Väljasõit rohelisse

Pühapäeva hommik rõõmustas päikesepaistelise, tuulevaikse ja mõõdukalt sooja ilmaga. See oli vägagi tervitatav, kuna ees ootas matk Hillwalking Clubiga Aghla mägedesse ja kes seda ikka kehva ilmaga teha tahaks. Laupäeval näiteks oli terve päeva puhunud tugeva tuule tõttu väljas nii külm, et lausa jube. Matkaks kotti pakkides panin igaks juhuks siiski ka veidi soojemaid riideid kaasa, kuna ühe asja olen ma selle kolme nädala jooksul siin selgeks saanud küll - ainus asi, mis Iirimaa ilma puhul kindel, on see, et selles pole mitte midagi kindlat. On ennegi nähtud, kuidas praktiliselt selge taevas mõne minutiga ühtlaselt pilve minna otsustab või kuidas ka pilvede puudumine ei takista vihma tibutamast, kui ta seda teha tahab. Ning tuul tuleb ja läheb, millal ise heaks arvab. Ilmaennustaja ametit ma siin riigis igatahes pidada ei tahaks.

Niisiis - matk Aghla mägedesse. Hommikul kella kümneks pidid kõik huvilised kogunema ülikooli ette, matkaks vajalik varustus kaasas. Kuna tossudega just mägedesse ei lähe ja saapaid ma muidugi kaasa võtta ei suvatsenud, siis käisin neljapäeval linnapeal endale selleks puhuks uusi jalanõusid otsimas. Loomulikult on Letterkennys ka matkatarvete pood täiesti olemas (tegelikult vist lausa kaks tükki) ja päris korraliku valikuga ka veel. Proovisin mitmeid erinevaid saapaid, käisin nendega mööda poodi ringi ja tegin muid vigureid ning lõpuks, kui olin ühed välja valinud, ei suutnud tükk aega otsustada, kas võtta number 44 või 45. Viimaks langetasin otsuse väiksema numbri kasuks, kuid hiljem kodus saapaid uuesti jalga proovides tundus, et see ei ole siiski päris õige. Seepärast läksin järgmisel päeval poodi tagasi ja vahetasin need suuremate vastu ümber - matkasaapad peavadki tegelikult varvastele natuke vaba ruumi jätma, pigem olgu nad veidi suuremad kui täpselt ümber jala. Tagantjärgi selgus, et tegin õige otsuse - matk tõestas, et saapad said täpselt parajad.

Veidi peale kümmet ilmus kolledži ette buss, mis meid sihtkohta toimetama pidi. Kohal oli selleks ajaks umbes paarkümmend matkahuvilist tudengit ning lisaks mõned vanemad klubiliikmed. Enamik nägusid olid tuttavad, kuna järjekordselt on tegu ühe klubiga, mis on suuremalt jaolt Erasmuse tudengite poolt vallutatud. Toimus kiire varustuse kontroll, et kõigil ikka sobivad jalanõud ja piisavalt soojad riided kaasas oleks, ning sõit tundmatusse võis alata. Tundmatusse sellepärast, et ma ei viitsinud varem ei internetist ega ka Lonely Planetist järgi vaadata, kus need Aghla mäed täpsemalt asuvad, niisiis polnud mul õrna aimugi, kuhupoole buss oma nina keerab.

Liikusime põhja. Bussisõit mööda kitsaid Iirimaa teid kestis umbes tund aega ning tee viis meid peaaegu et ranniku äärde välja, Clenveagh rahvuspargi lähedale. Põhjapoole sõites läheb mägiseks tegelikult juba umbes viie kilomeetri kaugusel Letterkennyst ning kogu ülejäänud tee on maastik üsna ühelaadne - metsavabad kanarbiku ja samblaga kaetud mäed ning roheline tühjus igal pool ümberringi. Iirimaa on tegelikult üks väga kaunis paik. Kuid siinsed maanteed hämmastavad mind endiselt - tühja ruumi on neil ümberringi küllaga, aga kõik teed tehakse nii kitsad ja käänulised kui vähegi võimalik. Alguses oli veel enamvähem normaalne (kui künkad ja muhud välja arvata - palju ei puudunud, et buss oleks paaril korral rattad maast lahti saanud), kuid viimased kümme-viisteist kilomeetrit kulgesid mööda sellist teed, kus korraga saab liikuda vaid ühes suunas, kusjuures niisuguseid möödumistaskuid, nagu Norras iga mõnesaja meetri järel kohata võib, siin ei ole, nii et kui keegi oleks halval hetkel vastu tulnud, oleks üks osapooltest pidanud päris pika maa tagurpidi sõitma.

Lõpuks keerasime ka asfaltilt maha ja viimane loksutav osa bussisõidust toimus mööda väga erineva suurusega kividega sillutatud kahte rööbast. Ranniku ääres, kuhu me peaaegu et välja jõudsime, lõppevad mäed ära, nii et buss jättis meid tegelikult keset lagendikku mõne kilomeetri kaugusele mägedest, mille vallutamine meil kavas oli.

Vaade stardijoonelt

Iirimaa mäed on tegelikult suhteliselt madalad. Kõrgemad tipud on vaid veidi üle kilomeetri ning enamik neist asub lõunas, Kerry mäestikus. Meie sihtpunktiks valitud Aghla mäed koosnevad tegelikult kolmest tipust: juuresoleval pildil on vasakul võimalik näha kahe tipuga Aghla Begi madalamat tippu (564m) ning paremal Aghla More'i (584m); Aghla Begi kõrgem tipp (603m) jääb siin madalama taha. Kuna buss meid mägedest nii kaugele kaugele jättis, siis kulges esimene osa matkast valdavalt mööda siledat maastikku. Samas sai ületada soid ja kraave, nii et uute saabaste veekindlus õnnestus kohe alguses proovile panna. Mingil hetkel otsustas ka meid seni kenasti soojendanud päike korraks pilve taha varjuda ja saime ka paar lühikest sahmakat vihma kaela, kuid peagi läks ilm jällegi päikesepaisteliseks tagasi.

Dead Marshes

Ookean, lagendik ja meie buss

Edasi läks juba huvitavamaks. Pärast umbes pooleteisttunnist kõndimist mööda tasast maad ja ronimist mööda valdavalt lauget tõusu olime umbes paarisaja meetri kõrgusel merepinnast ja oma esimese ohvri - Aghla More'i (584m) jalamil. Tõus selle mäe tippu oli kohati üsna järsk, kuid samas piisavalt lühike, et kellelgi (välja arvatud mõnel üksikul, kes juba all otsustasid alternatiivse ümber mäe viiva marsruudi kasuks) ei tekkinud probleeme ülesjõudmisega.

Aghla More alt...

... keskelt ...

... ja ülevalt

Tipus oli parajalt tuuline, kuid sealt avanev vaade oli see-eest vapustav. Ütleme nii, et tasus ronimist; ma parem ei hakkagi üritama seda sõnadega kirjeldada, kuna pildid annavad sellest palju parema ülevaate:

Matkasellid Aghla More'i tipus. Ronimiskepid ja säärekatted on klubi poolt

Vaade ülevalt. Taga on näha Seitsme Õe mäestiku, kuhu kuuluvad ka Aghla mäed, kõrgeim tipp Errigal (749m)

Mina mäe otsas; jah, ka Iirimaal võib suusamütsi vaja minna

Mitte ühtki sauna järvekaldal, milline raiskamine

Neljajalgne mägironija Carlsberg, kes oma loodusliku eelise kompenseerimiseks kivi kaasas tassis

Pärast esimesest tipust allaronimist tegime selle saunadeta järve kaldal väikese lõunasöögi (mis tähendas kaasavõetud võileibade järamist) ning seejärel võtsime nagu muuseas ära ka ülejäänud kaks mäetippu (Aghla Beg 603m ja 564m). Kokku kestis matk umbes kuus tundi ja läbisime selle käigus hinnanguliselt kümme-viisteist kilomeetrit (täpset kilometraaži kahjuks öelda ei oska, kuna unustasin hommikul pakkides GPSi maha).

Vaade teisest mäetipust

Iirimaal on metsi ka - näete: seal on üks!

Allatulek

Tagasi Letterkennysse jõudsime veidi peale seitset õhtul ning kuna eelmisel ööl sai veidi vähe magatud, siis olin ma umbes tunni aja pärast juba teki all. Tore matk oli ning ootan huviga järgmist, mille kohta lubati, et see tuleb raskem ja suuremate tõusudega. Esimene oli niiöelda soojendusharjutus.