Üleujutused

Iirimaal sajab palju vihma.

Mõnikord nii palju, et sellel allasadanud veel pole enam kuhugi minna ja siis hakkavad jõed üle ajama ning tekivad uputused. Kärt saatis mulle mõned päevad tagasi pilte Corki kesklinnast, mis asub kahe üle kallaste tõusnud jõe vahel ja meenutab neil piltidel ühte kuulsat linna Itaalias. Tegemist pidi kuulduste järgi olema viimase kaheksasaja aasta suurima üleujutusega, kuigi ma ei ole päris kindel, kust selline huvitav number võeti.

Sarnaseid üleujutusi on kõikjal üle Iirimaa ja Suurbritannia. Inimestel soovitatakse Tescost liivakotte osta, toitu varuda ja muid sarnaseid meetmeid kasutusele võtta.

Letterkennys aga uputust pole, kuna meil on siin ainult üks hädine jõgi ja sellel pole piisavalt võimu, et ka tugevate vihmasadude korral kõrgemalasuv linn üle ujutada. Küll aga ei takista see vihmal üritamast - kui ma kunagi ütlesin, et minu arvates on siinsed kehvad ilmad üle hinnatud, siis nüüd on vist aeg need sõnad tagasi võtta: viimase kuu jooksul on siin olnud täpselt kolm ilusat päeva ja isegi need polnud päris sada protsenti vihmavabad.

Küll aga teevad need ilmad kanuutamise huvitavaks. Käisime reedel Rameltonis - läksime vette peaaegu et samas kohas kui oma päris esimese kanuutripi ajal, kuid kui tol korral oli vesi seal tasane nagu konnatiigis, siis seekord oli seda paika raske ära tunda. Vool oli nii kiire, et meiesugustel algajatel oli seal jõel ikka tõsiselt tegemist. Vastuvoolu aerutamine ei tulnud kõne allagi ning isegi pärivoolu või risti üle jõe minemine oli rohkem kui keeruline. Pole vist vaja öeldagi, et päris palju käidi ujumas, kuid enda kiituseks pean lisama, et mina suutsin seekord kuidagimoodi ümberminekut vältida. Ja selle üle on mul üsna hea meel, kuna vesi oli seal väidetavalt külm.

Aga järgmine nädalavahetus möödub hoopistükis Šotimaal. Kuna lennupiletid sinna on hetkel üliodavad - pilet Dublinist Edinburghi maksab vähem kui bussipilet Letterkennyst Dublinisse - siis ei saanud jätta kasutamata võimalust ka selles linnas natuke ringi vaadata. Mingit kindlat tegevuskava hetkel paika pandud pole, küll aga on olemas lennupiletid, bussipiletid ja broneering odavas hostelis Edinburghi kesklinnas. Seltskond on ka ja rohkem polegi vaja - reisihuvilisi oli Erasmuse tudengite hulgas üsna palju, nii et meie päralt on terve hostel ja pool lennukit.

Kuid sellest pikemalt juba järgmises postituses, kui reis seljataga.

Alguses pidime sinna sõitma minema, aga üleujutuse tõttu tundus see koht veidi... karm

Iirlaste väikesed veidrused

Kõik vist teavad, et Suurbritannias ja Iirimaal on kombeks see, et soe vesi tuleb ühest kraanist ja külm teisest. Aga üks asi on teada seda kui huvitavat fakti ja hoopis teine asi on, kui pead selliseid kraanikausse päevast päeva kasutama. Väga ebamugav on! Viitsin ma küll näiteks käsi või nägu pestes iga kord kraanikausile punni ette panna, selle sobiva kuumusega vett täis lasta ja siis seal mustas vees solberdada. Ning pärast loputamiseks samamoodi uue kraanikausitäie täita. Ikka on nii, et keeran mõlemad kraanid lahti ja siis proovin käsi kordamööda mõlema all hoida - matemaatika ütleb, et sel juhul peaks ju keskmiselt leige olema. Või siis pesen lihtsalt külma veega. Lohutuseks on see, et vähemalt köögis on meil tavaline segisti. Ja õnneks pole meil kahte eraldi dušši - ühte külma ja ühte sooja vee jaoks - kuigi ma väga ei imestaks, kui olekski, sest see kahe kraani süsteem tundub minu jaoks tänapäeval sama ajuvaba.

Dušiga on iirlastel üldse mingi eriline süsteem. Mitte üheski duširuumis ei ole ma näinud tavalist segistit, igal pool kasutatakse mingeid spetsiaalseid elektrilisi süsteeme, mis kohapeal vett soendavad. Tegemist on tavaliselt umbes 20x30x10 sentimeetri suuruste valgete karpidega, mis on varustatud ON/OFF lüliti ja temperatuuri ning surve reguleerimise nuppudega. Boileri suuruse arvelt saab niiviisi kahtlemata kokku hoida, aga ma ei ole kindel, et see rahakoti jaoks just väga suur säästmine on - vaevalt neid elektrilisi dušše kuskilt tasuta saab ning pealegi tuleb vee soojendamiseks ju ikkagi vähemalt sama palju energiat kulutada.

***

Teine asi, mis eestlasele Iirimaale tulles alguses harjumatu võib tunduda, on see, kui palju iirlased teretavad. Kui kõnnid mööda mitte just kõige rahvarohkemat tänavat, siis on täiesti tavaline, et üksik vastutulija sulle tere ütleb; olgugi, et sa teda kunagi varem näinud pole. Nende jaoks tundub lihtsalt veider inimesest ilma ühtki sõna ütlemata mööda minna. Ja kui siin piisavalt kaua elada, tundub endale ka. Tihedama liiklusega tänavatel, kus rohkem rahvast ringi jalutab, tavaliselt küll igaühega ei teretata, aga täiesti normaalne on, et näiteks üksteisele vastutulevad jalgratturid või sörkjooksjad teineteist tervitavad. Reeglina tähendab tervitamine lihtsat käevibutust, hellod või hi-how-are-youd, millest viimasele sarnaselt inglaste how-do-you-dole mingit erilist vastust ei oodata. Kui vestlust tahetakse arendada, siis küsitakse tavaliselt "What's the craic?", mis on iirlaste omalaadne lemmikväljend ja tähendab midagi sellist nagu "Mis toimub?"

***

Kindlasti ei saa mainimata jätta iirlaste riietust. Üldiselt tundub, et siin pannakse selga just niisugused riided, mis parajasti kapist leitakse või mis mugavad tunduvad. Dressides või välimuse järgi koduriietuses päevast päeva igal pool ringi käia pole iirlase jaoks mingi probleem. Ning kuna kõik seda teevad, siis mingi aja pärast ei tundu see enam imelik ka. Aga palju veidram võib esialgu tunduda see, kuidas siin riietutakse õhtuti välja minnes. Meeste hilpudes midagi erilist polegi, aga iga viimane kui tüdruk, hoolimata oma vanusest, suurusest või välimusest riietab ennast nii, nagu seda teevad Eestis ja mujal Euroopas tavaliselt vaid ühe konkreetse elukutse esindajad. Hoolimata ilmast pannakse selga kõige lühemad miniseelikud ja täpselt nii kõrgete kontsadega kingad, millistega veel kuidagimoodi käia õnnestub. Ja tasub meeles pidada, et siin on õhtuti üsna külm, nii et tavaliselt liiguvad need vaesekesed tänavatel ringi siniste nägude ja värisevate lõugadega.

***

Suhtlus käib Iirimaal ainult eesnimepidi. Ka ülikoolis. Kui näiteks Eestis võib seda, et õpilane õpetaja poole eesnimega pöördub, kohata ainult algkoolis ning igas ülikoolis ja tavaliselt ka juba keskkoolides kutsuvad ka õppejõud õpilasi perekonnanimepidi, siis siin ollakse selles osas palju familiaarsemad. Lisaks sellele, et õppejõud tudengeid eesnimega kutsuvad, on täiesti tavaline ja aktsepteeritav ka näiteks selline pöördumine õpilase poolt õppejõu poole: "Kuule, John, kas ma võin oma kodutöö järgmise nädala asemel ülejärgmisel esitada?" Ning ma ei ole siin veel kordagi - ei ülikoolis ega väljaspool - kuulnud mitte kedagi mitte kellegi poole pöördumas perekonnanimepidi; vähe sellest, ka inimesest kolmandas isikus rääkides kasutatakse ainult eesnimesid ning seda isegi samanimeliste isikute korral. Näiteks kanuuklubis on meil Russian Peter ja Irish Peter, seda nii klubiliikmete kui instruktorite jaoks.

***

Ülikoolis meil vahetunde ei ole. Või päris nii siiski öelda ei saa - tegelikult midagi ikkagi on: tervelt kaks viieteistminutilist puhkeperioodi kogu pika koolipäeva jooksul. Nimetatakse neid teepausideks (tea break) ning esimene neist on kohe esimese tunni järel kell 10:30 ja teine pärast kuuendat tundi kell 15:30. Tunnid ise algavad kell 9:30 ja igaüks neist on 60 minutit pikk, väljaarvatud vahetult teepausidele järgnevad tunnid, mille pikkuseks on 45 minutit. Mõnikord kipuvad õppejõud küll tunni veidi varem ära lõpetama, aga mitte alati, mistõttu on tavaliselt viie- kuni kümneminutiline hilinemine järgmisesse tundi siin täiesti igapäevane ja aktsepteeritav. Minul on sellest üsna ükskõik, kuna võtan niikuinii aineid erinevatelt kursustelt ja mu tunniplaan on auklik nagu Šveitsi juust, aga kujutan ette, et neile, kes näiteks kaheksa tundi järjest ülikoolis peavad olema, on selline süsteem üsna ebamugav. Esiteks juba seetõttu, et nii pole ju mingit võimalust normaalsel ajal lõunat süüa - peab valima kas liiga varajase või liiga hilise kellaaja ning viisteist minutit pole kummalgi juhul just ülemäära pikk aeg rahuliku lõunasöögi jaoks.

***

Ja siis veel liiklus. Rääkimata sellest, et iirlased sõidavad kogu aeg valel pool teed ning teedeehitajad saavad vastavalt sellele rohkem palka, mida kitsama ja käänulisema tee nad valmis teha suudavad, leidub siin muidki veidrusi. Näiteks kiirusepiirangud: siin on süsteem selline, et kiirteedel (mida Iirimaal on vähe ja Donegalis pole üldse) võib sõita kiirusega kuni 120 km/h, riigimaanteedel 100 km/h, linnades 50 km/h ja kõigil ülejäänud teedel 80 km/h; rohkem kiirusepiiranguid ei eksisteeri. Niisiis on väga tavaline see, et mõnel väiksemal ja kitsamal kõrvalteel (nimetagem neid metsateedeks, kuigi metsi siin ei ole), kus auto vaevalt liikuma mahub ja kus kohati üle kümnekilomeetrise tunnikiirusega sõita ei ole võimalik, ilutseb oma täies hiilguses ainus võimalik liiklusmärk "80 km/h", kuna tegu ei ole ei riigimaantee ega asulaga, rääkimata kiirteest. Samuti on täiesti normaalne, et maanteedel, kus märkide järgi võiks kogu tee ulatuses sõita sajaga, ei saa kohati ohutult liigelda kiiremini kui poolega sellest kiirusest. Piiratud nähtavusega ristmike, järskude ja pimedate kurvide ning muude ohtlike teelõikude ees on eestlase jaoks harjumuspäraste täiendavate kiirusepiirangute asemel tavaliselt lihtsalt vastavad hoiatavad liiklusmärgid või kirjad asfaltil: "Võta hoogu maha!", "Järsk kurv!", "Pidurda!" vms.

Eelmise nädala kokkuvõte

Üks raske nädal on seljataga, üks veelgi raskem ootab ees.

Esmaspäeval sai koos kahe sakslasega töötatud presentatsiooni kallal, mis teisipäeval klassi ees ette kanda tuli. Võiks öelda, et see viimane kõige hullemini ei läinudki; hinnet küll kohapeal ei pandud, kuid tundus, et õppejõud jäi rahule.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne sukeldumistund. Kõigepealt oli kolledžis teooria, mis koosneb tavaliselt viiekümne protsendi ulatuses bürokraatiast ja organisatoorsete küsimuste lahendamisest ning ülejäänud viiekümne protsendi ulatuses sukeldumisteemalise õppevideo vaatamisest. Seekord jagati kätte mingisugused sukeldumisõpikud, millest järgmiseks teisipäevaks 170(!) lehekülge läbi töötada tuleb. Ning siis on seal mingid testid iga peatüki kohta. Ei ole see sukeldumine midagi nii, et tõmba ainult balloon selga ja hüppa vette, küll ülejäänu tuleb iseenesest. Tegu on ikka päris akadeemilise värgiga; hea tahtmise korral õnnestuks see isegi oma õppekava vabaõppe moodulisse kanda.

Pärast teooriat läksime basseini. Kui eelmine basseinisessioon oli rohkem sisseelamiseks, siis seekord algas tõeline kursus. Kõigepealt lasti meil kõigi ujumisoskuste kontrollimiseks kakssada meetrit ujuda ning seejärel viisteist minutit sügavas basseiniosas niisama vee peal hulpida; seejärel panime kokku sukeldumisvarustuse ja läksime vee alla, kus harjutasime liikumist, käemärke, maski eestvõtmist ja tagasipanemist, samuti hingamisvooliku eemaldamist, alternatiivse hingamisvooliku kasutamist ja muud sellist vajalikku. Kanuutamiseks seekord aega ei jäänud, aga ega mul valikut ei ole ka - kui tahan sukeldumislitsentsi enne jaanuari lõppu kätte saada, siis pean tundidest aktiivselt osa võtma.

Kolmapäeval oli Direct X-i kontrolltöö, mis reaalselt tähendas aja peale programmeerimist. Kõiki materjale lubati kasutada, kuid aega anti minuti pealt kaks tundi ja ülesanne oli niisugune, mida selle ajaga lõpetada ei ole võimalik. Mõte oli selles, et mida rohkem valmis saad, seda paremini sa järelikult teemat tunned; kui tegeled suurema osa ajast õpetuste lugemise ja guugeldamisega, siis ega sa väga kaugele ei jõua. Kusjuures õppejõud veel mainis, et programmikood teda ei huvita, hinnatakse ainult lõpptulemust; niisiis tähendas see, et aja kokkuhoidmiseks tuli kasutada ohtralt copy-paste'imist, igasugu häkke ja üldsegi kirjutada väga koledat koodi. Kui aus olla, siis ma ei ole päris kindel, et see on just parim viis programmeerimise õpetamiseks.

Reedel oli ülikoolis lahtiste uste päev, mis tähendas, et loenguid ei toimunud.

Laupäeval külastasime Giant's Causewayd, kuna sinna viis meid järjekordne ekskursioon Erasmuse tudengitele. Giant's Causeway on Põhja-Iirimaa rannikul asuv sulalaava kuivamisel tekkinud unikaalne kivimoodustis, mis on sealne kõige populaarsem turismiobjekt üldse ja kohustuslik vaatamine kõigile Iirimaa külastajatele.

Bussis oli ruumi umbes viiekümnele inimesele ning kõik kohad said ka täidetud - mõned, kes eelmisel nädalal oma nime kirjapanemisega uimerdasid, jäid isegi maha. Ilmaga vedas jällegi, kuna sarnaselt eelmisele nädalavahetusele lõppes ka seekord kogu nädala kestnud sadu laupäevaks ära ning peaaegu terve päev oli ilus ja päikesepaisteline.

Enne Giant's Causewayle jõudmist tegime vahepeatuse Dunluce'i nimelise lossi varemete juures. Tegemist oli keskaegse lossiga, mis oli püstitatud kaljule Põhja-Iirimaa rannikul kõikide tuulte meelevallas. Ja tuuline oli seal tõesti ning seetõttu ka üsna külm. Loss ise polnud kuigi suur, kuid asus huvitavas ning kunagiste vaenlaste eest arvatavalt hästi kaitstud osas. Kuid vallutajaid see omal ajal vist väga ei morjendanud, kuna giid, kes meile selle lossi verisest ajaloost rääkis, tõi välja vähemalt neli korda, kui loss vägivaldselt omanikke vahetas; kusjuures enamasti lõppes see kõigi endiste lossiasukate peade maharaiumise ja vardasseajamisega uute omanike poolt. Lisaks sellele leidsid seal aset muidugi tavapärased mürgitamised ja muud intriigid ning ka hulgaliselt õnnetusi. Näiteks ühel eriti tormisel ööl oli osa kaljust järele andnud ja terve köögiosa koos kõigi kokkadega veepõhja paisanud.

Dunluce Castle

Otse lossi all oli huvitav koobas, mis tegelikult hoopis looduslikuks tunneliks osutus

Seejärel sõitsime Giant's Causewayle. Kohal on selline nimi (eesti k hiiglase teetamm), kuna legend räägib, et tegu on ühe osaga kunagi hiiglaste poolt sillutatud teest, mis viis Iirimaalt Šotimaale. Šotimaa on sellele paigale tõesti lähedal - asub see vaid umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel ning ilusa ilmaga, nagu meil juhuslikult oligi, võib seda ka vabalt näha. Päriselt tekkis Giant's Causeway aga iidse vulkaanipurske tagajärjel merre voolanud ja unikaalsete tingimuste käes kuivades peamiselt kuusnurkseteks tahukateks murenenud laavast. Hiljem on loodusjõudude tõttu osad neist tahukatest sügavamale vajunud või ülespoole kerkinud, tekitades huvitava geomeetrilise maastiku.

Giant's Causeway

Hulktahukas

Geomeetriline korrapära

Kui me olime natuke aega Causewayl ringi jalutanud ja pilte teinud, tõusis järsku selline tuul, millesarnast ma kunagi varem kogenud ei ole. Tuul puhus nii kõvasti, et vastutuult jalutamine oli praktiliselt võimatu ja need, kes parasjagu mõne kõrgema koha peal olid, pidid üsna kõvasti kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Mõne minuti pärast kaasnes selle tuulega ka üks viieminutiline kõva sahmakas vihma, mis kõik märjaks kastis ning seejärel sama kiiresti ära lõppes. Peagi vaibus ka tuul ja ilm oli jällegi ilus ning päikesepaisteline. Seda Iirimaa reeturlikult kiiresti muutuvat ilma peab ise kogema, et seda uskuda.

Causeway lähedal sai natuke niisama ringi jalutatud, kuna Iirimaa rannik väärib vaatamist

... ja seda vaatamist ei saa ju ometi mingitel siltidel takistada lasta.

Oleks minu teha, siis ma kihutaks sealt lambad minema ja teeks sellest golfiväljaku. Aga eks siin Iirimaal on sarnaseid küllaga.

Causeway lähedal asub vana Bushmillsi viskitehas, kuhu samuti varasematel aastatel tudengeid viidi, kuid seekord jäeti ekskursioon sinna ära, kuna keegi oli kuskil otsustanud, et ülikool ja alkohol ei sobi eriti hästi kokku. Mis mõttes!?

Õhtul toimus Dublinis Iirimaa ja Prantsusmaa vaheline jalgpallimatš ning kuna meie majades elab teatavasti palju prantslasi, siis läksime nende õhutusel seda ka kohalikku pubisse vaatama. Jalgpalli jaoks on siin pubi nimega The Cavern, mis on sisustatud kahekümne nelja umbes 50-tollise LCD telekaga, nii et kõik jalkahuvilised kogunevad suurte mängude ajal alati sinna ning elavad oma favoriitidele häälekalt kaasa. Tore pubi, peab ütlema: kuna seal oli mingi uue leti avamine, siis selle puhul jagati kõigile tasuta õlut ning lisaks sellele käisid mängu ajal veel ettekandjad mööda pubi ringi ja tõid tasuta friikartuleid.

Hoolimata iirlaste paarist väga heast võimalusest Prantsusmaa siiski võitis lõpuks selle mängu. Seisuks jäi 1:0 ning prantslaste värava ajal jäi kogu pubi vaikseks, väljaarvatud üks laud, kust kõigi iirlaste meelehärmiks kõva kisa kostma hakkas. Vägivaldseks keegi siiski ei läinud ning kõik prantslased jõudsid elusate ja tervetena koju.

***

Järgmiseks nädalaks on kuhjunud nii palju koduseid ülesandeid, et ma ei tea, kust ma selle aja leian, et need kõik ära teha. Hoolimata sellest, et ma võtan siin vähem aineid kui Eestis, on iseseisvat tööd semestri jooksul praktiliselt sama palju või rohkemgi. Positiivne külg asjal on aga see, et sess peaks üsnagi lihtne ja pingevaba tulema, kuna enamik tööst saab juba semestri jooksul ära tehtud.

Lisaks on veel sukeldumise teooria ja reede pärastlõunal peaks toimuma poolepäevane kanuumatk mingi lähedalasuva jõe äärde.

Üle tumeda vee

Ühel hetkel on kõik hästi. Ja siis järsku - paat kaldub liiga palju, tasakaal kaob. Üritad päästa, mis päästa annab, aga enam pole teha midagi. Sulpsti, pea alaspidi. Vesi... külm... välja tahaks! Kuidas see spraydeck lahti tuleb!? Okei, vist õnnestus.... välja, välja! Lõpuks saad jälle hingata, aga jalad põhja ei ulatu. Ujuda tuleb. Paadist kinni ja kalda poole. Miks see kallas nii kaugel peab olema?! Külm on ju!

Reedel läksin kella kuueks kolledži juurde; seal ootas buss, mis meid nädalavahetuseks kanuutama viima pidi. Väike, kaheksateistkohaline buss oli, kuid ega meid kanuutajaid seal eriti palju rohkem ei olnudki, pealegi tuli osa iirlasi kohale oma isiklike autodega. Niisiis mahtusime peale.

Sõit mööda kitsaid ja käänulisi Donegali maanteid kestis veidi üle tunni ning meie sihtkohaks oli Ardara nimeline pisike, umbes kuuesaja elanikuga asula ranniku ääres. Rahvaarvu poolest on tegu pigem külaga, kuigi iirlaste enda arvates väärib see loomulikult nimetust "town". Aga nagu tüüpilisele Iiri külale kohane, võib sealtki leida vähemalt ühe hotelli, ühe bed&breakfasti, vähemalt kaks poodi ja viis pubi ning ühe seljakotimatkajate hosteli. Viimasesse meie maandusimegi. Hostel ise oli küllaltki askeetlik, aga kõik vajalik oli olemas: köök, elutuba, pesuruumid ja neli naridega magamistuba, igaüks neljale kuni kuuele inimesele. Kuna meid oli piisavalt palju, siis oli kogu maja terve nädalavahetuse meie päralt.

Hostel

Kava nägi ette järgmist: laupäeval väike soojendusharjutus lähedalasuva järve peal ning pühapäeval juba tõsisem ettevõtmine Ardara jõel. Ärkasin laupäeva hommikul umbes poole kümne paiku, kuna väljasõit pidi toimuma kell kümme. Teades aga, kuidas iirlased kellaaegadesse suhtuvad, oleks võinud seda väikese reservatsiooniga võtta ja umbes tund aega hiljem ärgata, oleksin ikkagi bussi peale jõudnud. Reaalselt sõitsime välja umbes pool tundi enne lõunat ning pärast viieteistminutilist bussisõitu jõudsime mingisse looduskaunisse paika järve ääres ja lambakarjamaade vahel. Kuna varustust ja eelkõige süstasid oli piiratud koguses, siis jagasime ennast kahte gruppi - mina sattusin sellesse, mis esimesena järvele minema pidi.

Sile vesi

Pärast varustuse selgaajamist, mis möödus seekord üsna valutult (eelmine kord kanuutamas käies oli probleeme sobiva suurusega jalanõude leidmisega), tegime veidi soojendusharjutusi ja seejärel oli aeg vette minna. Kuna ma süsta valimisega veidi uimerdasin - oli ju viimasel minutil veel vaja kuhugi pildistama minna - siis avastasin järsku, et ühessegi kaldalolevasse paati ma ära ei mahu ja kõik suuremad süstad on juba minema aerutanud. Probleem väiksematega on aga see, et suurematel inimestel pole neis jalgu kuhugi panna. Sain siiski viimasel hetkel ühe teise kanuutajaga süstad ära vahetada, kuid ka see, mis ma vastu sain, ei olnud oluliselt parem. Mahtusin küll hädavaevu sisse ära, aga kuidagi ei olnud võimalik jalgu vastu süsta külgi laiali suruda. See on aga nendes paatides stabiilsuse tagamiseks väga oluline - kui jalad paadi keskel koos on, siis on selle otsehoidmine üsna keeruline.

Lisaks avastasin juba umbes kümneminutilise aerutamise järel, et vereringe jalgadesse on kehva asendi tõttu oluliselt raskendatud. Varsti hakkasid jalad tasapisi tundetuks muutuma ning siis, kui proovisin asendit veidi parandada, see juhtuski. Kaotasin hetkeks tasakaalu ning enne, kui ma midagi mõelda või teha jõudsin, olingi juba pea alaspidi vee all. Naljakas, kuidas kõik basseinis õpitu reaalses olukorras meelest ära läheb; tegelikult oleme me ju küll ja küll harjutanud, kuidas tasakaalu kaotamise korral aeru abil ennast otseks tagasi saada, aga kuna see tegevus veel refleksiks saanud ei ole, siis ei jõudnud ma seal järves enne tagurpidiminekut enda päästmiseks midagi ära teha. Ujusin kaldale, kallasin süsta veest tühjaks ja ronisin sisse tagasi. Positiivse külje pealt võib öelda, et see pisike värskendus pani vähemalt vereringe mu jalgades uuesti tööle. Ning seda, et ma polnud ainuke, kes tol päeval ujuma läks.

Järgmisel päeval läksime jõe äärde. Jällegi jaotati meid kahte gruppi - need, kes eelmisel päeval esimesena vette said, läksid seekord teisena ja vastupidi. Jõgi ise tundus algaja jaoks üsna karm: veidi kärestikuline, kivine ja vahutava veega. Kohal olid ka mõned kogenumad kanuutajad, kes seal lähedal, kus me vette pidime minema, igasugu trikke tegid. Saatsime esimese grupi teele ning plaan oli selline, et buss sõidab finišisse ja toob nad umbes tunni-pooleteise pärast alguspunkti tagasi. Me teise grupiga järasime kaasavõetud võileibu ning seejärel panime varustuse selga, tegime sooja ja lollitasime niisama, kuid pooleteise tunni möödudes polnud mingit bussi näha. Veel umbes tund aega hiljem ta lõpuks siiski saabus, kuid tühjalt. Selgus, et jõgi oli osutunud oodatust raskemaks ning esimene grupp polnud selleks ajaks jõudnud kaugemale kui umbes poolele teele. Kuna ka poolele maale pääses bussiga ligi, siis viidigi meid sinna ja tegime vahetuse selles punktis.

Lõunasöök

 

Rõõmsalt saatusele vastu

Seekord olin targem ja valisin enda süsta juba varakult välja - sain ühe, mis oli piisavalt suur ja mugav, et seal ennast hästi tunda. Hea, et eelmisel päeval oma õppetunni kätte sain, sest seal jõel poleks ma tolle väikse paadiga küll mitte midagi teha suutnud. Üks kärestik oli teise otsas kinni ning lisaks oli kõikjal salakavalaid kive, mis süsta igal võimalusel kummuli keerata üritasid. Üsnagi õnnestunult ka, sest seekord ei olnud vist kedagi, kes kuiva nahaga pääsenud oleks. Rekordiomanikuks sai Antonio, kes oli seekordne süstavalikuga altmineja ning kes ei viitsinud lõpuks enam isegi arvestust pidada, mitu korda ta ujumas käis.

Mitte nii sile vesi

Mina keerasin ennast kaks korda kummuli, kuid nii õnnelikult, et ei pidanud kummalgi korral süstast välja ujuma. Esimesel korral olin seda peaaegu juba valmis tegema, kuid siis tundsin kogemata ühe käe all veepõhja ning suutsin ennast sealt tuge otsides uuesti teistpidi lükata. Üks instruktor, kes seda pealt nägi, oli parajas hämmingus: "Kas sa tegid praegu rolli või? Me pole seda ju veel õpetanud." Tegelikult ma muidugi rolli ei teinud, kuna rolliks (eesti keeles on selle nimi vist eskimopööre) nimetatakse manöövrit, kus sa ennast üksnes aeru abil ja ilma põhjast hoogu lükkamata püsti keerad. Minul aga oli aer juba ammu teadmata suunas minema ujunud.

Teisel korral olin tagurpidi veidi rahulikumas, kuid sügavamas vees, niisiis polnud kuskilt tuge leida ja jäin lihtsalt ootama, kuni keegi oma paadinina piisavalt lähedale toob, et saaksin sellest kinni hoides ennast püsti upitada. Ka see õnnestus, niisiis jäi ujumise ja paaditühjendamise vaev seekord ära.

Kui Letterkennysse tagasi sõitma hakkasime, oli juba üsna pime. Kusagil poole tee peal oli veel umbes tunniajane seisak, niisiis jõudsime tagasi päris hilja õhtul. Seisak oli põhjustatud mingist avariist, mis polnudki vist väga tõsine, aga sellegipoolest blokeerisid tuletõrjeautod pikaks ajaks tee ära.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli igati õnnestunud ja huvitava nädalavahetusega ning ootan juba huviga järgmist. Süstaga mööda vahutavat vett sõitmine on elamus, mida ilma ise proovimata ette kujutada ei oska.

Kuna ma kasutasin oma fotokat seekord ka liikuva pildi ülesvõtmiseks, siis lisan siia lõppu ühe video:

Sügis

Ilm on siin terve viimase nädala olnud lausa jube. Vihma sajab lakkamatult ja enam ei ole see mingi hädine seenevihm, vaid ikka tõsine sadu, mis eriti just välja minema ei kutsu. Algas see Halloweeni öösel ja kuni siiamaani pole vist pikemaid kui pooletunniseid pause sajus olnudki. Õuesliikumiseks tuleb valida hetki, kus vihm veidigi vaiksem tundub, kuid ega ka see väga aita - kahe minuti pärast võib jälle ladinal sadama hakata. Positiivse poole pealt tuleb öelda seda, et vähemalt tuul püsib seekord talutavates piirides. Kui selle vihma ja jahedusega kaasneks veel samasugune kõva tuul, nagu siin mõned nädalad tagasi oli, siis peaks küll vist päris paikseks jääma.

Täna andsin lõpuks alla ja otsustasin, et aitab naljast, tuleb ikkagi see vihmavari ükskord ära osta. Tatsasin siis saju kiuste poodi, valisin oma vihmavarju välja ning poest lahkudes... mida ma näen: vihma pole enam kuskil, päike irvitab taevas ja esimest korda nädala jooksul on läbi pilvede näha ka sinist värvi. Tegelikult oli lausa pool taevast pilvevaba. Isegi palav hakkas natuke. Niipalju siis sellest vihmavarjust, tänan väga.

Muidugi poleks mul selle vastu midagi, kui see ilm niisuguseks nüüd jääkski. Ees ootab nädalavahetus kanuuklubiga Ardaras ja vihmaga poleks see ju üldse nii lõbus. Samas ei lase ma sellel ajutisel päikesepaistel ennast petta: ennegi nähtud, kuidas viie minutiga kogu taevalaotus ühtlase pilvkatte alla mattub. Ja vastupidi - eelmisel nädalal oleksin peaaegu usklikuks hakanud, kui rõveda vihmasaju eest Cobhi kirikust varju otsitud sai ja pärast viit minutit välja astudes taevas ühtlaselt helesinine oli. Iirimaal võib ühe päeva jooksul kõiki nelja aastaaega näha, praegugi paistavad aknast juba mõned ähvardavad mustad pilved, mida seal viis minutit tagasi kindlasti ei olnud. Kahtlen, et järgmist sadu üle kümne-viieteist minuti ootama peab.

Aga aitab sellest jamast, ega ma siin mingit ilmablogi ei pea.

Tegelikult ei olegi mul praegu aega millestki eriti pikemalt rääkida, kuna pean minema asju pakkima, paari tunni pärast on väljasõit Ardara poole.

Terve nädalavahetus kanuuklubiga väikeses mereäärses linnas. Fun fun fun fun fun.

Aga mis siis nädala jooksul toimunud on? Ega midagi märkimisväärset tegelikult polegi. Teisipäeval oli basseinis esimene ametlik sukeldumistund, järgmisel nädalal tuleb teine ja siis pääseme juba avatud vette harjutama. Kuna basseinis on kolledži jaoks broneeritud igal teisipäeval ainult üks tund ja sukeldumisvarustust oli parajasti nii palju, et grupp tuli kaheks jagada, siis sai igaüks olla vees kokku veidi alla poole tunni. Tegelikult sellest täiesti piisas, kaua sa seal basseinipõhjas ikka konutad. Muidugi on neid sukeldumise nippe ja nõkse, mis endale selgeks vaja teha, üsna palju, nii et see konutamine oli pigem naljaga öeldud. Oleksin hea meelega kauemgi seal vee all passinud, kui oleks võimalus antud. Aga tegelikult oli see kaheks grupiks jagamine päris hea, kuna see võimaldas mul vahepeal ka teises basseinipooles kanuutamas käia.

Koolinädal on möödunud grupitöö tähe all, pidin koos kahe sakslasega mingeid disainidokumente koostama. Nüüd on need valmis ja kaelast ära, aga järgmisel nädalal on nende põhjal vaja klassi ees esitlus teha. Äge.

Hällouviinist

Laupäeval oli Halloween (eesti k. tereviin).

Nagu ma juba varem kirjutasin, on see püha Iirimaal ääretult populaarne. Tegemist on traditsiooniga, mis kasvas välja vanadest keldi rituaalidest ja mida pühitseti siinmail juba ammu enne seda kui see Ameerikas populaarseks sai. Ühendriikidesse jõudiski Halloween tegelikult Iiri ja Šoti immigrantide kaudu ning kuna see seal kiiresti omaks võeti, kommertsiks muudeti ja teistele riikidele edasi müüdi, siis tunneb enamik inimesi maailmas seda praegu justnimelt USA pühana. Aga iirlastel on savi... hoolimata sellest, et nemadki on suure osa Halloweeniga seotud kombeid justnimelt ameeriklastelt üle võtnud, peavad nad seda ikkagi enda pühaks ja seetõttu on see neile äärmiselt oluline.

Ja seda näeb igal sammul. Iirlased on erilised kostüümifriigid ja juba mitu nädalat enne Halloweeni käisid paljud oma peokostüümides ringi, kuna toimusid igasugu fancy dress partyd ja muud temaatilised üritused. Lisaks sellele, et iga teine pood Halloweeniga seotud kraami müüs, oli Main Streetile üles pandud veel üks spetsiaalne Halloween Shop, kust endale erinevaid kostüüme ja nende elemente osta sai. Korralike valmiskostüümide hinnad algasid umbes kolmekümnest eurost ja ega seal vähemkorralikke ja odavamaid väga pakkuda ei olnudki. Erasmuse tudengitele üheainsa peo eest ilmselgelt liiga suur summa, seega tuli improviseerida. Kuna kõigil oli plaan Halloweeni õhtuks Derrysse sõita ja sinna päris tavariietuses minna ei kõlba, siis oli linn reedel ja laupäeval ringisiblivaid Erasmuse tudengeid täis, kes kõik üritasid endale mõistliku hinnaga veidraid riideesemeid ja muid aksessuaare hankida.

Mina sain endale kostüümi üsnagi lihtsalt. Juhuslikult tuli see teema jutuks kõrvalmajas elava Florentiga (teine prantslane lisaks Jane'ile, kes juba teist aastat siin elab) ja kuna ta ise Derrysse tulla ei tahtnud, siis pakkus ta mulle oma eelmise aasta riietust - hullu doktori kostüümi. Kuna ta oli mütsi ja näomaski kuhugi ära kaotanud ja ma ühestki poest ega apteegist neid ei saanud, siis läksin lihtsalt ehituspoodi ja ostsin ühe valge tolmumaski. Natuke võltsverd peale ja käras küll - vähemalt oli mul nüüd kostüüm olemas ja üliodavalt saadud pealekauba.

Karnevalierasmuslased

Bussid Derrysse väljuvad iga kahe tunni tagant. Valisime 18:40 väljuva bussi, et jõuaks näha nii paraadi kui kell 9 algavat ilutulestikku. Kuna iirlased on ühed Euroopa suurimad halloweenitajad ja Derryt peetakse kohalikuks halloweenipealinnaks, siis tundus see nagu üks õige koht, kuhu minna. Ja oli ka. Rahvast võis tänavatel olla kümneid tuhandeid, väikestest lastest kuni vanuriteni välja, kõik kirevatesse kostüümidesse rõivastatud. Võis näha kõikmõeldavaid erinevaid tegelasi, alates piraatidest ja vampiiridest, Darth Vaderitest ja Austin Powersitest, Tondipüüdjatest ja tuletõrjujatest kuni Osama bin Ladenite ja Adolf Hitleriteni välja. Poliitkorrektsed sakslased olid viimaste kohalolu üle muidugi tõsiselt üllatunud, kuna nende minevikkuhäbenevas riigis ei lubata ju isegi ilmasõjast pajatavaid arvutimänge levitada, kui neis peaks kuskilgi mõnda haakristi näha olema. Rääkimata siis tänaval kõndivatest natsiriietuses inimestest, olgu Halloween või mitte. Samamoodi poleks teatud osa inimkonnast ilmselt väga õnnelik, kui nad näeksid muslimiteks riietatud iirlasi, granaadid vööl ja Kalašnikovid käes. Aga jällegi... iirlastel on savi.

Kakskümmend minutit tulemöllu

Paraad oli võimas ja jõelseisvalt paadilt lastud ilutulestik samuti. Viimane kestis tubli kakskümmend minutit, nii et vastu taevast lastud püssirohtu pidi ikka päris kõva kogus olema. Pärast ilutulestikku hakkas kogu see rahvamass igale poole laiali minema, suuremalt jaolt erinevate pubide suunas. Pidasime meiegi traditsioonidest kinni ja tegime sama. Kuna õhtul enam busse Letterkenny poole ei sõitnud, pidime tagasi minema taksodega. Meeldiv üllatus oli aga see, et taksosõit oli tegelikult isegi odavam kui bussiga minek. Bussipileti eest Derrysse nööritakse tudengilt umbes kuus ja pool eurot, kuid taksosõit läks meile maksma 20 naela, mis nelja peale ära jagades teeb veidi üle viie euro igaltühelt. Umbes kolmekümnekilomeetrise sõidu eest ei ole see tegelikult üldsegi palju.