Ilm oli hommikul ilus ja päikesepaisteline, nii et lennata ja aknast pisikest maailma vaadata oli lausa lust. Lennuk püsis kenasti graafikus ja seega oli kahe lennu vahele jäävast pooleteistkümnest tunnist Riia lennujaamas küll ja veelgi, seda hoolimata bussisõidust lennukilt terminali, passikontrollist (sest Iirimaa ei kuulu Schengeni viisaruumi, nagu Suurbritanniagi) ja küllaltki pikaksveninud järjekorrast pardalelaskmisel. Kuna mõlemad lennud toimusid AirBalticuga, siis pagasit vahepeal välja võtma ei pidanud; jäi üle ainult loota, et see automaagiliselt ise õige lennuki peale satuks.
Pärast rahva lennukissekupeldamist tekkis väike viide, kuna millegipärast ei klappinud reisijate arv manifestis tegeliku inimeste arvuga lennukil. Naljakas oli see, et reisijate ülelugemisega tegeles kolm inimest ja igaüks neist tegi seda vähemalt neli korda, kuna neil õnnestus kogu aeg saada erinevaid tulemusi. Alguses oli ülelugejatel endal ka lõbus, pärast juba piinlik. Lõpuks anti siiski lennukile luba startida, kuna kohale jõudsid mingid viimase hetke muudatused reisijate nimekirjas ja selle abil saadi numbrid klappima. Start hilines vahejuhtumi tõttu umbes viisteist minutit, aga minul oli sellest ükskõik, kuna Dublini lennujaamas tuli Letterkennysse viiva bussi väljumist niikuinii oodata.
Teine lend möödus samuti enamjaolt päikesepaistes, vaid Taani oli ühtlaselt pilvkatte alla mattunud ja väiksemal määral valgeid pilvi leidus ka Suurbritannia kohal. Dublinis maandudes säras päike jälle rõõmuga ja terminalist välja minnes hakkas vahepeal isegi palav. Pagas - minu Tallinna lennujaamas igaksjuhuks kilesse mässitud Ferrino seljakott - jõudis ka ilusasti kohale, seega oli see osa reisist nüüd edukalt seljataga. Järgnes õige bussipeatuse ülesleidmine (mis ei olnud üldse raske, kuna enamus kaugliine Iirimaa erinevatetsse linnadesse peatub sarnaselt linnaliinidele otse terminali ees), automaadist pileti ostmine ja umbes pooleteisttunnine bussiootamine koos kaasavõetud toidupoolise näksimisega. Üritasin ka lennujaama ümbruses natuke ringi vaadata, aga ega sealt jala kuigi kaugele ei pääsenud.
Lennujaama eesuksest väljudes ja tänavale astudes märkad esimese asjana vöötraja ette suurte tähtedega kirjutatud hoiatust "Vaata paremale"; kohalike omapäradega tuleb enda elu ja tervise huvides varakult harjuda.
Buss saabus lubatud kellaajal ning pea neljatunnine loksumine mööda kitsaid Iirimaa maanteid, mis Eesti mõistes annaks ehk napilt külavaheteede mõõdu välja, võis alata. Ega bussiaknast esialgu kuigi palju vaadata ei olnud, kuna kõik teeääred on tugevalt võssakasvanud ja sellest üle eriti hästi ei näe. Iirlaste jaoks tähendab sõna "tee" vist tõesti ainult seda konkreetset alfaltilinti; isegi uute ja ehitusjärgus olevate maanteede puhul oli näha, et asfaltist kümne sentimeetri kauguselt algava kõrge rohu ja tiheda võsaga ei kavatse keegi mitte midagi ette võtta. Võsaga seoses tekkis vahepeal kahtlus, et Iirimaal ei kasvatata lambaid mitte otsese kasusaamise eesmärgil, vaid pigem selleks, et mingigi osa maast läbitav ja võsavaba oleks.
Kogu tee kulges mööda lõunaeestilikku kuppelmaastikku, väikesed künkad üksteise järel ja nii kogu aeg. Mida põhjapoole, seda ilusamaks maastik läks - võsa jäi vähemaks ja künkad hakkasid ka suuremaks muutuma, andes kohati juba väiksemate mägede mõõdu välja. Vahepeal tehti viieteistminutiline jalgadesirutamispeatus ja pärast seda jätkus sõit endise hooga. Ja hooga sõna otseses mõttes, sest too bussijuht oli seal kitsastel teedel ikka paras maniakk. Mingil hetkel põikasime märkamatult sisse Põhja-Iirimaale ja ma tõesti ei pannud tähele, millal see täpselt toimus. Lugesin Lonely Planetist, et range kontrolliga piiripunktid Põhja-Iirimaa ja Vabariigi vahelt on ära koristatud alles mõned aastad tagasi - igatahes praeguseks ei olnud neist teeääres enam ühtki märgatavat jälge. Mingil hetkel lihtsalt avastad, et suunaviitadelt on kadunud paralleelsed gaelikeelsed kohanimed ja anna-teed märgil, mis muidu on samasugune kui meil Eestiski, on selgitav tekst "yield" (alistu) asendunud kirjaga "give way" (anna teed). Üldsegi tavatsevad iirlased sarnaselt ameeriklastega suurt hulka liiklusmärke varustada selgitavate tekstidega, et kõik ikka aru saaks. Gaelikeelsete teeviitadega on muidugi omaette huvitav lugu. Nimelt on Iirimaa teatavasti ametlikult kahekeelne maa. Põhiline keel peaks olema iiri ehk keldi ehk gaeli keel (gaelic), kuid de facto räägivad kõik iirlased inglise keeles ja gaeli keelt oskab viimasest paremini ainult tühine osa kodanikest (vist oli 2 protsenti, kuid võin siinkohal eksida). Ometi on valitsus teinud tugevaid jõupingutusi gaeli keele elushoidmiseks: seda õpetatakse kohustuslikus korras kõigis Iirimaa koolides (mis on kohati saavutanud vastupidise efekti, pannes suure osa rahvast gaeli keelt ja selle tunde vihkama, pidades neid täiesti mõttetuks ajaraiskamiseks) ning kõik teeviidad ja ametlikud sildid Iiri Vabariigis peavad olema kakskeelsed, kusjuures gaelikeelne variant on inglisekeelsest tõlkest või transkriptsioonist alati ülevalpool. Põhja-Iirimaal sellist seadust ei ole ja seetõttu on sealsed teeviidad vaid inglise keeles.
Pärast umbes tunniajast viibimist Põhja-Iirimaa territooriumil (mis muide jättis oma looduse poolest eelnevalt nähtust palju parema mulje, kuna künkad olid kasvanud ja suurem osa teest kulges maalilise ja kärestikulise Mourne'i jõe kaldal, ületades viimast mitmel korral) sai taaskord piir ületatud; seekord ma seda maha ei maganud ja jõudsin isegi märgata tee ääres olevat silti, mis tervitas saabujaid Iiri Vabariiki. Nüüd hakkasid teeviidad ka juba Letterkenny (gaeli keeles Leitir Ceanainn'i) poole näitama. Enam ei olnud palju minna.
Üks huvitav tähelepanek veel. Nimelt millegipärast on osadele iirlastele tulnud pähe loll(?) mõte hakata oma koduhoovis palme kasvatama. Paaris külas, eelkõige Põhja-Iirimaal, kohtas seda päris massiliselt. Ju siis vihmased ilmad ja mahedad talved sobivad neile.
Igatahes jõudis buss lõpuks Letterkenny linna. Vastu kõiki ootusi (olles kuulnud jutte iirlaste, eriti bussijuhtide, loomingulisest suhtumisest kellaaegadesse) isegi graafikust veidi varem. Linn jättis bussiaknast kohe küllaltki meeldiva mulje, olles suurem kui ma ette kujutasin (rahvaarvult võrreldav Rakverega, aga mitte nii kompaktne ja tundub seetõttu massiivsem), küllaltki elav ja ilus nii loodusliku asukoha kui arhitektuuri poolest. Sihtpunktiks oli pisike bussijaamakene kesklinnas (Iirimaal ei peatu bussid eriti sageli teeäärsetes peatustes, vaid käivad linnade keskuste vahelisi bussijaamu mööda, seda ka marsruudi keskele jäävates linnades, tehes sellega mõnikord küllaltki aeganõudvaid edasi-tagasi sõite). Pärast bussilt mahakobimist tegin kiire kõne oma landlordile, Edmundile, ja mõne minuti pärast oligi mees oma autoga platsis, valmis mind oma varembroneeritud majutuskohta viima. Edmund, elurõõmsa olemisega ja üsna jutukas onkel, tegelebki ainult Erasmuse programmi tudengite majutamisega, omades linnas kahte majutuskohta, mis mõlemad koosnevad hulgast keskmise suurusega majadest, mida ta siis tudengitele välja üürib. Neist esimesse mind sõidutatigi; sõit ei olnud kuigi pikk, umbes kilomeeter maad bussijaamast ja kohal me olimegi. Teeäärde jäid veel ka Letterkenny kaubanduskeskus ja ülikool ise, viimasesse on majast jalgsi minnes vaid mõne minuti tee. Teine majutuskoht, mis Edmundi valduses on, asub paari kilomeetri kaugusel, nii et asukohaga mul vist vedas.
Koht, kuhu mind viidi, kannab nime Shalom House, kuid reaalselt koosneb see kolmest majast, mis asuvad Edmundi enda residentsi tagahoovis (segaduste vältimiseks olgu öeldud, et tegu on üsna suure tagahooviga). Mind paigutati keskmisesse, umbes kuue magamistoaga (või rohkema, pole jõudnud täpselt üle lugeda) majja. Kuna soovijaid majutuse järele oli palju, siis päris enda toa saamiseks oleks pidanud veidi varem registreeruma (kuigi ma tegin seda omaarust niigi juba piisavalt vara, umbes poolteist kuud tagasi), niisiis sain elupaiga kahe voodiga tuppa, toakaaslaseks üks Austria tüüp Christof. Aga pole hullu, tuba on päris suur, lisaks omaette WC ja duširuumiga, mida ühestes tubades pole. Ning üür on ka Eesti rahas umbes tuhande krooni võrra kuus odavam.
Minu maja
Kodutänav, mis ei ole tegelikult tänav, vaid hoov
Pärast kohalejõudmist käisin Tescos vajalikke esmatarbekaupu soetamas, kuna ei hakanud päris kõike ka seljakotis kaasa vedama. Tesco (suure briti kaubamajadeketi) kauplus ei ole Lettekennys avatud küll 24/7, nagu mitmes suuremas linnas, vaid "ainult" südaööni, aga ikkagi on see päris hea, arvestades et enamik poode suletakse siin üsna varakult. Tagasi tulles sain teada, et kolmandas majas on plaanitud korraldada väike pidu. Tegemist oli lihtsa oleskeluga, kus kõik Shalom House'i uued elanikud koos, nii et võis mugavalt kõigiga korraga tuttavaks saada. Enamik nimesid küll meelde ei jäänud, aga rahvuslik jaotus on umbes selline: kaks sakslast, üks austerlane, üks itaallane, kaks rumeenlast, üks venelane, üks hiinlane (vist) ja terve ports (vähemalt kuus või rohkemgi) prantslaseid. Sooline jaotus on umbes fifty-fifty. Enamus rahvast on siia kohale saabnud eile-üleeile, mõned täna ning ka homme peaks veel mingi ports isikuid lisanduma.
Õhtul sai kogu selle kambaga veel kesklinna uidatud, ilusat peatänavat (mis kannab tabavat nime Main Street) uudistatud ja ühes tüüpilises Iiri pubis kohustuslik pint tehtud. Nii see esimene päev mööduski.
Mõned faktid:
* Lennupilet Dublinisse (läbi Riia): 2150 EEK.
* Lennuajad: Tallinn-Riia 55min (vahemaa ca 280 km), Riia-Dublin 2h 15min (vahemaa ca 2000 km).
* Bussipilet Letterkennysse: 16.50 EUR.
* Sõiduaeg: 3h 40min (vahemaa ca 230 km).
* Reisiaeg kokku: 14h 10min. 6:30 (GMT+3) väljumine kodust, 18:40 (GMT+1) saabumine Letterkennysse.
* toa üür: 55 EUR nädalas.
No comments:
Post a Comment