Iirlaste väikesed veidrused

Kõik vist teavad, et Suurbritannias ja Iirimaal on kombeks see, et soe vesi tuleb ühest kraanist ja külm teisest. Aga üks asi on teada seda kui huvitavat fakti ja hoopis teine asi on, kui pead selliseid kraanikausse päevast päeva kasutama. Väga ebamugav on! Viitsin ma küll näiteks käsi või nägu pestes iga kord kraanikausile punni ette panna, selle sobiva kuumusega vett täis lasta ja siis seal mustas vees solberdada. Ning pärast loputamiseks samamoodi uue kraanikausitäie täita. Ikka on nii, et keeran mõlemad kraanid lahti ja siis proovin käsi kordamööda mõlema all hoida - matemaatika ütleb, et sel juhul peaks ju keskmiselt leige olema. Või siis pesen lihtsalt külma veega. Lohutuseks on see, et vähemalt köögis on meil tavaline segisti. Ja õnneks pole meil kahte eraldi dušši - ühte külma ja ühte sooja vee jaoks - kuigi ma väga ei imestaks, kui olekski, sest see kahe kraani süsteem tundub minu jaoks tänapäeval sama ajuvaba.

Dušiga on iirlastel üldse mingi eriline süsteem. Mitte üheski duširuumis ei ole ma näinud tavalist segistit, igal pool kasutatakse mingeid spetsiaalseid elektrilisi süsteeme, mis kohapeal vett soendavad. Tegemist on tavaliselt umbes 20x30x10 sentimeetri suuruste valgete karpidega, mis on varustatud ON/OFF lüliti ja temperatuuri ning surve reguleerimise nuppudega. Boileri suuruse arvelt saab niiviisi kahtlemata kokku hoida, aga ma ei ole kindel, et see rahakoti jaoks just väga suur säästmine on - vaevalt neid elektrilisi dušše kuskilt tasuta saab ning pealegi tuleb vee soojendamiseks ju ikkagi vähemalt sama palju energiat kulutada.

***

Teine asi, mis eestlasele Iirimaale tulles alguses harjumatu võib tunduda, on see, kui palju iirlased teretavad. Kui kõnnid mööda mitte just kõige rahvarohkemat tänavat, siis on täiesti tavaline, et üksik vastutulija sulle tere ütleb; olgugi, et sa teda kunagi varem näinud pole. Nende jaoks tundub lihtsalt veider inimesest ilma ühtki sõna ütlemata mööda minna. Ja kui siin piisavalt kaua elada, tundub endale ka. Tihedama liiklusega tänavatel, kus rohkem rahvast ringi jalutab, tavaliselt küll igaühega ei teretata, aga täiesti normaalne on, et näiteks üksteisele vastutulevad jalgratturid või sörkjooksjad teineteist tervitavad. Reeglina tähendab tervitamine lihtsat käevibutust, hellod või hi-how-are-youd, millest viimasele sarnaselt inglaste how-do-you-dole mingit erilist vastust ei oodata. Kui vestlust tahetakse arendada, siis küsitakse tavaliselt "What's the craic?", mis on iirlaste omalaadne lemmikväljend ja tähendab midagi sellist nagu "Mis toimub?"

***

Kindlasti ei saa mainimata jätta iirlaste riietust. Üldiselt tundub, et siin pannakse selga just niisugused riided, mis parajasti kapist leitakse või mis mugavad tunduvad. Dressides või välimuse järgi koduriietuses päevast päeva igal pool ringi käia pole iirlase jaoks mingi probleem. Ning kuna kõik seda teevad, siis mingi aja pärast ei tundu see enam imelik ka. Aga palju veidram võib esialgu tunduda see, kuidas siin riietutakse õhtuti välja minnes. Meeste hilpudes midagi erilist polegi, aga iga viimane kui tüdruk, hoolimata oma vanusest, suurusest või välimusest riietab ennast nii, nagu seda teevad Eestis ja mujal Euroopas tavaliselt vaid ühe konkreetse elukutse esindajad. Hoolimata ilmast pannakse selga kõige lühemad miniseelikud ja täpselt nii kõrgete kontsadega kingad, millistega veel kuidagimoodi käia õnnestub. Ja tasub meeles pidada, et siin on õhtuti üsna külm, nii et tavaliselt liiguvad need vaesekesed tänavatel ringi siniste nägude ja värisevate lõugadega.

***

Suhtlus käib Iirimaal ainult eesnimepidi. Ka ülikoolis. Kui näiteks Eestis võib seda, et õpilane õpetaja poole eesnimega pöördub, kohata ainult algkoolis ning igas ülikoolis ja tavaliselt ka juba keskkoolides kutsuvad ka õppejõud õpilasi perekonnanimepidi, siis siin ollakse selles osas palju familiaarsemad. Lisaks sellele, et õppejõud tudengeid eesnimega kutsuvad, on täiesti tavaline ja aktsepteeritav ka näiteks selline pöördumine õpilase poolt õppejõu poole: "Kuule, John, kas ma võin oma kodutöö järgmise nädala asemel ülejärgmisel esitada?" Ning ma ei ole siin veel kordagi - ei ülikoolis ega väljaspool - kuulnud mitte kedagi mitte kellegi poole pöördumas perekonnanimepidi; vähe sellest, ka inimesest kolmandas isikus rääkides kasutatakse ainult eesnimesid ning seda isegi samanimeliste isikute korral. Näiteks kanuuklubis on meil Russian Peter ja Irish Peter, seda nii klubiliikmete kui instruktorite jaoks.

***

Ülikoolis meil vahetunde ei ole. Või päris nii siiski öelda ei saa - tegelikult midagi ikkagi on: tervelt kaks viieteistminutilist puhkeperioodi kogu pika koolipäeva jooksul. Nimetatakse neid teepausideks (tea break) ning esimene neist on kohe esimese tunni järel kell 10:30 ja teine pärast kuuendat tundi kell 15:30. Tunnid ise algavad kell 9:30 ja igaüks neist on 60 minutit pikk, väljaarvatud vahetult teepausidele järgnevad tunnid, mille pikkuseks on 45 minutit. Mõnikord kipuvad õppejõud küll tunni veidi varem ära lõpetama, aga mitte alati, mistõttu on tavaliselt viie- kuni kümneminutiline hilinemine järgmisesse tundi siin täiesti igapäevane ja aktsepteeritav. Minul on sellest üsna ükskõik, kuna võtan niikuinii aineid erinevatelt kursustelt ja mu tunniplaan on auklik nagu Šveitsi juust, aga kujutan ette, et neile, kes näiteks kaheksa tundi järjest ülikoolis peavad olema, on selline süsteem üsna ebamugav. Esiteks juba seetõttu, et nii pole ju mingit võimalust normaalsel ajal lõunat süüa - peab valima kas liiga varajase või liiga hilise kellaaja ning viisteist minutit pole kummalgi juhul just ülemäära pikk aeg rahuliku lõunasöögi jaoks.

***

Ja siis veel liiklus. Rääkimata sellest, et iirlased sõidavad kogu aeg valel pool teed ning teedeehitajad saavad vastavalt sellele rohkem palka, mida kitsama ja käänulisema tee nad valmis teha suudavad, leidub siin muidki veidrusi. Näiteks kiirusepiirangud: siin on süsteem selline, et kiirteedel (mida Iirimaal on vähe ja Donegalis pole üldse) võib sõita kiirusega kuni 120 km/h, riigimaanteedel 100 km/h, linnades 50 km/h ja kõigil ülejäänud teedel 80 km/h; rohkem kiirusepiiranguid ei eksisteeri. Niisiis on väga tavaline see, et mõnel väiksemal ja kitsamal kõrvalteel (nimetagem neid metsateedeks, kuigi metsi siin ei ole), kus auto vaevalt liikuma mahub ja kus kohati üle kümnekilomeetrise tunnikiirusega sõita ei ole võimalik, ilutseb oma täies hiilguses ainus võimalik liiklusmärk "80 km/h", kuna tegu ei ole ei riigimaantee ega asulaga, rääkimata kiirteest. Samuti on täiesti normaalne, et maanteedel, kus märkide järgi võiks kogu tee ulatuses sõita sajaga, ei saa kohati ohutult liigelda kiiremini kui poolega sellest kiirusest. Piiratud nähtavusega ristmike, järskude ja pimedate kurvide ning muude ohtlike teelõikude ees on eestlase jaoks harjumuspäraste täiendavate kiirusepiirangute asemel tavaliselt lihtsalt vastavad hoiatavad liiklusmärgid või kirjad asfaltil: "Võta hoogu maha!", "Järsk kurv!", "Pidurda!" vms.