Esmaspäeval sai koos kahe sakslasega töötatud presentatsiooni kallal, mis teisipäeval klassi ees ette kanda tuli. Võiks öelda, et see viimane kõige hullemini ei läinudki; hinnet küll kohapeal ei pandud, kuid tundus, et õppejõud jäi rahule.
Teisipäeva õhtul oli järjekordne sukeldumistund. Kõigepealt oli kolledžis teooria, mis koosneb tavaliselt viiekümne protsendi ulatuses bürokraatiast ja organisatoorsete küsimuste lahendamisest ning ülejäänud viiekümne protsendi ulatuses sukeldumisteemalise õppevideo vaatamisest. Seekord jagati kätte mingisugused sukeldumisõpikud, millest järgmiseks teisipäevaks 170(!) lehekülge läbi töötada tuleb. Ning siis on seal mingid testid iga peatüki kohta. Ei ole see sukeldumine midagi nii, et tõmba ainult balloon selga ja hüppa vette, küll ülejäänu tuleb iseenesest. Tegu on ikka päris akadeemilise värgiga; hea tahtmise korral õnnestuks see isegi oma õppekava vabaõppe moodulisse kanda.
Pärast teooriat läksime basseini. Kui eelmine basseinisessioon oli rohkem sisseelamiseks, siis seekord algas tõeline kursus. Kõigepealt lasti meil kõigi ujumisoskuste kontrollimiseks kakssada meetrit ujuda ning seejärel viisteist minutit sügavas basseiniosas niisama vee peal hulpida; seejärel panime kokku sukeldumisvarustuse ja läksime vee alla, kus harjutasime liikumist, käemärke, maski eestvõtmist ja tagasipanemist, samuti hingamisvooliku eemaldamist, alternatiivse hingamisvooliku kasutamist ja muud sellist vajalikku. Kanuutamiseks seekord aega ei jäänud, aga ega mul valikut ei ole ka - kui tahan sukeldumislitsentsi enne jaanuari lõppu kätte saada, siis pean tundidest aktiivselt osa võtma.
Kolmapäeval oli Direct X-i kontrolltöö, mis reaalselt tähendas aja peale programmeerimist. Kõiki materjale lubati kasutada, kuid aega anti minuti pealt kaks tundi ja ülesanne oli niisugune, mida selle ajaga lõpetada ei ole võimalik. Mõte oli selles, et mida rohkem valmis saad, seda paremini sa järelikult teemat tunned; kui tegeled suurema osa ajast õpetuste lugemise ja guugeldamisega, siis ega sa väga kaugele ei jõua. Kusjuures õppejõud veel mainis, et programmikood teda ei huvita, hinnatakse ainult lõpptulemust; niisiis tähendas see, et aja kokkuhoidmiseks tuli kasutada ohtralt copy-paste'imist, igasugu häkke ja üldsegi kirjutada väga koledat koodi. Kui aus olla, siis ma ei ole päris kindel, et see on just parim viis programmeerimise õpetamiseks.
Reedel oli ülikoolis lahtiste uste päev, mis tähendas, et loenguid ei toimunud.
Laupäeval külastasime Giant's Causewayd, kuna sinna viis meid järjekordne ekskursioon Erasmuse tudengitele. Giant's Causeway on Põhja-Iirimaa rannikul asuv sulalaava kuivamisel tekkinud unikaalne kivimoodustis, mis on sealne kõige populaarsem turismiobjekt üldse ja kohustuslik vaatamine kõigile Iirimaa külastajatele.
Bussis oli ruumi umbes viiekümnele inimesele ning kõik kohad said ka täidetud - mõned, kes eelmisel nädalal oma nime kirjapanemisega uimerdasid, jäid isegi maha. Ilmaga vedas jällegi, kuna sarnaselt eelmisele nädalavahetusele lõppes ka seekord kogu nädala kestnud sadu laupäevaks ära ning peaaegu terve päev oli ilus ja päikesepaisteline.
Enne Giant's Causewayle jõudmist tegime vahepeatuse Dunluce'i nimelise lossi varemete juures. Tegemist oli keskaegse lossiga, mis oli püstitatud kaljule Põhja-Iirimaa rannikul kõikide tuulte meelevallas. Ja tuuline oli seal tõesti ning seetõttu ka üsna külm. Loss ise polnud kuigi suur, kuid asus huvitavas ning kunagiste vaenlaste eest arvatavalt hästi kaitstud osas. Kuid vallutajaid see omal ajal vist väga ei morjendanud, kuna giid, kes meile selle lossi verisest ajaloost rääkis, tõi välja vähemalt neli korda, kui loss vägivaldselt omanikke vahetas; kusjuures enamasti lõppes see kõigi endiste lossiasukate peade maharaiumise ja vardasseajamisega uute omanike poolt. Lisaks sellele leidsid seal aset muidugi tavapärased mürgitamised ja muud intriigid ning ka hulgaliselt õnnetusi. Näiteks ühel eriti tormisel ööl oli osa kaljust järele andnud ja terve köögiosa koos kõigi kokkadega veepõhja paisanud.
Dunluce Castle
Otse lossi all oli huvitav koobas, mis tegelikult hoopis looduslikuks tunneliks osutus
Seejärel sõitsime Giant's Causewayle. Kohal on selline nimi (eesti k hiiglase teetamm), kuna legend räägib, et tegu on ühe osaga kunagi hiiglaste poolt sillutatud teest, mis viis Iirimaalt Šotimaale. Šotimaa on sellele paigale tõesti lähedal - asub see vaid umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel ning ilusa ilmaga, nagu meil juhuslikult oligi, võib seda ka vabalt näha. Päriselt tekkis Giant's Causeway aga iidse vulkaanipurske tagajärjel merre voolanud ja unikaalsete tingimuste käes kuivades peamiselt kuusnurkseteks tahukateks murenenud laavast. Hiljem on loodusjõudude tõttu osad neist tahukatest sügavamale vajunud või ülespoole kerkinud, tekitades huvitava geomeetrilise maastiku.
Giant's Causeway
Hulktahukas
Geomeetriline korrapära
Kui me olime natuke aega Causewayl ringi jalutanud ja pilte teinud, tõusis järsku selline tuul, millesarnast ma kunagi varem kogenud ei ole. Tuul puhus nii kõvasti, et vastutuult jalutamine oli praktiliselt võimatu ja need, kes parasjagu mõne kõrgema koha peal olid, pidid üsna kõvasti kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Mõne minuti pärast kaasnes selle tuulega ka üks viieminutiline kõva sahmakas vihma, mis kõik märjaks kastis ning seejärel sama kiiresti ära lõppes. Peagi vaibus ka tuul ja ilm oli jällegi ilus ning päikesepaisteline. Seda Iirimaa reeturlikult kiiresti muutuvat ilma peab ise kogema, et seda uskuda.
Causeway lähedal sai natuke niisama ringi jalutatud, kuna Iirimaa rannik väärib vaatamist
... ja seda vaatamist ei saa ju ometi mingitel siltidel takistada lasta.
Oleks minu teha, siis ma kihutaks sealt lambad minema ja teeks sellest golfiväljaku. Aga eks siin Iirimaal on sarnaseid küllaga.
Õhtul toimus Dublinis Iirimaa ja Prantsusmaa vaheline jalgpallimatš ning kuna meie majades elab teatavasti palju prantslasi, siis läksime nende õhutusel seda ka kohalikku pubisse vaatama. Jalgpalli jaoks on siin pubi nimega The Cavern, mis on sisustatud kahekümne nelja umbes 50-tollise LCD telekaga, nii et kõik jalkahuvilised kogunevad suurte mängude ajal alati sinna ning elavad oma favoriitidele häälekalt kaasa. Tore pubi, peab ütlema: kuna seal oli mingi uue leti avamine, siis selle puhul jagati kõigile tasuta õlut ning lisaks sellele käisid mängu ajal veel ettekandjad mööda pubi ringi ja tõid tasuta friikartuleid.
Hoolimata iirlaste paarist väga heast võimalusest Prantsusmaa siiski võitis lõpuks selle mängu. Seisuks jäi 1:0 ning prantslaste värava ajal jäi kogu pubi vaikseks, väljaarvatud üks laud, kust kõigi iirlaste meelehärmiks kõva kisa kostma hakkas. Vägivaldseks keegi siiski ei läinud ning kõik prantslased jõudsid elusate ja tervetena koju.
***
Järgmiseks nädalaks on kuhjunud nii palju koduseid ülesandeid, et ma ei tea, kust ma selle aja leian, et need kõik ära teha. Hoolimata sellest, et ma võtan siin vähem aineid kui Eestis, on iseseisvat tööd semestri jooksul praktiliselt sama palju või rohkemgi. Positiivne külg asjal on aga see, et sess peaks üsnagi lihtne ja pingevaba tulema, kuna enamik tööst saab juba semestri jooksul ära tehtud.
Lisaks on veel sukeldumise teooria ja reede pärastlõunal peaks toimuma poolepäevane kanuumatk mingi lähedalasuva jõe äärde.
No comments:
Post a Comment