Palmide all

Nädalavahetusel käisime Kanaari saartel, siin on mõned pildid:

  

Taibukam lugeja võib muidugi juba aimata, et tegelikult ei ole need pildid tehtud mitte Kanaaridel, vaid ikka Iirimaal ja täpsemalt Glenveagh rahvuspargis, millest ma oma eelmises postituses lubasin kirjutada. Kui veel täpsemaks minna, siis on need pildid tehtud Glenveagh rahvuspargi keskel asuva Glenveagh lossi pargis.

Glenveagh rahvuspark katab Letterkennyst mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva ja umbes 16 500 hektari suuruse mägise maaala, mis on praktiliselt asustamata ja pakub seega võimalust nautida ehedat metsikut loodust. Tegelikult sai selle rahvuspargiga esimest korda tutvust tehtud juba üleeelmisel nädalal, kui matkaklubiga Aghla mägedes käisime, sest ka need mäed jäävad sellele territooriumile. Loodus on kogu rahvuspargis sarnane - mägine, järverikas ja valdavalt metsavaba. Kunagi, ilmselt mitmeid sadu aastaid tagasi oli suurem osa nendest aladest kaetud metsaga ning seetõttu võib mõnes kohas keset sood tänaseni näha suurte puude kändusid.

Meie ekskursioon viis aga Glenveagh rahvuspargi keskele, samanimelise lossi territooriumile. Lossiks seda tegelikult päriselt nimetada ei saa, meie mõistes on tegu pigem mõisa kui mingi keskaegse kindlusega. Ehitatud on see alles 1870ndatel aastatel, kui kohalik rikkur  John Adair sellesse maasse ära armus ning sinna oma elamise rajada otsustas. Üsna arusaadav, kuna loodus on seal tõepoolest ilus. Loss paikneb roheliste mägede vahel, maalilise Lough Glenveagh (või Loch Ghleann Bheatha) järve kaldal, kus erinevalt ühest sarnasest järvest Šotimaal ei pidavat ühtki koletist elama, kuigi kindel ei saa selles muidugi olla. Küll aga on lossi enda ehitamisel malli võetud justnimelt Šotimaa keskaegsetest kindlustest, kuigi mõõtude poolest on tegu oluliselt väiksema ehitisega.

Kindlus

Vaade künka otsast

Muuseas on seesama John Adair ka üks peamisi süüdlaseid selles, et tänane Glenveagh rahvuspark tänapäeval niisugune puutumata loodusega paik on. Kunagi olid need alad üsnagi tihedalt asustatud, kuid vastne lossiomanik kihutas kõik tema maadel elavad kakssada talunikku oma kodudest välja, kuna need olevad häirinud tema vaadet järvele.

Hiljem on see loss olnud mitme erineva omaniku käes (vahepeal isegi IRA poolt okupeeritud) ning läbinud mitmeid ümber- ja juurdeehitusi, kuid umbes kakskümmend aastat tagasi ostis selle ära riik, et rajada sinna ümber rahvuspark ja üks Iirimaa kuulsamaid vaatamisväärsusi.

Igal aastal on LYIT Erasmuse tudengitele sinna ekskursioone korraldanud ja nii seegi kord. Tegelikult tehti neid ekskursioone lausa kaks, kahel järjestikusel nädalavahetusel; mina valisin neist teise, kuna nädal varem toimus matk Aghla mägedesse ja ma mõtlesin, et kaks niisugust retke ühel nädalavahetusel võib olla natuke liiast. Kõigepealt tehti meile giidiga tuur lossi sisemusse, kus pildistada ei lubatud, ning seejärel jalutasime ringi lossiaias, järve ääres ja ronisime ka ühe väiksema künka otsa. Täitsa kaunis koht oli, pole midagi halba öelda.

Turistid

***

Teisipäeval käisin sukeldumisklubi sissejuhatavas loengus ning sain teada, et selle klubiga liitumine oli üsnagi kasulik - lisaks sellele, et siin saab tasuta sukelduda, annab see klubi võimaluse teha täiesti tasuta ka rahvusvaheline sukeldumislitsents, mis annab mulle edaspidi õiguse käia sukeldumas praktiliselt kõikjal maailmas. Eestis maksaks sellise litsentsi tegemine mitmeid tuhandeid kroone. Loengus tutvustati klubi tegevust ja litsentside saamise protseduure. Lisaks tuli ära täita terve hulk erinevaid pabereid. Sukeldumine on tegelikult paras bürokraatia - pabereid, millele oma allkirja panema pidin, oli kokku umbes viis: pidin kinnitama, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt terve ning vastutan oma tegevuse eest ise, lisaks olid paberid isikuandmete jaoks, varasemate sukeldumiskogemuste jaoks, seejärel litsentsi taotlemise avaldus ja veel mingi paber. Kahtlustan, et sellega asi ei piirdunud ja saan järgmine kord uue portsu samasuguseid pabereid.

Peale loengut läksime basseini proovisukeldumist tegema. Kuna ülikool soovib majanduslikult raskel ajal raha kokku hoida, siis on bassein broneeritud sukeldumisklubile ja kanuuklubile täpselt samal ajal, nii et pool basseini on sukeldujate ja pool aerutajate käes. Ning minusugused, kes mõlemasse klubisse kuuluda tahavad, peavad kuidagi kahte asja korraga tegema. Kuid tegelikult pole sellest hullu midagi, kuna sukeldumisvarustust ei jätku niikuinii igaühele ja seega tuleb seal päris palju ootamist ette, niisiis on vahepeal piisavalt aega ka teises basseinipooles käia.

***

Täna oli erinevalt tavalistest reedetest ka minul vaba päev. Põhjus selles, et ülikoolis toimusid lõpuaktused ning selleks puhuks oli kolledž kogu õppetöö jaoks suletud. Ärge minu käest küsige, miks need lõpetamised just praegu, keset sügist toimuvad, sest ma ei ole ise ka sellele süsteemile siin päris hästi pihta saanud. Semestrid lõppevad siin nagu Eestiski jaanuaris ja juunis ning ka sessid on samadel aegadel, nii et oktoobris peetavad lõpuaktused on minu jaoks täielik müstika.

Aga vaba päeva vastu polnud mul loomulikult midagi. Tavaliselt on nii, et kui ma reede hommikul kell pool kümme kolledžisse lähen, on koridorid praktilised inimtühjad. Ja Shalom House'i kahekümnest asukast on reedeti loengud vaid kaheksal, kuna ülejäänud kõik õpivad bisnessi ja nende tunniplaanis sellist päeva nagu reede ei eksisteeri. Ma arvan, et põhjus on selles, et neile on lihtsam tunniplaane koostada, kuna nende jaoks ei ole tavaliselt vaja arvutiklasse broneerida ja seega on vabade ruumide leidmine kergem.

Sellist pilti võib näha ainult reedeti

Aga tegelikult on informaatikat õppida siin mitmes mõttes parem kui ärindust, sotsioloogiat või muid sarnaseid erialasid. Esiteks ei pea ma kirjutama kümneleheküljelisi uurimustöid Rooma impeeriumi kokkuvarisemise põhjustest või ülemaailmse majanduskriisi tagamaadest ning teiseks ei ole ma näiteks pidanud ostma endale ühtki õpikut. Kõik vajalik õppematerjal on nagu Eestiski üleval internetis või antakse kätte paljundatud lehtedel; mingi soovituslik õpikute nimekiri küll on, aga see on pigem selline... soovituslik. Erinevalt ärinduse õppijatest ei ole mul mingit kohustust ega ka otsest vajadust ühtki õpikut omada. Siin on süsteem muidu selline, et õpikuid ei jagata mitte raamatukogust, vaid igaüks peab need endale ise soetama. Ning need raamatud on kallid, tihti umbes 40-50 eurot tükk. Kui sa pead endale viis-kuus õpikut ostma, nagu nii mõnedki siin on teinud, siis tuleb ikka üsna arvestatav summa kokku. Loomulikult käib ka pidev second-hand-kauplemine, nii et vanemate kursuste tudengite käest võib kasutatud õpikuid veidi odavamalt saada, kuid tavaliselt küsivad ka nemad üsna palju raha, nii paar-kolmkümmend eurot ikka.