Üle tumeda vee

Ühel hetkel on kõik hästi. Ja siis järsku - paat kaldub liiga palju, tasakaal kaob. Üritad päästa, mis päästa annab, aga enam pole teha midagi. Sulpsti, pea alaspidi. Vesi... külm... välja tahaks! Kuidas see spraydeck lahti tuleb!? Okei, vist õnnestus.... välja, välja! Lõpuks saad jälle hingata, aga jalad põhja ei ulatu. Ujuda tuleb. Paadist kinni ja kalda poole. Miks see kallas nii kaugel peab olema?! Külm on ju!

Reedel läksin kella kuueks kolledži juurde; seal ootas buss, mis meid nädalavahetuseks kanuutama viima pidi. Väike, kaheksateistkohaline buss oli, kuid ega meid kanuutajaid seal eriti palju rohkem ei olnudki, pealegi tuli osa iirlasi kohale oma isiklike autodega. Niisiis mahtusime peale.

Sõit mööda kitsaid ja käänulisi Donegali maanteid kestis veidi üle tunni ning meie sihtkohaks oli Ardara nimeline pisike, umbes kuuesaja elanikuga asula ranniku ääres. Rahvaarvu poolest on tegu pigem külaga, kuigi iirlaste enda arvates väärib see loomulikult nimetust "town". Aga nagu tüüpilisele Iiri külale kohane, võib sealtki leida vähemalt ühe hotelli, ühe bed&breakfasti, vähemalt kaks poodi ja viis pubi ning ühe seljakotimatkajate hosteli. Viimasesse meie maandusimegi. Hostel ise oli küllaltki askeetlik, aga kõik vajalik oli olemas: köök, elutuba, pesuruumid ja neli naridega magamistuba, igaüks neljale kuni kuuele inimesele. Kuna meid oli piisavalt palju, siis oli kogu maja terve nädalavahetuse meie päralt.

Hostel

Kava nägi ette järgmist: laupäeval väike soojendusharjutus lähedalasuva järve peal ning pühapäeval juba tõsisem ettevõtmine Ardara jõel. Ärkasin laupäeva hommikul umbes poole kümne paiku, kuna väljasõit pidi toimuma kell kümme. Teades aga, kuidas iirlased kellaaegadesse suhtuvad, oleks võinud seda väikese reservatsiooniga võtta ja umbes tund aega hiljem ärgata, oleksin ikkagi bussi peale jõudnud. Reaalselt sõitsime välja umbes pool tundi enne lõunat ning pärast viieteistminutilist bussisõitu jõudsime mingisse looduskaunisse paika järve ääres ja lambakarjamaade vahel. Kuna varustust ja eelkõige süstasid oli piiratud koguses, siis jagasime ennast kahte gruppi - mina sattusin sellesse, mis esimesena järvele minema pidi.

Sile vesi

Pärast varustuse selgaajamist, mis möödus seekord üsna valutult (eelmine kord kanuutamas käies oli probleeme sobiva suurusega jalanõude leidmisega), tegime veidi soojendusharjutusi ja seejärel oli aeg vette minna. Kuna ma süsta valimisega veidi uimerdasin - oli ju viimasel minutil veel vaja kuhugi pildistama minna - siis avastasin järsku, et ühessegi kaldalolevasse paati ma ära ei mahu ja kõik suuremad süstad on juba minema aerutanud. Probleem väiksematega on aga see, et suurematel inimestel pole neis jalgu kuhugi panna. Sain siiski viimasel hetkel ühe teise kanuutajaga süstad ära vahetada, kuid ka see, mis ma vastu sain, ei olnud oluliselt parem. Mahtusin küll hädavaevu sisse ära, aga kuidagi ei olnud võimalik jalgu vastu süsta külgi laiali suruda. See on aga nendes paatides stabiilsuse tagamiseks väga oluline - kui jalad paadi keskel koos on, siis on selle otsehoidmine üsna keeruline.

Lisaks avastasin juba umbes kümneminutilise aerutamise järel, et vereringe jalgadesse on kehva asendi tõttu oluliselt raskendatud. Varsti hakkasid jalad tasapisi tundetuks muutuma ning siis, kui proovisin asendit veidi parandada, see juhtuski. Kaotasin hetkeks tasakaalu ning enne, kui ma midagi mõelda või teha jõudsin, olingi juba pea alaspidi vee all. Naljakas, kuidas kõik basseinis õpitu reaalses olukorras meelest ära läheb; tegelikult oleme me ju küll ja küll harjutanud, kuidas tasakaalu kaotamise korral aeru abil ennast otseks tagasi saada, aga kuna see tegevus veel refleksiks saanud ei ole, siis ei jõudnud ma seal järves enne tagurpidiminekut enda päästmiseks midagi ära teha. Ujusin kaldale, kallasin süsta veest tühjaks ja ronisin sisse tagasi. Positiivse külje pealt võib öelda, et see pisike värskendus pani vähemalt vereringe mu jalgades uuesti tööle. Ning seda, et ma polnud ainuke, kes tol päeval ujuma läks.

Järgmisel päeval läksime jõe äärde. Jällegi jaotati meid kahte gruppi - need, kes eelmisel päeval esimesena vette said, läksid seekord teisena ja vastupidi. Jõgi ise tundus algaja jaoks üsna karm: veidi kärestikuline, kivine ja vahutava veega. Kohal olid ka mõned kogenumad kanuutajad, kes seal lähedal, kus me vette pidime minema, igasugu trikke tegid. Saatsime esimese grupi teele ning plaan oli selline, et buss sõidab finišisse ja toob nad umbes tunni-pooleteise pärast alguspunkti tagasi. Me teise grupiga järasime kaasavõetud võileibu ning seejärel panime varustuse selga, tegime sooja ja lollitasime niisama, kuid pooleteise tunni möödudes polnud mingit bussi näha. Veel umbes tund aega hiljem ta lõpuks siiski saabus, kuid tühjalt. Selgus, et jõgi oli osutunud oodatust raskemaks ning esimene grupp polnud selleks ajaks jõudnud kaugemale kui umbes poolele teele. Kuna ka poolele maale pääses bussiga ligi, siis viidigi meid sinna ja tegime vahetuse selles punktis.

Lõunasöök

 

Rõõmsalt saatusele vastu

Seekord olin targem ja valisin enda süsta juba varakult välja - sain ühe, mis oli piisavalt suur ja mugav, et seal ennast hästi tunda. Hea, et eelmisel päeval oma õppetunni kätte sain, sest seal jõel poleks ma tolle väikse paadiga küll mitte midagi teha suutnud. Üks kärestik oli teise otsas kinni ning lisaks oli kõikjal salakavalaid kive, mis süsta igal võimalusel kummuli keerata üritasid. Üsnagi õnnestunult ka, sest seekord ei olnud vist kedagi, kes kuiva nahaga pääsenud oleks. Rekordiomanikuks sai Antonio, kes oli seekordne süstavalikuga altmineja ning kes ei viitsinud lõpuks enam isegi arvestust pidada, mitu korda ta ujumas käis.

Mitte nii sile vesi

Mina keerasin ennast kaks korda kummuli, kuid nii õnnelikult, et ei pidanud kummalgi korral süstast välja ujuma. Esimesel korral olin seda peaaegu juba valmis tegema, kuid siis tundsin kogemata ühe käe all veepõhja ning suutsin ennast sealt tuge otsides uuesti teistpidi lükata. Üks instruktor, kes seda pealt nägi, oli parajas hämmingus: "Kas sa tegid praegu rolli või? Me pole seda ju veel õpetanud." Tegelikult ma muidugi rolli ei teinud, kuna rolliks (eesti keeles on selle nimi vist eskimopööre) nimetatakse manöövrit, kus sa ennast üksnes aeru abil ja ilma põhjast hoogu lükkamata püsti keerad. Minul aga oli aer juba ammu teadmata suunas minema ujunud.

Teisel korral olin tagurpidi veidi rahulikumas, kuid sügavamas vees, niisiis polnud kuskilt tuge leida ja jäin lihtsalt ootama, kuni keegi oma paadinina piisavalt lähedale toob, et saaksin sellest kinni hoides ennast püsti upitada. Ka see õnnestus, niisiis jäi ujumise ja paaditühjendamise vaev seekord ära.

Kui Letterkennysse tagasi sõitma hakkasime, oli juba üsna pime. Kusagil poole tee peal oli veel umbes tunniajane seisak, niisiis jõudsime tagasi päris hilja õhtul. Seisak oli põhjustatud mingist avariist, mis polnudki vist väga tõsine, aga sellegipoolest blokeerisid tuletõrjeautod pikaks ajaks tee ära.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli igati õnnestunud ja huvitava nädalavahetusega ning ootan juba huviga järgmist. Süstaga mööda vahutavat vett sõitmine on elamus, mida ilma ise proovimata ette kujutada ei oska.

Kuna ma kasutasin oma fotokat seekord ka liikuva pildi ülesvõtmiseks, siis lisan siia lõppu ühe video: