Nädalavahetus Edinburghis, 1. osa

Lennuk väljus neljapäeva hommikul kell pool seitse. Dublinist, mis tähendas, et umbes poole kuueks oli vaja ennast mingit moodi sinna transportida. Õnneks sõidavad Iirimaal bussid ka öösiti, nii et varahommikusele lennule jõudmiseks ei olnud vaja eelmisel õhtul kohale minna ja siis ööd lennujaama ebamugavate pinkide peal mööda saata. Selle asemel võis minna vastu ööd bussijaama ning veeta kolm ja pool tundi mugavas bussis. Tundus mõistlikum variant. Ja bussid on siin tõepoolest mugavad - tegemist ei ole mingite päkapikutoolidega varustatud Taisto liinidega, vaid ikka korralike luksbussidega, kus istmed on kõrgete nahast seljatugedega ja piisava jalaruumiga, et sinna mahuks ära ka suuremad inimesed kui kuueaastased. Kuna buss väljus kell pool kaks öösel, siis ei olnud mõtet enne magama minna - niikuinii ei tuleks sellest midagi välja. Plaan oli magada bussis, aga ka sellest ei tulnud eriti midagi välja, niisiis sai plaaniväliselt ja ilma erilise tahtmiseta magatud hoopis lennukis ja seetõttu ma Šotimaad tegelikult enne ei näinudki, kui rattad Edinburghis maad puudutasid. Ning kuna lend kestis alla tunni, siis ega sellest magamisest ka kuigi palju kasu ei olnud.

Öine lend

Võrreldes Dublini lennujaamaga on Edinburghi oma küllaltki väike ning meenutab pigem Tallinna oma, kuid võrreldes Dubliniga oli ilm Edinburghis sellel hommikul oluliselt parem. Vihma ei sadanudki ja etteruttavalt võib öelda, et järgmine kord nägime me vihma alles pühapäeva ennelõunal ning seda jällegi loomulikult alles Dublini lennujaamas.

...ja uhke olemiseks on neil põhjust küllaga. Esiplaanil üks tuhandetest identsetest taksodest.

Kuna lennujaam asus kesklinnast üsna kaugel, siis võtsime sealt bussi. Valida oli kahe liini vahel: ekspressliin, mis viis otse kesklinna, sõitis viisteist minutit ja maksis kolm naela, ning tavaliin, mis sõitis tund aega, käis kõik maailma paigad läbi ning maksis ühe naela ja kakskümmend penni. Valisime loomulikult viimase. Saime teada huvitava fakti, et bussijuhid Šotimaal pileteid müües raha ei tagasta ja loomulikult olid väikseimad rahatähed, mida meile lennujaama rahavahetusputkas anti, viienaelased paberrahad. Õnneks oli enamikel meist siiski kas Halloweenist või mõnest teisest Derrykülastusest natuke münte alles ja seetõttu saime suure lugemisega kambapeale kõigile 1£20 kokku ning ei olnud vaja mingit müügiputkat müntide vahetamiseks otsima minna.

Esmamulje Šotimaast saab kokku võtta ühe sõnaga: erinev. Seda võrreldes Iirimaa ja isegi Põhja-Iirimaaga, mis ju tegelikult samuti Ühendkuningriikide osa on, kuid kus seda Briti hõngu tegelikult eriti ei tunnegi. Edinburghis seevastu kohtab seda igal sammul - kahekordseid busse, punaseid telefoniputkasid ja postkaste, traditsioonilisi taksosid ning muud Briti impeeriumi poolt pealesurutud atribuutikat on kogu linn täis. Raha on neil aga enda oma - niivõrd-kuivõrd tegelikult - päriselt kehtib seal loomulikult inglise nael, kuid lisaks kuningannapildiga naelsterlingitele võetakse rõõmsalt vastu ka kolme kohaliku Šoti panga poolt väljastatud rahatähti. Viimastega on kahjuks aga selline lugu, et väljaspool Šotimaad võib nende kasutamisel raskusi tekkida - lisaks sellele, et suur osa rahavahetuskohti neid vastu ei võta, ei saa nendega alati maksta isegi mitte Inglismaal. Näiteks väljastab Royal Bank of Scotland £1 rahatähte, mis on Ühendkuningriikide ainus ühenaelane paberraha ja mida eriti keegi vastu võtta ei taha.

Olime broneerinud endale ööbimiskohad kolmeks ööks ühte odavasse hostelisse Edinburghi südalinnas. Koha nimeks oli Brodies Hostel ning arvestades selle ideaalset asukohta ühe vanalinna keskseima tänava ääres, polnud kümme naela ühe öö eest sugugi mitte palju. Pigem vastupidi. Jõudsime hostelisse umbes poole kümne paiku ning registreerisime ennast sisse, kuid kuna toad vabanesid alles kella kahest pärastlõunal, läksime niikauaks linnaga tutvuma. Hosteli seinal oli poster, mis teatas, et igal hommikul kell kümme on võimalus liituda tasuta linnatuuriga, niisiis läksime sinna. "Tasuta" tähendas antud juhul seda, et ametlikult tuuri eest küll maksma ei pidanud, kuid lõpuks küsiti ikkagi kõigilt osalistelt viisakalt, olgugi et üsna pealetükkivalt, tippi. Samas nuriseda ka ei saa, sest kui sulle ikka professionaalne giid üle kolme ja poole tunni linna tutvustab, siis võib ju selle eest veidi maksta ka.

Kodutänav

Edinburghi kesklinn koosneb kahest osast - linna südameks on nn Old Town, mille keskel kõrgub imeline Edinburghi loss, ning vanalinnaga külgneb New Town, mis kujutab endast kaheksateistkümnendal sajandil kindla detailplaneeringu järgi ehitatud laiendust vanale linnaosale. Vana ja uue linna vahele jääv ala mahutab endas Edinburghi raudteejaama ja pargi, kus erinevaid üritusi peetakse. Vaatamisväärsuste mõttes on just vanalinn see koht, kus olla, kuna New Town on tänapäeval pigem ärikeskus ning kuigi ka seal käib pidev vilgas elu, on ta oma geomeetrilise planeeringu ja ühetaoliste hoonete tõttu siiski sunnitud vanalinna ees kahvatuma.

Edinburghi loss

Majad

Tuur, nagu ma mainisin, kestis peaaegu neli tundi ning selle käigus sai ka suuremale osale vanalinnast ring peale tehtud. Lossi sisse me ei läinud, kuna selle külastamine võtaks väidetavalt ise vähemalt kolm tundi ning pealegi oli sissepääs üsna kallis (minu mäletamistmööda 8 naela) ja meieni olid jõudnud kuuldused, et laupäeviti peaks sinna tasuta pääsema. Kalender näitas hetkel aga neljapäeva, seega otsustasime oodata. Küll aga jalutasime ringi mööda kohalikke linnatänavaid ning giid tutvustas meile Šotimaa küllaltki verist ja sõjakat ajalugu - vangikonge, piinakambreid, häbiposte ja sarnast. Loomulikult näidati ka muid paiku ning näiteks ka Edinburghi kõige pildistatumat ausammast - Greyfriars Bobby nimelisele koerale püstitatud kuju (ning loomulikult selle kõrval asuvat koera auks nimetatud pubi). Bobbyst on muuseas vändatud ka kaks Disney multifilmi ning põhjus, miks see koer nii kuulus on, seisneb selles, et ta istus neliteist aastat iga päev truult oma surnud peremehe haual.

Pärast tasuta tuuri pääsesime lõpuks oma tubadesse ning kuna seljataga oli unetu öö, siis kasutasin võimalust seal paar tundi magada. Ma ei olnud ainus.

Meie hostel koosnes tegelikult kahest osast - üks ühel ja teine teisel pool tänavat. Üks pool neist oli peaaegu täielikult meie poolt hõivatud ning ka teises oli ilmne ülekaal letterkennylaste käes. Lisaks asusid osad broneeringuga hiljaksjäänud sakslased ühes teises hostelis, mis oli oluliselt suurem ja mitte üldsegi nii mugav. Mina elasin selle ja järgnevad päevad kuue magamiskohaga toas koos viie itaallasega. Oskaks ma siis nüüd natuke itaalia keeltki...

Õhtupoolikul jalutasime veel natuke omapead linnas ringi ning tõdesime, et tegelikult on seal vaadata ja teha nii palju, et kolme päevaga igav küll hakata ei tohiks. Eesootav laupäev oli tegelikult juba peaaegu täielikult broneeritud - hommikuks võtsime kavva lossikülastuse ning pärastlõunaks ostsime piletid Šotimaa ja Argentiina vahelisele ragbimängule - seega jäi linnaga tutvumiseks veel ainult üks päev ja selle sisustamisega saaks seal küll igaüks hakkama.

Pärast tegusat päeva läksime mingisse klubisse, kus toimus kohalik Erasmuse pidu, ning loomulikult oli seal, üllatus-üllatus, hulgaliselt prantslasi. Tegelikult oli see pidu aga üsna halb, rahvast oli vähe, midagi ei toimunud ja muusika oli kehv (muidugi polnud see viimane eriliti üllatav, kuna sellistes kohtades on muusika tegelikult alati kehv; sellest hoolimata oli seekordne valik kohe eriti halb), niisiis hakkas sissepääsu eest makstud viiest naelast kiiresti kahju. Kuid ka see makstud summa ei suutnud meid seal eriti kaua hoida, nii et läksime kõik üsna varakult minema.

Ja keegi päriselt kasutabki ühte telefoniputkat... müstika.