20. september, pühapäev

Reede on suuremal osal tudengitest vaba päev; nagu Eestiski, kiputakse ka siin tunniplaane koostama selliselt, et nädala viimasele tööpäevale paigutatakse loenguid vaid viimase häda korral. Millegipärast on aga IT-teaduskond siin selles osas suur erand, nii et minul jagub tunde igaks päevaks, reede on veel keskmisest koolipäevast tihendamgi.

Meie majas elavad Rumeenia tüdrukud Romana ja Alexandra otsustasid, et nüüd on viimane aeg hakata teistele oma maa kultuuri tutvustama ja kõige parem meetod seda teha on loomulikult kõhu kaudu. Niisiis oli meil reedel Rumeenia pidu. Tüdrukud olid juba kaheksast hommikul üleval, keetsid ja vaaritasid kogu päeva, silkasid poodide vahet ja organiseerisid igasugu asju - ühesõnaga võtsid seda üritust täie tõsidusega. Õhtuks olid lauad lookas, meie kolme maja elanikud kokku aetud ja toimus üks korralik sööming. Pärastiseks oli planeeritud pubikülastus, kuid see lükkus veidi edasi, kuna Romana, kes ilmselt esimest korda nõudepesumasinaga kokku puutus, tekitas päris korraliku segaduse, kallates sinna pesuvahendi topsikusse natuke Fairyt - tulemuseks oli see, et pool kööki vahutas. Päris naljakas oli.

Pubid on Iirimaal nädala sees avatud poole kaheteistkümneni, reedel ja laupäeval tunni võrra kauem - see on aeg, millest alates enam uusi kliente sisse ei lasta, kuid need, kes juba sees, võivad tavaliselt veel umbes pool tundi oma klaase tühjendada, enne kui pubi oma tegevuse päriselt lõpetab. Ööklubid võivad olla avatud märksa kauem ning samuti kõik need pubid, mis ööklubidega sama katuse all asuvad. Viimast varianti kasutatakse siin üsna tihti. Lisaks on veel terve hulk niiöelda hallile alale jäävaid pubisid, mis tegutsevad pikema lahtiolekuloa saamiseks ööklubi litsentsi alusel, kuigi reaalselt nad viimaseid kuigi palju ei meenuta. Ühesõnaga ma ei saa selle pubide varajase sulgemise seaduse mõttest üldse aru; põhimõtteliselt on ju nii, et kõik, kes vähegi tahavad, leiavad väga lihtsa mooduse sellest kõrvalehiilimiseks, ning paistab, et kellelgi pole selle kohta mingit ütlemist ka - juriidiliselt on ju kõik korrektne. Ühes sellises seadusega manipuleerivas pubis - Sister Sara nimelises kohakeses - saigi õhtu lõpetatud. Kuna laupäeval pidi olema ühe prantslase sünnipäev ja sellega seoses loomulikult järjekordne pidu, siis reedene õhtu väga pikaks ei veninud ja kõik kobisid üsna vara koju tagasi.

Laupäev möödus niisiis jällegi pidutsedes. Kõrvalmajas elav prantsuse tüdruk Jane - see, kes siin juba teist aastat õpib - pidas oma sünnipäeva ning kuna tal on palju sõpru, siis saabus kohale ka päris arvestatav hulk rahvast - lisaks paljudele Erasmuslastele veel ka muudel asjaoludel siia sattunud välismaalasi ja samuti mõned kohalikud. Igaüks võttis veel oma sõprugi kaasa, nii et lõpuks ütles Jane, et tegelikult ei tunne ta pooligi oma sünnipäevale saabunud inimestest. Aga seltskond oli ikka tõsiselt kirju, rahvast oli siin igast maailma nurgast, näiteks oli esindatud ka USA ja isegi Lõuna-Aafrika Vabariik.

Peol oli ka kohaliku kajakiklubi president, kes kutsus kõiki oma klubiga liituma - pidavat LYIT üliõpilastele tasuta olema. Järgmisel nädalal korraldatakse ülikoolis niinimetatud Clubs and Societies Day, kus lisaks juba mainitud aerutamisele tudengeid veel igasugu huvitavate klubidega liituma kutsutakse: alustades jalgpallist ja hurlingust (sportmäng, mis on leiutatud iirlaste enda poolt ainult sellel eesmärgil, et ka nemad saaksid milleski maailma parimad olla) ning lõpetades mägimatkamise, sukeldumise ja muu sellise eksootilisemaga.

Mingil hetkel tuli minu juurde üks tüdruk ja küsis: "Are you from Estonia?" Vastasin jaatavalt, mille peale ta kohe eesti keeles rääkima hakkas. Kuna ma teadsin, et kolledžis peale minu hetkel Eestist kedagi teist ei õpi, siis ei osanud oodatagi, et võiksin siin veel mõnda eestlasega kokku juhtuda. Igatahes oli tegu Tartust pärit jutuka tütarlapse Aigiga, kes on ka ise kunagi Eramuse vahetusüliõpilane olnud, kuid mitte üldsegi siin Letterkennys, vaid kauges ja soojas Sevillas, ning siia on ta praegu sattunud hoopis teistel asjaoludel. Nimelt kaotas ta masu tõttu Eestis töö ning otsustas, nagu väga paljud praegusel ajal, et nüüd on paras hetk korraks aeg maha võtta, kõik sinnapaika jätta ja kuhugi minema sõita. Valituks osutus üheksakuuline vabatahtlikutöö Letterkenny lähedal ning nüüd on ta sellega siin juba paar kuud aktiivselt tegelenud. Iirimaa on minu meelest küll veidi imelik koht vabatahtlikutöö tegemiseks (ma saaks aru näiteks Keeniast või Nepaalist), aga selgub, et ka siin on sellised asjad siiki üsnagi populaarsed, koosnedes enamasti kehvalttasustatud tööst mõnes noortekeskuses. Samas pakutakse kõigile vabatahtlikele tasuta majutust, nii et selles suhtes on nende elu siin üsna muretu.

Pidu koosneski peamiselt jutuajamistest erinevate inimestega ning lõppes üsna varajastel hommikutundidel. Tänane päev on siiamaani möödunud suuremalt jaolt lebotades ja ma ei näe ka põhjust, miks ülejäänud osa päevast kuidagi teistmoodi peaks mööduma. Vaja ju algavaks koolinädalaks energiat koguda. Järgmise nädala jooksul tuleb ära esitada Change of Mind vorm ehk lõplikult paika panna, milliseid aineid ma siin õppida kavatsen. Kuna selles osas on aga otsus põhimõtteliselt tehtud, siis on see tegelikult vaid vormistamise küsimus: vaja on täita üks paber, allkirjastada ja kolledžile esitada ning paluda üks koopia TTÜsse faksida.