli puupüsti täis. Mängis elav muusika - mõnus vanakooli rock'n'roll - ning kõigil oli lõbus.

Prioriteedid on iirlastel paigas

Reede möödus suhteliselt rahulikult. Muidugi mitte päris ilma peota, sest nii pole Erasmuslastele kombeks, kuid midagi erilist ei ka toimunud - lihtsalt üks väike ühine õhtusöök ja majapidu Shalom House'i rahvaga.

Laupäeval oli jälle üks sünnipäev, seekord sai aasta võrra vanemaks linna peatänava lähedal Green House'is elav prantsuse tüüp Matthieu. Nagu Jane'i sünnipäevalgi, ei olnud ka seekord oluliselt vähem rahvast kohal. Kuid maja ise on oluliselt väiksem, nii et üsna kitsas oli. Tegemist on minuteada jällegi ühe Edmund Cassidyle kuuluva kohaga ja lisaks Matthieule elavad seal viis tüdrukut, kaks Prantsusmaalt ja kolm Soomest. Ning hoolimata oma nimest pole see maja tegelikult roheline, nii et kui seal eelmine kord pidu toimus, siis pidime õiget kohta tükk aega otsima.

Ma ei tea täpselt, kellel see idee tuli, aga igatahes sai Matthieu endale sünnipäevaks ühe pitsilise roosa kleidi, kuhu igas võimalikus keeles õnnesoovid peale kirjutasime. Ning kõigi tüdrukute rõõmuks ja ülejäänud inimkonna õuduseks pidi ta selle kleidi endale mingil ajal selga ajama ja terve ülejäänud õhtu selles ringi tatsama. Tatsas ka, kuigi mitte väga kaua - mingi aja pärast pöördus ta siiski tagasi traditsioonilise riietuse juurde.

Kohal olid ka kaks Portugali tudengit, väga lahedad inimesed, keda ma varasematel pidudel kohanud pole. Tulid nad Elmwood Downsist, mis asub peopaigast kolme-nelja kilomeetri kaugusel, jalgratastega, mis nad olid paarikümne euro eest kohalikult kirbuturult soetanud. Peo ajaks lukustasid nad oma rattad tänava äärde ja hiljem ennast lahkuma sättides avastasid, et keegi oli üritanud neid sealt ära varastada, kuid ilmselgelt ei saanud lukkudest jagu ning valas seejärel oma frustratsiooni rataste peale välja - laamendades, lõhkudes ja kodaraid sisse tagudes. Portugallased teadsid veel rääkida, et umbes nädal tagasi varastati ühelt nende tuttavalt samast lähedal jalgratas ära ja sellepärast olidki nad endale rattalukud ostnud. Nagu näha, ei piisanud täielikult nendestki. Päris üllatav, et Iirimaal ja veel nii väikses linnas selliseid asju juhtub, kuid eks see kinnitab lihtsalt veelkord ühte ammutuntud fakti: kaabakaid jagub kõikjale.