Lumehelbeke, tasa, tasa...

Kui me paar nädalat tagasi Killybegsi nimelises linnas ekskursioonil käisime, sadas teepeal natuke lörtsi ning kohalik Erasmuse koordinaator Silvie Walsh oli selle üle tõeliselt imestunud ja ütles, et Letterkennys tuleb sellist asja ette ainult paaril korral aastas ja mitte kunagi ei juhtu seda detsembrikuus.

Anyway. Eelmisel laupäeval tuli lumi maha. Nullilähedasi temperatuure pakuti meile tegelikult juba mitu päeva varem ja vahel võis hommikuti näha isegi härmatist ja õrna jääkihiga kaetud veeloike, kuid seda, et laupäeva hilisõhtul vallapääsenud taevaluukidest tavapärase vihma asemel paksu ja tihedat lund sadama hakkaks, ei osanud keegi ette näha. Paari tunniga tuli maha vähemalt kümme-viisteist sentimeetrit ning siinses maailmanurgas on see kõike muud kui tavaline. Muidu üsna hall ja trööstitu Letterkenny võttis hetkega hoopis teistsuguse ilme. Kuna Elmwood Downsi elanikud kurtsid sellel päeval igavuse üle, siis kutsusid nad ennast meile õhtuks külla ja lõpptulemuseks oli see, et olime keset ööd õues lumemeest ehitamas. Hommikuks oli ilm aga vesiseks muutunud, nii ega sellest mehikesest eriti palju järgele ei jäänud. Mingil hetkel hakkas aga uuesti külmetama ja mõned lisandunud väiksemad sahmakad lund tagasid selle, et maa on tänase päevani valgena püsinud ning kuskilt ei paista ka, et see olukord lähiajal muutumas oleks.

Külmade talvedega mitteharjunud iirlastele tekitavad sellised ilmad loomulikult mõningaid probleeme. Ega siinsetes tagasihoidliku soojustusega majades just ülemäära palav viimasel ajal olnud pole, kuid külmaprobleemile sai õnneks lihtsa lahenduse keskkütte võimsuse tõstmise ja kamina kütmisega. Kaminaid leidub siin praktiliselt igas majas ning kuna Iirimaal metsi ei ole, siis köetakse neid valdavalt kivisöega. Saime Edmundilt mõned päevad tagasi jõulukingiks neljakümnekilose söekoti ning üle poole sellest on juba ära kulutatud. Praegugi põleb kaminas tuli ning elutuba on mõnusalt soe.

Suurem probleem on iirlastel aga liiklusega. Talverehve siin ei tunta ja lumekoristusmasinad ei tööta samuti just kõige operatiivsemalt, seetõttu tähendavad lumesajud siin tavaliselt liikluse praktiliselt täielikku seiskumist. Viimastel päevadel on kraadiklaas näidanud stabiilselt numbrit "-7", nii et ka asfaltile soola puistamisest ei olnud suurt kasu. Praeguseks on mahedamate temperatuuride tõttu teed siiski valdavalt jää- ja lumevabad, kuid suurema osa eelmisest nädalast olid teeolud sellised, et enamus inimesi jätsid planeeritud pikemad autosõidud ära või otsustasid pigem bussi kasuks. Kuid ka bussid jätsid reise vahele, hilinesid tohutult või liikusid üldse vabagraafiku alusel. See tekitas lisaprobleeme ka paljudele Erasmuse tudengitele, kes jõuludeks koju otsustasid minna - lisaks sellele, et lumesadude tõttu nii Briti saartel kui terves Euroopas hulk lendusid hilines või ära jäi, ei saanud ka bussiliikluses kindel olla ning see tekitas ainult lisatakistusi. Nii mõnigi inimene sõitis päev varem Dublinisse või Belfasti ja veetis öö lennujaamas, kuna öistes ja varahommikustes bussides ei saanud kunagi kindel olla. Tagatipuks jäid ka paljud lennud hiljaks või jäädi jätkulendudest maha, nii et ootamist ja närveerimist tuli ette rohkem kui piisvalt. Sellepärast ma eriti ei kadesta neid, kes jõuluks koju lendasid - siin sooja kamina ääres istuda on palju mõnusam kui lennujaamas pingi peal tukkuda.

Täna on teine jõulupüha ehk St. Stephen's Day. Juba teist päeva järjest on linn täielikult välja surnud. Tänavad on tühjad ning kõik poed, isegi Tesco, on suletud. Käisin vaatamas - lahti on vaid videolaenutus ja üks väiksem R-kioskit meenutav naeruväärsete hindadega toidupood. Õnneks hoiatati meid sellest ette ja kõik vajalik kraam jõulude üleelamiseks sai varem ära ostetud, nii et ohtu nälga jääda ei ole. Homsest peaks olukord siiski normaliseeruma ja pubid avatakse vist juba täna õhtul, nii et võib arvata, et siis hakkab ka elu jälle linnas käima.

Aga jõulud on olnud toredad. Pidasime oma väikseid jõulupidusid - üleeile Elmwood Downsis ning eile minu majas. Traditsioonilisi jõulutoite meil küll ei olnud, ent oli väike, kuid hea seltskond ja oli täitsa lõbus.

Veel tänagi võib Letterkennys lund näha, kuid autoga saab siin juba normaalselt sõita.

Jõulud on ukse taga

Aeg lendab nagu reaktiivmootoriga jänes. Minul on Letterkennys olla veel umbes kuus nädalat, kuid osad inimesed on juba lahkumas. Peamisteks kojuminejateks on hetkel sakslased, kelle akadeemilised kalendrid on võrreldes teistega natuke nihkes ja kes seetõttu jaanuaris eksamite ajaks tagasi tulla enam ei saa. Jens ja Nico, esimesed kaks lahkujat jätsid meiega hüvasti juba seitsmendal detsembril, ülejäänud lendavad minema kas selle nädala lõpus või järgmise alguses. Kuid nimetatud isikud on pigem erandid, valdav enamus rahvast jääb siia ikkagi ka jaanuarikuise sessi ajaks, rääkimata siis nendest, kes terve aasta Letterkennys veeta kavatsevad. Shalom House'ist läheb päriseks ära ainult minu toakaaslane Christoph, nii et alates kolmapäevast saan oma toa ainuvalitsejaks ja teisipäeval on oodata suurt pidu.

Jõuludeks lähevad paljud ikkagi koju - ka need, kes vaid jaanuarikuuks tagasi tulevad. Mõni jääb ära nädalaks ja tuleb tagasi enne aastavahetust, mõni kaheks nädalaks. Mina otsustasin üldse mitte minna, kuna lennupilet koju on üüratult kallis ning pealegi saan ma ju niikuinii varsti Eestisse tagasi. Ja ega ma siia üksi jää - neid, kes sarnaselt minule jõule kohapeal veeta otsustasid, on tegelikult päris palju. Prantslased lähevad küll peaaegu täies koosseisus ära (ja arusaadav ka, kuna lennupilet sinna on umbes kuus korda odavam kui Eestisse), kuid enamik kaugemalttulijaid (soomlased, itaallased, pooled hispaanlased, austerlased, osa sakslasi jne) ei liigu kuhugi, nii et igavuse üle ei tohiks siin ka jõulude ajal väga kurta.

Ja seda, et jõulud ukse taga on, näeb siin igal sammul. Terve linn on juba kuu aega tuledes ja särab nagu juudi jõulupuu. Iirlastele meeldivad igasugu vilkuvad asjad, nii et neid plinkivaid erivärvilisi jõulutulesid on siin kõik kohad täis. Nende moto: mida häirivam on ja rohkem tähelepanu tõmbab, seda parem. Siiski kohtab ka maitsekamaid jõulukaunistusi, kuigi ka need tunduvad eestlase jaoks parajalt ülepingutatud. Näiteks Edmundi, meie landlordi maja on nagu üks tõeline jõulumaa. Kuna tal on väiksed, umbes kümneaastased lapsed, siis on ta jõulukaunistustega eriliselt vaeva näinud - terve maja on täis jõuluvanade, lumememmede ja jääkarude kujusid, jõulukuuski ning tohutus koguses kunstlund (elik vatti), kingipakke ja nii edasi ja nii edasi. Ning tal on päris suured aknad, eriti tänavapoolses otsas, nii et see kõik paistab ka väljapoole ja on tegelikult päris ilus.

Kohati on jõulutuledes linn siiski üsna kena

See, et ma vahepeal eriti midagi kirjutanud pole, ei tähenda, et siin midagi toimunud poleks. Pigem vastupidi - pole lihtsalt leidnud seda aega ja viitsimist millestki eriti pikemalt jutustada. Pealegi olen ma juba piisavalt kaua siin kohapeal olnud, rutiini sisse elanud ja sellepärast tundub kõik juba nii tavaline, et ei oska enam millestki väga huvitavast enam pajatadagi.

Mis siis vahepeal toimunud on? Koolitöödega olen enamvähem ühelepoole saanud, lõpusirge paistab juba. Sukeldumisklubis on teooriaosa ja basseinisessioonid läbi, kuid merre läheme alles jaanuaris. Kanuuklubis harjutame viimasel ajal põhiliselt rolle ehk eskimopöördeid; basseinis mul tuleb see juba enamikel kordadel välja, kuigi jõel ma seda vaevalt veel teha suudaks. Samas proovida pole saanud, sest peale Rameltoni pole me kanuuklubiga jõel käinud, järgmine pikk nädalavahetus nendega tuleb samuti alles jaanuaris. Vahepeal sai Derryt uudistamas käidud - see on ikka päris ilus linn ja huvitav ka, kuna märke linna rahutust ajaloost näeb seal siiamaani.

 

Derry

Praegu on koolis nn rahvusvaheline nädal ja selle raames toimub mitmeid üritusi välistudengitele. Näiteks sai vaadata Prantsuse filmi L'Auberge Espagnole, mis jutustab Barcelonasse õppima läinud Erasmuse tudengitest. Äratundmisrõõmu oli päris ohtrasti.

Ei saa mainimata jätta, et kahe kuu pikkune vihmaperiood on vahepeal järele andnud. Juba nädal aega pole sadanud tilkagi ning vahepeal paistab isegi päike, nii et ilm on siin praegu päris ilus. Aga juba veidi jahedam, temperatuur kipub hommikuti-õhtuti sinna nulli lähedale minema ning vahepeal on siin isegi härmatist ja jääd nähtud. Samas tuult ei ole ja päeval, kui päike paistab, on üsna soe. Detsembrikuu kohta soe. Eestlase jaoks.

Ilmateade lubab, et kuiva peaks jätkuma veel tükiks ajaks, mis oleks igati positiivne. Samas Iirimaal ei tea kunagi, mis tulevik toob ja ega seda ilmaennustust siin väga palju uskuda ei saa.

Mis tulevikuplaanidesse puutub, siis Eestisse kavatsen ma naasta jaanuari viimasel nädalal. Lennupiletit ma veel ostnud pole, aga lähiajal saab ka see ära tehtud. Plaan on lennata läbi Londoni, kuna see on esiteks kõige odavam variant ja teiseks annab mugava võimaluse ka selle linnaga natuke tutvust teha. Kuna Kärt kavatseb samal ajal Eestisse tulla ja ka tema pole Londonis varem käinud, siis jääme sinna ilmselt mitmeks päevaks.

Londonisse lähevad lennukid muuseas ka Derryst, kuid kahjuks see variant mulle ei sobi, kuna sellel marsruudil lendab ainult Ryanair ja neil on pagasipiirang tavapärase kahekümne kilo asemel viisteist. Kuna ma aga jõuluks koju ei lähe ja seega osa pagasist varem tagasi viia ei saa, siis tuleb mul nende kilogrammipiirangutega probleeme niikuinii. Seega pean lendama ikkagi kas Dublinist või Belfastist, kuna neis paikades on lennufirmade valik veidi suurem.

Mis Belfasti puutub, siis see on ka üks koht, kus tuleks millalgi kindlasti ära käia. Tõenäoliselt õnnestub seda teha jaanuari alguses, kui sess pole veel pihta hakanud ja vaba aega rohkem käes on.

Igateisipäevane caint & craic peale kanuuklubi treeningut

Nädalavahetus Edinburghis, 2. osa

Teise päeva ehk reede hommik rõõmustas jällegi ilusa ja selge, kuigi veidi külmavõitu ilmaga. Käsime New Towni uudistamas, poes vajalikku kraami hankimas ja hiljem läksime Edinburghi botaanikaaeda. Kuid kuna suur osa sellest aiast oli tegelikult park, siis ega seal novembrikuus eriti midagi vaadata ei olnud. Mingid suured kasvuhooned olid ka, need olid veidi põnevamad - sai näha nii vihmametsa- kui kõrbetaimestikku ning hingata sisse nii sooja ja niisket õhku kui kuiva kõrbetolmu. Sisenesime sinna kasvuhoonelabürinti mingist imelikust kõrvaluksest, kuid hiljem avastasime, et tegelikult oleks tulnud ikkagi peauksest minna ja kassas veidi kukrut kergendada. Aga kes see enam tagantjärele ikka maksma läheb.

Linna keskele, vana ja uue linnaosa vahele oli üles seatud väike lõbustuspark - karussellid, vaateratas ja liuväli. Osad läksid uisutama, mina ei viitsinud. Nende lõbustuste kõrval asus aga Saksa traditsiooniline jõuluturg (Weihnachtsmarkt), kus müüdi valdavalt jõuluehteid, piparkooke ning erinevaid muid suupisteid ja maiustusi. Muidugi ka õlut ning lisaks sellele sai seal maitsta hõõgveini, mida oli kontidesse pugenud külma eemalepeletamiseks väga mõnus rüübata. Päris jõulutunne tuli hetkeks peale, nii et pidi endale vägisi meelde tuletama, et tegelikult on ju alles november.

Sakslased Stephan ja Jens on õnnelikud oma leiu üle

Lõbustuspark ja Deutscher Weihnachtsmarkt

Glühwein

Laupäeva hommikul läksime kella üheksaks lossi juurde ning tõepoolest - kuuldused vastasid tõele, tavapärase kaheksa naela asemel ei küsitud sel päeval sissepääsu eest sentigi. Tänu varajasele kellaajale seal rahvast siiski väga palju ei olnud, nii et saime ilma pikemalt ootamata sisse. Loss ise oli väga huvitav - kui väljastpoolt vaadates on tegu kolossaalse ehitisega, siis sees võib üsna kiiresti ära unustada, et tegelikult lossis viibid. Pigem meenutab see ühte pisikest linna, kus on oma tänavad, hooned ja kõik eluks vajalik olemas. Karjamaad ega põldu siiski polnud, nii toidu pidid nad omalajal ikkagi väljastpoolt tooma. Lossiga tutvumine võttis aega umbes kolm tundi ja isegi selle ajaga ei olnud võimalik kõiki kohti läbi käia.

Kivilahmakas

Selleks ajaks, kui lossist lahkusime, oli järjekord sissepääsu juures kujunenud kilomeetripikkuseks. Nii et varajane ärkamine tasus ära ja ega meil tegelikult erilist valikut ei olnud ka, kuna kell kolm hakkas kohalikul staadionil ragbimatš Šotimaa ja Argentiina vahel, mida oli plaanis vaatama minna. Kuna ma ei ole elu sees ühtki ragbimängu näinud, siis ootasin seda paraja põnevusega. Mingist väikesest suveniiripoest sai viie naela eest ka Šoti värvides ragbisärk ostetud, kuid kahjuks oli ilm liiga külm, et seda kandes oma poolehoidu kohalikule meeskonnale väga pikalt demonstreerida.

Torupillid Šoti hümni puhumas

Argentiina võitis skooriga 9 - 6. Pärast mängu sai veel korra jõuluturult läbi hüpatud ning seejärel oma viimasel õhtul Edinburghis lihtsalt linnas ringi jalutatud, mõnes pubis natuke jalgu puhatud ja lõpuks väsinuna hostelisse magama mindud.

Pühapäeva hommikul oli äratus kell seitse. Sõitsime lennujaama, hüppasime lennukisse ja varsti olimegi vihmases Dublinis tagasi. Maandumine oli üsna naljakas, kuna lennujaamas puhus väga tugev tuul ja pilootidel oli lennuki otsehoidmisega ikka tükk tegemist. Saime siiski edukalt alla ning umbes nelja ja poole tunni pikkuse bussisõdu järel (kui aus olla, siis see Dublin-Letterkenny marsruut hakkab juba vaikselt ära tüütama) jõudsime rõõmsalt koju.

Väga lahe puhkusereis oli.

Nädalavahetus Edinburghis, 1. osa

Lennuk väljus neljapäeva hommikul kell pool seitse. Dublinist, mis tähendas, et umbes poole kuueks oli vaja ennast mingit moodi sinna transportida. Õnneks sõidavad Iirimaal bussid ka öösiti, nii et varahommikusele lennule jõudmiseks ei olnud vaja eelmisel õhtul kohale minna ja siis ööd lennujaama ebamugavate pinkide peal mööda saata. Selle asemel võis minna vastu ööd bussijaama ning veeta kolm ja pool tundi mugavas bussis. Tundus mõistlikum variant. Ja bussid on siin tõepoolest mugavad - tegemist ei ole mingite päkapikutoolidega varustatud Taisto liinidega, vaid ikka korralike luksbussidega, kus istmed on kõrgete nahast seljatugedega ja piisava jalaruumiga, et sinna mahuks ära ka suuremad inimesed kui kuueaastased. Kuna buss väljus kell pool kaks öösel, siis ei olnud mõtet enne magama minna - niikuinii ei tuleks sellest midagi välja. Plaan oli magada bussis, aga ka sellest ei tulnud eriti midagi välja, niisiis sai plaaniväliselt ja ilma erilise tahtmiseta magatud hoopis lennukis ja seetõttu ma Šotimaad tegelikult enne ei näinudki, kui rattad Edinburghis maad puudutasid. Ning kuna lend kestis alla tunni, siis ega sellest magamisest ka kuigi palju kasu ei olnud.

Öine lend

Võrreldes Dublini lennujaamaga on Edinburghi oma küllaltki väike ning meenutab pigem Tallinna oma, kuid võrreldes Dubliniga oli ilm Edinburghis sellel hommikul oluliselt parem. Vihma ei sadanudki ja etteruttavalt võib öelda, et järgmine kord nägime me vihma alles pühapäeva ennelõunal ning seda jällegi loomulikult alles Dublini lennujaamas.

...ja uhke olemiseks on neil põhjust küllaga. Esiplaanil üks tuhandetest identsetest taksodest.

Kuna lennujaam asus kesklinnast üsna kaugel, siis võtsime sealt bussi. Valida oli kahe liini vahel: ekspressliin, mis viis otse kesklinna, sõitis viisteist minutit ja maksis kolm naela, ning tavaliin, mis sõitis tund aega, käis kõik maailma paigad läbi ning maksis ühe naela ja kakskümmend penni. Valisime loomulikult viimase. Saime teada huvitava fakti, et bussijuhid Šotimaal pileteid müües raha ei tagasta ja loomulikult olid väikseimad rahatähed, mida meile lennujaama rahavahetusputkas anti, viienaelased paberrahad. Õnneks oli enamikel meist siiski kas Halloweenist või mõnest teisest Derrykülastusest natuke münte alles ja seetõttu saime suure lugemisega kambapeale kõigile 1£20 kokku ning ei olnud vaja mingit müügiputkat müntide vahetamiseks otsima minna.

Esmamulje Šotimaast saab kokku võtta ühe sõnaga: erinev. Seda võrreldes Iirimaa ja isegi Põhja-Iirimaaga, mis ju tegelikult samuti Ühendkuningriikide osa on, kuid kus seda Briti hõngu tegelikult eriti ei tunnegi. Edinburghis seevastu kohtab seda igal sammul - kahekordseid busse, punaseid telefoniputkasid ja postkaste, traditsioonilisi taksosid ning muud Briti impeeriumi poolt pealesurutud atribuutikat on kogu linn täis. Raha on neil aga enda oma - niivõrd-kuivõrd tegelikult - päriselt kehtib seal loomulikult inglise nael, kuid lisaks kuningannapildiga naelsterlingitele võetakse rõõmsalt vastu ka kolme kohaliku Šoti panga poolt väljastatud rahatähti. Viimastega on kahjuks aga selline lugu, et väljaspool Šotimaad võib nende kasutamisel raskusi tekkida - lisaks sellele, et suur osa rahavahetuskohti neid vastu ei võta, ei saa nendega alati maksta isegi mitte Inglismaal. Näiteks väljastab Royal Bank of Scotland £1 rahatähte, mis on Ühendkuningriikide ainus ühenaelane paberraha ja mida eriti keegi vastu võtta ei taha.

Olime broneerinud endale ööbimiskohad kolmeks ööks ühte odavasse hostelisse Edinburghi südalinnas. Koha nimeks oli Brodies Hostel ning arvestades selle ideaalset asukohta ühe vanalinna keskseima tänava ääres, polnud kümme naela ühe öö eest sugugi mitte palju. Pigem vastupidi. Jõudsime hostelisse umbes poole kümne paiku ning registreerisime ennast sisse, kuid kuna toad vabanesid alles kella kahest pärastlõunal, läksime niikauaks linnaga tutvuma. Hosteli seinal oli poster, mis teatas, et igal hommikul kell kümme on võimalus liituda tasuta linnatuuriga, niisiis läksime sinna. "Tasuta" tähendas antud juhul seda, et ametlikult tuuri eest küll maksma ei pidanud, kuid lõpuks küsiti ikkagi kõigilt osalistelt viisakalt, olgugi et üsna pealetükkivalt, tippi. Samas nuriseda ka ei saa, sest kui sulle ikka professionaalne giid üle kolme ja poole tunni linna tutvustab, siis võib ju selle eest veidi maksta ka.

Kodutänav

Edinburghi kesklinn koosneb kahest osast - linna südameks on nn Old Town, mille keskel kõrgub imeline Edinburghi loss, ning vanalinnaga külgneb New Town, mis kujutab endast kaheksateistkümnendal sajandil kindla detailplaneeringu järgi ehitatud laiendust vanale linnaosale. Vana ja uue linna vahele jääv ala mahutab endas Edinburghi raudteejaama ja pargi, kus erinevaid üritusi peetakse. Vaatamisväärsuste mõttes on just vanalinn see koht, kus olla, kuna New Town on tänapäeval pigem ärikeskus ning kuigi ka seal käib pidev vilgas elu, on ta oma geomeetrilise planeeringu ja ühetaoliste hoonete tõttu siiski sunnitud vanalinna ees kahvatuma.

Edinburghi loss

Majad

Tuur, nagu ma mainisin, kestis peaaegu neli tundi ning selle käigus sai ka suuremale osale vanalinnast ring peale tehtud. Lossi sisse me ei läinud, kuna selle külastamine võtaks väidetavalt ise vähemalt kolm tundi ning pealegi oli sissepääs üsna kallis (minu mäletamistmööda 8 naela) ja meieni olid jõudnud kuuldused, et laupäeviti peaks sinna tasuta pääsema. Kalender näitas hetkel aga neljapäeva, seega otsustasime oodata. Küll aga jalutasime ringi mööda kohalikke linnatänavaid ning giid tutvustas meile Šotimaa küllaltki verist ja sõjakat ajalugu - vangikonge, piinakambreid, häbiposte ja sarnast. Loomulikult näidati ka muid paiku ning näiteks ka Edinburghi kõige pildistatumat ausammast - Greyfriars Bobby nimelisele koerale püstitatud kuju (ning loomulikult selle kõrval asuvat koera auks nimetatud pubi). Bobbyst on muuseas vändatud ka kaks Disney multifilmi ning põhjus, miks see koer nii kuulus on, seisneb selles, et ta istus neliteist aastat iga päev truult oma surnud peremehe haual.

Pärast tasuta tuuri pääsesime lõpuks oma tubadesse ning kuna seljataga oli unetu öö, siis kasutasin võimalust seal paar tundi magada. Ma ei olnud ainus.

Meie hostel koosnes tegelikult kahest osast - üks ühel ja teine teisel pool tänavat. Üks pool neist oli peaaegu täielikult meie poolt hõivatud ning ka teises oli ilmne ülekaal letterkennylaste käes. Lisaks asusid osad broneeringuga hiljaksjäänud sakslased ühes teises hostelis, mis oli oluliselt suurem ja mitte üldsegi nii mugav. Mina elasin selle ja järgnevad päevad kuue magamiskohaga toas koos viie itaallasega. Oskaks ma siis nüüd natuke itaalia keeltki...

Õhtupoolikul jalutasime veel natuke omapead linnas ringi ning tõdesime, et tegelikult on seal vaadata ja teha nii palju, et kolme päevaga igav küll hakata ei tohiks. Eesootav laupäev oli tegelikult juba peaaegu täielikult broneeritud - hommikuks võtsime kavva lossikülastuse ning pärastlõunaks ostsime piletid Šotimaa ja Argentiina vahelisele ragbimängule - seega jäi linnaga tutvumiseks veel ainult üks päev ja selle sisustamisega saaks seal küll igaüks hakkama.

Pärast tegusat päeva läksime mingisse klubisse, kus toimus kohalik Erasmuse pidu, ning loomulikult oli seal, üllatus-üllatus, hulgaliselt prantslasi. Tegelikult oli see pidu aga üsna halb, rahvast oli vähe, midagi ei toimunud ja muusika oli kehv (muidugi polnud see viimane eriliti üllatav, kuna sellistes kohtades on muusika tegelikult alati kehv; sellest hoolimata oli seekordne valik kohe eriti halb), niisiis hakkas sissepääsu eest makstud viiest naelast kiiresti kahju. Kuid ka see makstud summa ei suutnud meid seal eriti kaua hoida, nii et läksime kõik üsna varakult minema.

Ja keegi päriselt kasutabki ühte telefoniputkat... müstika.