Jõulud on ukse taga

Aeg lendab nagu reaktiivmootoriga jänes. Minul on Letterkennys olla veel umbes kuus nädalat, kuid osad inimesed on juba lahkumas. Peamisteks kojuminejateks on hetkel sakslased, kelle akadeemilised kalendrid on võrreldes teistega natuke nihkes ja kes seetõttu jaanuaris eksamite ajaks tagasi tulla enam ei saa. Jens ja Nico, esimesed kaks lahkujat jätsid meiega hüvasti juba seitsmendal detsembril, ülejäänud lendavad minema kas selle nädala lõpus või järgmise alguses. Kuid nimetatud isikud on pigem erandid, valdav enamus rahvast jääb siia ikkagi ka jaanuarikuise sessi ajaks, rääkimata siis nendest, kes terve aasta Letterkennys veeta kavatsevad. Shalom House'ist läheb päriseks ära ainult minu toakaaslane Christoph, nii et alates kolmapäevast saan oma toa ainuvalitsejaks ja teisipäeval on oodata suurt pidu.

Jõuludeks lähevad paljud ikkagi koju - ka need, kes vaid jaanuarikuuks tagasi tulevad. Mõni jääb ära nädalaks ja tuleb tagasi enne aastavahetust, mõni kaheks nädalaks. Mina otsustasin üldse mitte minna, kuna lennupilet koju on üüratult kallis ning pealegi saan ma ju niikuinii varsti Eestisse tagasi. Ja ega ma siia üksi jää - neid, kes sarnaselt minule jõule kohapeal veeta otsustasid, on tegelikult päris palju. Prantslased lähevad küll peaaegu täies koosseisus ära (ja arusaadav ka, kuna lennupilet sinna on umbes kuus korda odavam kui Eestisse), kuid enamik kaugemalttulijaid (soomlased, itaallased, pooled hispaanlased, austerlased, osa sakslasi jne) ei liigu kuhugi, nii et igavuse üle ei tohiks siin ka jõulude ajal väga kurta.

Ja seda, et jõulud ukse taga on, näeb siin igal sammul. Terve linn on juba kuu aega tuledes ja särab nagu juudi jõulupuu. Iirlastele meeldivad igasugu vilkuvad asjad, nii et neid plinkivaid erivärvilisi jõulutulesid on siin kõik kohad täis. Nende moto: mida häirivam on ja rohkem tähelepanu tõmbab, seda parem. Siiski kohtab ka maitsekamaid jõulukaunistusi, kuigi ka need tunduvad eestlase jaoks parajalt ülepingutatud. Näiteks Edmundi, meie landlordi maja on nagu üks tõeline jõulumaa. Kuna tal on väiksed, umbes kümneaastased lapsed, siis on ta jõulukaunistustega eriliselt vaeva näinud - terve maja on täis jõuluvanade, lumememmede ja jääkarude kujusid, jõulukuuski ning tohutus koguses kunstlund (elik vatti), kingipakke ja nii edasi ja nii edasi. Ning tal on päris suured aknad, eriti tänavapoolses otsas, nii et see kõik paistab ka väljapoole ja on tegelikult päris ilus.

Kohati on jõulutuledes linn siiski üsna kena

See, et ma vahepeal eriti midagi kirjutanud pole, ei tähenda, et siin midagi toimunud poleks. Pigem vastupidi - pole lihtsalt leidnud seda aega ja viitsimist millestki eriti pikemalt jutustada. Pealegi olen ma juba piisavalt kaua siin kohapeal olnud, rutiini sisse elanud ja sellepärast tundub kõik juba nii tavaline, et ei oska enam millestki väga huvitavast enam pajatadagi.

Mis siis vahepeal toimunud on? Koolitöödega olen enamvähem ühelepoole saanud, lõpusirge paistab juba. Sukeldumisklubis on teooriaosa ja basseinisessioonid läbi, kuid merre läheme alles jaanuaris. Kanuuklubis harjutame viimasel ajal põhiliselt rolle ehk eskimopöördeid; basseinis mul tuleb see juba enamikel kordadel välja, kuigi jõel ma seda vaevalt veel teha suudaks. Samas proovida pole saanud, sest peale Rameltoni pole me kanuuklubiga jõel käinud, järgmine pikk nädalavahetus nendega tuleb samuti alles jaanuaris. Vahepeal sai Derryt uudistamas käidud - see on ikka päris ilus linn ja huvitav ka, kuna märke linna rahutust ajaloost näeb seal siiamaani.

 

Derry

Praegu on koolis nn rahvusvaheline nädal ja selle raames toimub mitmeid üritusi välistudengitele. Näiteks sai vaadata Prantsuse filmi L'Auberge Espagnole, mis jutustab Barcelonasse õppima läinud Erasmuse tudengitest. Äratundmisrõõmu oli päris ohtrasti.

Ei saa mainimata jätta, et kahe kuu pikkune vihmaperiood on vahepeal järele andnud. Juba nädal aega pole sadanud tilkagi ning vahepeal paistab isegi päike, nii et ilm on siin praegu päris ilus. Aga juba veidi jahedam, temperatuur kipub hommikuti-õhtuti sinna nulli lähedale minema ning vahepeal on siin isegi härmatist ja jääd nähtud. Samas tuult ei ole ja päeval, kui päike paistab, on üsna soe. Detsembrikuu kohta soe. Eestlase jaoks.

Ilmateade lubab, et kuiva peaks jätkuma veel tükiks ajaks, mis oleks igati positiivne. Samas Iirimaal ei tea kunagi, mis tulevik toob ja ega seda ilmaennustust siin väga palju uskuda ei saa.

Mis tulevikuplaanidesse puutub, siis Eestisse kavatsen ma naasta jaanuari viimasel nädalal. Lennupiletit ma veel ostnud pole, aga lähiajal saab ka see ära tehtud. Plaan on lennata läbi Londoni, kuna see on esiteks kõige odavam variant ja teiseks annab mugava võimaluse ka selle linnaga natuke tutvust teha. Kuna Kärt kavatseb samal ajal Eestisse tulla ja ka tema pole Londonis varem käinud, siis jääme sinna ilmselt mitmeks päevaks.

Londonisse lähevad lennukid muuseas ka Derryst, kuid kahjuks see variant mulle ei sobi, kuna sellel marsruudil lendab ainult Ryanair ja neil on pagasipiirang tavapärase kahekümne kilo asemel viisteist. Kuna ma aga jõuluks koju ei lähe ja seega osa pagasist varem tagasi viia ei saa, siis tuleb mul nende kilogrammipiirangutega probleeme niikuinii. Seega pean lendama ikkagi kas Dublinist või Belfastist, kuna neis paikades on lennufirmade valik veidi suurem.

Mis Belfasti puutub, siis see on ka üks koht, kus tuleks millalgi kindlasti ära käia. Tõenäoliselt õnnestub seda teha jaanuari alguses, kui sess pole veel pihta hakanud ja vaba aega rohkem käes on.

Igateisipäevane caint & craic peale kanuuklubi treeningut