Tegelikult ma käin koolis ka!

Selle blogi lugejad on tõenäoliselt märganud, et ma olen siia kirjutanud küll kõikvõimalikel erinevatel teemadel, kuid väga olen juttu teinud neist asjadest, mille pärast mind siia Iirimaale tegelikult saadeti - ülikoolist ja õppimisest. Nii et mõnel on võinud jääda ekslik mulje, et see Erasmuse tudengi elu siin ainult üks pidu ja meelelahutus ongi. Ei saa salata, et ka viimast on piisavalt, kuid selle kõrvalt tuleb siiski pidevalt ka praktiliste asjadega tegeleda. Sellega ma tahan öelda, et põhjus, miks ma ülikoolist niivõrd vähe kirjutanud olen, ei ole kindlasti mitte selles, et ma seal käimist kuidagi ebaoluliseks või mainimist mitteväärivaks peaksin. Pigem ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi eriti põnevat kokku kirjutada. Kaugelt vaadates võib see kõik siin muidugi mingil määral eksootikana tunduda - võõras riik, võõras ülikool, võõras süsteem, võõras keel (olgugi, et inglise) ja nii edasi, kuid kui sa ennast siia juba sisse sisse seadnud oled, siis avastad üsna ruttu, et kõik on tegelikult täpselt sama kui mujalgi: loomulikult on siin võrreldes Eesti ülikoolidega mitmeid erinevusi, millest huvitavamaid ma kindlasti mingil ajal ka puudutan, kuid suuremalt jaolt on see õppimise rutiin siin ikkagi täpselt sama. Tõsi, õppeaineid on ka selliseid, mida Eestis ei õpetata, ning võiksin teoreetiliselt ju nende kohta kirjutada, kuid ma kaldun arvama, et suuremat enamust minu blogi lugejatest eriti ei huvita, et me näiteks tänases DirectX-i tunnis käsitlesime texture mappingut, multitexturingi ja blendingut. Kui kedagi huvitab, siis küsigu.

Aga ärge palun tulge enam küsima, kas ma siin üldse koolis ka kunagi käin! :)

***

Niisiis - luban, et kirjutan mingil ajal ka ülikoolist veidi pikemalt... kuid mitte täna, sest hetkel on palju huvitavamat, millest pajatada. Teisipäeval näiteks oli järjekordne kanuutreening, sama lõbus ja naljakas kui eelminegi. Erinevuseks vaid see, et aeru ma seekord puutuda ei saanudki. Selle asemel keskendusime taaskord ümberläinud süstast väljapääsemise harjutamisele, kuid seekord veidi edasijõudnumal tasemel, kuna erinevalt eelmisest nädalast kasutasime nüüd nn põllesid ehk spraydecke - riidest või neopreenist katteid, mis ei lase veel süsta pääseda ning mis enne väljaronimist paadi küljest lahti tõmmata tuleb. Lisaks harjutasime üksteise abistamist ja kummuliläinud süsta püstiaitamist, nii et taaskord oli võimalus päris palju pea alaspidi vees hulpida. Treening lõppes traditsiooniliselt teatevõistlusega: seekord tegime seda ilma aerudeta. Kuna me võistluse ajal spraydecke ei kasutanud ja kätega aerutades on üsna lihtne paat vett täis kühveldada, siis õnnestus nii mõnelgi ka seekord oma süst põhja ajada.

Pärast treeningut anti teada, et reedel on võimalus jõele harjutama minna. Jõele... mis mõttes nagu!? Me oleme kolm korda basseini teise otsa aerutanud ja sedagi mitte kuigi edukalt ning juba tahetakse jõele ajada! Ma nägin küll neid videoid eelmise aasta esimest jõelkäimisest - kivid, kosed, vahutav vesi ja kärestikest laskumine - ütleme nii, et need ei sisendanud just erilist enesekindlust (eelmisel aastal mindi väidetavalt esimest korda jõele alles peale neljandat-viiendat basseinitreeningut). Panin siiski oma nime kõheldes kirja, nagu ka enamik teisi klubilisi - kui jõele, siis jõele.

***

Neljapäeval toimus Põhja-Iirimaal Derry nimelises linnas mingisugune liiklusohutust propageeriv üritus ja kuna sellest võttis osa ka Letterkenny Motor Club, siis oli minulgi meeldiv võimalus nendega koos Derrysse sõita. Tegemist on Letterkennyle lähima linna nime vääriva asulaga, mis asub siit linnulennult umbes paarikümne ja mööda teed kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel. Ühendkuningriikides on selle linna ametlik nimi Londonderry, nii et üle piiri minnes muutuvad ka teeviidad vastavaks, kuigi enamikel neist on sõna "London" ära soditud, üle värvitud või muul viisil loetamatuks muudetud, et demonstreerida põhjaiirlaste suhtumist antud nimesse.

Kuna sündmus toimus tegelikult linnast natuke eemal, siis ma Derryt seekord tegelikult ei näinudki. Üritus ise oli aga igati huvitav, nii et päevaga võib sellegipoolest rahule jääda. Kõigepealt korraldati meile vigursõiduvõistlus, mis koosnes slaalomist, tagurdamistest, täpsuse peale pidurdamistest ja muudest sarnastest manöövritest. Iseenesest küllaltki lihtne, aga asjaolu, et vasakpoolse rooliga autosid kuskilt võtta ei olnud, muutis selle mõne teatud välismaalase jaoks omajagu keerulisemaks. Valel pool istudes kaob auto gabariiditunnetus täiesti ära ja kui teepeal sõitmine tuleb veel enamvähem normaalselt välja, siis täpsusmanööverdamine ja slaalom on niimoodi ikka parajalt rasked. Kuidagi õnnestus mul koonuseid siiski vältida, olgugi et ajaliselt jäin parematele iirlastele omajagu alla. Kui kõik olid oma vigursõidud ära teinud, toimus lõunasöök (kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?) ning autasustamine, kus parimaid sõitjaid pärjati karikatega. Päeva teine osa sisaldas mõnda liiklusohutuse teemalist presentatsiooni ning seejärel demonstreerisid Põhja-Iirimaa päästeteenistus, kiirabi ja politsei, kuidas nad liiklusõnnetuse korral tegutsevad.

 

Kaks täiesti tervet autot lõhuti ära

***

Reedel hakkas peale lõunat päris tugevat vihma sadama. Tegemist oli esimese korraga, kui ma siin tõeliselt korralikku vihmasadu näinud olen, kuid tuleb tõdeda, et ajastus oli üsna halb: pidime ju kanuuklubiga jõele minema. Kehva ilma tõttu otsustas suurem osa klubilisi selle ürituse viimasel hetkel vahele jätta, nii et kokkulepitud ajaks kogunes rahvast ülikooli juurde üsna vähe. Shalom House'ist läksime ainult mina, Peter ja Yann (üks Prantsuse tüüp kõrvalmajast), lisaks oli kohal veel üks prantslane Alex ja mõned iirlased; kokku alla viieteistkümne inimese, nii et bussi ei läinudki vaja, vaid mahtusime kõik kohaletulnute autodesse ära. Vastupidiselt kartustele me seekord siiski kärestikke võtma ei läinud, vaid sõitsime üsna vaikse, peaaegu et seisva veega jõesuudme äärde. Selleks ajaks oli ka vihm ilusasti järele jäänud ja rohkem ta enam sadama ei hakanudki, nii et ilm meie tegemisi ei seganud mitte kuidagi.

Varustus

Yann ja Peter

Laadisime varustuse maha, jagasime süstad, aerud, päästevestid, kalipsod, jakid, kiivrid, põlled ja jalatsid laiali ning oligi käes aeg paadid vette lükata. Aerutamise enda kohta mul kahjuks pilte ei ole, kuna kaldale pildistama ei tahtnud keegi jääda. Kokku olime vees umbes poolteist tundi, nii et kõigil oli piisavalt aega süstaga lähemalt tuttavaks saada. Tegelikult on see aerutamine üsna lihtne, ainult süsta otsehoidmine vajab veel veidi harjumist. Kuna need paadid on niimoodi konstrueeritud, et neid oleks võimalikult lihtne keerata, kipuvad nad ka kõige väiksema mõjutuse peale koheselt suunda muutma, nii et otsesõitmine ei olegi alati nii lihtne. Kõige loomuvastasem tundub esialgu see, et kallutades ei käitu kajak nagu mootorratas või lumelaud, vaid pöördub selle asemel hoopis vastupidises suunas.

Aerutasime algul niisama, seejärel harjutasime erinevaid pöördeid, tagurpidi aerutamist ja muud sarnast ning loomulikult ei saadud ka ilma võistlemata. Kõige rohkem nalja sai sellise võistlusega, kus meid jagati kahte gruppi ning mõlemas grupis pidid kõik oma süstad üksteise kõrvale parveks kokku panema, nii et aerutamisega said tegeleda ainult kaks äärmistel kohtadel olevat õnnetut (kumbki vaid ühelt poolt) ning ülejäänute hooleks jäi ainult ergutamise ja juhendamise raske töö.

Kogu sessioon kulges peaaegu et kadudeta; vaid ühel iirlasel õnnestus oma paat kummuli keerata, kuid kuna korralikus varustuses see jõevesi vist kuigi külm ei tundu, siis ta väga ei kurvastanud - ujus süstast välja, lükkas selle kaldale, kallas veest tühjaks ja jätkas aerutamist. Eks näis, mis järgmine kord saab, kui juba vähe tõsisema vee ette võtame.

***

Täna ehk laupäeval toimus ülikooli poolt rahvusvahelistele tudengitele korraldatav ekskursioon Glenveagh rahvusparki, kuid sellest räägin pikemalt juba järgmises postituses...