Nädalavahetus Edinburghis, 2. osa

Teise päeva ehk reede hommik rõõmustas jällegi ilusa ja selge, kuigi veidi külmavõitu ilmaga. Käsime New Towni uudistamas, poes vajalikku kraami hankimas ja hiljem läksime Edinburghi botaanikaaeda. Kuid kuna suur osa sellest aiast oli tegelikult park, siis ega seal novembrikuus eriti midagi vaadata ei olnud. Mingid suured kasvuhooned olid ka, need olid veidi põnevamad - sai näha nii vihmametsa- kui kõrbetaimestikku ning hingata sisse nii sooja ja niisket õhku kui kuiva kõrbetolmu. Sisenesime sinna kasvuhoonelabürinti mingist imelikust kõrvaluksest, kuid hiljem avastasime, et tegelikult oleks tulnud ikkagi peauksest minna ja kassas veidi kukrut kergendada. Aga kes see enam tagantjärele ikka maksma läheb.

Linna keskele, vana ja uue linnaosa vahele oli üles seatud väike lõbustuspark - karussellid, vaateratas ja liuväli. Osad läksid uisutama, mina ei viitsinud. Nende lõbustuste kõrval asus aga Saksa traditsiooniline jõuluturg (Weihnachtsmarkt), kus müüdi valdavalt jõuluehteid, piparkooke ning erinevaid muid suupisteid ja maiustusi. Muidugi ka õlut ning lisaks sellele sai seal maitsta hõõgveini, mida oli kontidesse pugenud külma eemalepeletamiseks väga mõnus rüübata. Päris jõulutunne tuli hetkeks peale, nii et pidi endale vägisi meelde tuletama, et tegelikult on ju alles november.

Sakslased Stephan ja Jens on õnnelikud oma leiu üle

Lõbustuspark ja Deutscher Weihnachtsmarkt

Glühwein

Laupäeva hommikul läksime kella üheksaks lossi juurde ning tõepoolest - kuuldused vastasid tõele, tavapärase kaheksa naela asemel ei küsitud sel päeval sissepääsu eest sentigi. Tänu varajasele kellaajale seal rahvast siiski väga palju ei olnud, nii et saime ilma pikemalt ootamata sisse. Loss ise oli väga huvitav - kui väljastpoolt vaadates on tegu kolossaalse ehitisega, siis sees võib üsna kiiresti ära unustada, et tegelikult lossis viibid. Pigem meenutab see ühte pisikest linna, kus on oma tänavad, hooned ja kõik eluks vajalik olemas. Karjamaad ega põldu siiski polnud, nii toidu pidid nad omalajal ikkagi väljastpoolt tooma. Lossiga tutvumine võttis aega umbes kolm tundi ja isegi selle ajaga ei olnud võimalik kõiki kohti läbi käia.

Kivilahmakas

Selleks ajaks, kui lossist lahkusime, oli järjekord sissepääsu juures kujunenud kilomeetripikkuseks. Nii et varajane ärkamine tasus ära ja ega meil tegelikult erilist valikut ei olnud ka, kuna kell kolm hakkas kohalikul staadionil ragbimatš Šotimaa ja Argentiina vahel, mida oli plaanis vaatama minna. Kuna ma ei ole elu sees ühtki ragbimängu näinud, siis ootasin seda paraja põnevusega. Mingist väikesest suveniiripoest sai viie naela eest ka Šoti värvides ragbisärk ostetud, kuid kahjuks oli ilm liiga külm, et seda kandes oma poolehoidu kohalikule meeskonnale väga pikalt demonstreerida.

Torupillid Šoti hümni puhumas

Argentiina võitis skooriga 9 - 6. Pärast mängu sai veel korra jõuluturult läbi hüpatud ning seejärel oma viimasel õhtul Edinburghis lihtsalt linnas ringi jalutatud, mõnes pubis natuke jalgu puhatud ja lõpuks väsinuna hostelisse magama mindud.

Pühapäeva hommikul oli äratus kell seitse. Sõitsime lennujaama, hüppasime lennukisse ja varsti olimegi vihmases Dublinis tagasi. Maandumine oli üsna naljakas, kuna lennujaamas puhus väga tugev tuul ja pilootidel oli lennuki otsehoidmisega ikka tükk tegemist. Saime siiski edukalt alla ning umbes nelja ja poole tunni pikkuse bussisõdu järel (kui aus olla, siis see Dublin-Letterkenny marsruut hakkab juba vaikselt ära tüütama) jõudsime rõõmsalt koju.

Väga lahe puhkusereis oli.