Thursday, September 17, 2009

17. september, neljapäev

Kui asjad juba juhtuma hakkavad, siis nad ka juhtuvad ja loomulikult kõik korraga. Räägin teile natuke oma eilsest päevast. Esimene vihje selle kohta, et tegemist saab olema äpardusterohke päevaga, saabus juba hommikul, kui köögis otsustas üks kapiuks mingil hetkel ilma ühegi välise mõjutuseta lihtsalt eest ära kukkuda. Loomulikult oli tegu kõige ülemise kapiga, kuid õnneks oli selle alune lett parajasti tühi, nii et gravitatsioonile alistunud uks oma teekonnal midagi muud ära ei lõhkunud.

See vahejuhtum polegi iseenesest midagi erilist, aga huvitavaks läksid asjad alles siis, kui ma kolledžist tulles avastasin, et ei pääse enam oma tuppa. Olin hommikul välja minnes ukse lukustanud, kuid tagasi tulles see enam ei avanenud; võti läks küll lukuauku, kuid pööramisel oli mingi takistus ees. Et selle luku avamine oli ka varem natuke trikiga protseduur olnud, siis ma päris kohe alla ei andnud, vaid nagistasin seal oma viisteist minutit, enne kui lõpuks loobusin. Läksin otsima Edmundit, meie majaomanikku, kuid loomulikult oli tema sellel ajal kuhugi teadmata kohta minema sõitnud. Vahepeal saabus toakaaslane Cristof, kuid ka tema katsed lukku avada ebaõnnestusid. Ootasime elutoas vist umbes neli tundi, enne kui Ed välja ilmus.

Mees sõitis oma autoga hoovi, suurematsorti järelkäru taga. Oli käinud kuskilt muruniitjat ja trimmerit laenutamas, kuid see pole oluline; igatahes sõitis ta seda järelkäru paika tagurdades üle meie grilli. Viimasest jäid selles ebavõrdses võitluses järele vaid tükid.

Läksime ja kurtsime Edile oma muret ning ta tuli kogu oma võtmevaruga meie ukse taha ja hakkas neid seal ükshaaval katsetama - lootis vist, et ehk pääseb seekord lihtsalt ja äkki on viga võtmetes, mitte lukus. Muidugi ei aidanud need võtmed ega ka nendega kaasnenud sajatused, palved ja võlumisliigutused, niisiis palus Ed meil oodata ja läks veel umbes tunniks ajaks minema. Enne jõudis ta veel ka katkisele kapiuksele pilgu peale heita ja öelda midagi stiilis "mida ma küll teiega tegema pean." Vastu õhtut tuli mees tagasi koos mingi teise tüübiga, kellel olid kaasas redel ja ketaslõikur (kas iirlastel endal siis tõesti mitte midagi kodus ei ole?) ning siis nad ronisid lihtsalt aknast sisse (õnneks oli see lahti jäänud) ja lõikasid seestpoolt lukukeele läbi. Lõpp hea - kõik hea.

Muidu on see nädal läinud küllaltki töiselt. Plaanisin oma õpingukava ühte- ja teistpidi ning olen nüüd vist enamvähem lõpliku variandi juurde kindlaks jäänud. Kui ma veel viimasel hetkel midagi ümber ei mõtle, siis võtan sel semestril nelja õppeainet 20 EAP väärtuses, mis on minu arvates täiesti piisav koormus siin õppimiseks; eriti arvestades, et kaks valitud ainet on tegelikult jätkuained, mis tähendab, et esimest osa neist õpetati eelmisel semestril ja ma pean seetõttu ennast teemadega natuke eelnevalt kurssi viima. OpenGL'i tunnis andis õppejõud näiteks mulle ja kahele saksa tudengile, kes ka seda ainet võtavad, igaühele kätte umbes 150 lehekülge prinditud konspekti, öeldes: "seda me õppisime eelmisel aastal, vaadake üle."

Tunnid, nii loengud kui harjutused, on kõik toimunud arvutiklassides, mis on sisustatud uute, kiirete ja kahe suure monitoriga varustatud Delli arvutitega. Tore näha, et kahe monitoriga süsteemid siin standardiks saanud on, sest ausaltöeldes on programmeerimine üheainsa ekraani peal paras piin. Olen vist ära hellitatud.

Üldiselt on siin süsteem sama kui TTÜs. On loengud, mille kuulamine on vabatahtlik, kuid rangelt soovituslik, ning on harjutustunnid, kus jagatakse koduülesandeid, nõuandeid nende lahendamiseks ja tagasisidet. Õppejõud on vähemalt minu valitud ainetes kõik oma ala spetsialistid, nii et selles osas millegi üle nuriseda ei saa. Õnneks räägivad nad kõik ka küllaltki aktsendivaba inglise keelt, seega ei tohiks neist arusaamisega probleeme tekkida. Üldiselt ei olegi siinne aktsent eriti hull, kuigi paaril korral olen ma siiski sattunud kokku ka selliste tegelastega, kelle jutust ei saagi päris täpselt aru, millises keeles nad räägivad. Viimane kord oli Vodafone'i poes, kui üritasin endale kohalikku SIM-kaarti osta. Müüja tahtis mult midagi teada, kuid pidin kaks korda üle küsima, enne kui tema küsimusele pihta sain.

No comments:

Post a Comment