Jõudsime sõita vaevalt tunni, kui juba oli ilm totaalselt muutunud - päike paistis ja pilvedest olid järel vaid riismed. Niisiis jätkus seda väidetavat Iirimaale tüüpilist koledat ilma seekord vaid Donegali maakonna jaoks. Tegelikult tuli korraks õrn sadu ka Dublini lähistel, kuid ka see lõppes peagi ja mida Corkile lähemale, seda suvisemaks läks.
Esimene osa teekonnast toimus mööda tuttavat marsruuti. Alles pärast Dublini lennujaama, kus Daniele maha läks, algas minu jaoks uus territoorium. Edasine marsruut viis otse kesklinna, nii et läbi bussiakna sai sellest umbes poole miljoni elanikuga linnast üsna korraliku esimese ettekujutuse. Kõrgete hoonete peaaegu täielik puudumine ja läbi linna voolav jõgi tagasid selle, et esmamulje Dublinist jäi üsnagi positiivne. Dublini bussijaam aga üllatas oma väiksusega - etteruttavalt võib öelda, et isegi neli korda väiksema elanike arvuga Corki oma oli suurem; samuti näiteks Tallinna oma, mida külastatavate reisijate ja busside arv päevas jääb Dublinile tunduvalt alla. Kuidagi aga on sellele kompaktsele territooriumile (eriti busside jaoks, reisijateterminal on tegelikult täiesti normaalse suurusega) ikkagi ära mahutud - ju siis pole rohkem ruumi vajagi.
Corki viivat bussi ei pidanud kuigi kaua ootama. Teoreetiliselt oleks kahe bussi vahe pidanud olema tund ja viis minutit, kuid esimese bussi tavapärase hilinemise tõttu vähenes see rohkem kui poole võrra. Corki läks tegelikult korraga kaks bussi. Mõlemad sõitsid sama marsruuti, kuid üks neist kandis märget nonstop ja teine korjas ka vahepealsetest linnadest rahvast peale. Kuna Yali pidi Fermoys maha minema ja seetõttu aeglasema bussi valima, siis läksin mina ka selle peale. Tegelikult on ajavahe neil üsna väike, pigem olid kaks bussi vajalikud lihtsalt selleks, et reisijaid oli ühe jaoks liiga palju. Sõiduplaanis seda nonstop bussi märgitud ei olegi ja tundub, et see kutsutakse välja vaid konkreetse vajaduse korral.
Corki jõudsin varajases õhtupimeduses. Esmapilgul paistis linn küllaltki sarnane Dublinile - muidugi mitte suuruse mõttes, kuid sarnaseid jooni oli sellegipoolest mitmeid, näiteks linna keskel voolavad jõed ja peaaegu eranditult madalad majad. Corkis on nimelt ei rohkem ega vähem kui täpselt üks pilvelõhkuja ning isegi see ei ulatu üle paari-kolmekümne korruse. Niisiis on kõrgeimad hooned linnapanoraamis mitte klaasmajad, vaid kirikud.
Kärt elab tsentrumist umbes kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja minu arust üsnagi heas kohas - poed on lähedal, bussipeatused on lähedal ja kesklinna pole üldse pikk maa. Õhtu veetsin Kärdi juures ja järgmiseks päevaks sai plaani võetud Corki ümbruses asuvate vaatamisväärsustega tutvumine.
Cork
Kõigi Corki külastavate turistide jaoks on kohustuslik ära käia vähemalt kahes kohas - linna külje all asuvas Fota loomaaias (Fota Wildlife Park) ning Cobhis, ajalooliselt tähtsas sadamalinnas, mis tänapäeval on tuntud enim ilmselt selle järgi, et just sealt startis oma viimasele teekonnale uppumatu Titanic. Tollal polnud selle linna nimeks küll mitte Cobh, vaid Queenstown, kuna britid olid selle kuninganna Victoria auks ümber nimetanud. Cobhi pääseb Corkist rongiga ning kuna Fota jääb poolele teele, saab sama piletiga mõlemas ära käia. Niisiis ei saanud meiegi keskmisest turistist kehvemad olla ja tegime Kärdiga pühapäeval lisaks Corkis ringivaatamisele ekskursiooni ka nendesse kahte sihtkohta.
Fota on huvitav seetõttu, et suur osa sealseid elanikke võib üsna vabalt mööda loomaaia territooriumi ringi tatsata. Loomaaed ise asub saare peal, nii et erilist ohtu loomade põgenemapääsemiseks seal ei ole. Nii saab külastaja soovi korral käia kängurutele pai tegemas (eeldusel, et need eest ära ei jookse), anda ahvidele banaani või imestada selle üle, miks mingi laamade kamp sul pidevalt järel käib. Mõned armsad loomakesed, näiteks gepardid, olid siiski mingil põhjusel puuri pistetud.
Fotas elab ka suuri loomi
Titanicu viimane sadam
Õhtul tuli mõte, et võiks rentida auto ja järgnevatel päevadel Corki ümbruses veidi ringi sõita. Kuna autorendi hinnad olid üllatavalt odavad, siis broneerisime internetis kohe ühe ära ka. Küll tänapäeval käivad sellised asjad ikka lihtsalt. Auto võtsime kaheks päevaks ja loomulikult kõige odavama variandi pakututest, kuid kuna automarki päris ise valida ei saanud, siis jäi see esialgu saladuseks. Järgmisel hommikul läksime lennujaama, vormistasime mõned paberid ja juba antigi võtmed kätte. Automargilotos kõige paremini ei läinud - võitsime Nissan Micra - kuid samas võis vist sellegipoolest õnnelik olla, kuna valikus oli veel ka näiteks Ford Ka.
Minu uus auto
Kuna Kärt sõita ei tahtnud, siis vormistasime juhiks ainult mind. Parempoolne rool, vasakpoole liiklus - mõtlesin, et mis seal ikka, küll ära harjub. Ega muud võimalust eriti ei antud ka, pärast lennujaamast lahkumist tuli koheselt linnaliiklusesse sukelduda. Tegelikult peab ütlema, et arvatavasti justnimelt tänu sellele neetud parempoolsele roolile tundub vasakul teepoolel sõitmine siin koheselt üsna loogiline ja ega erilist tahtmist harjumusest teisele poole minna ei teki. Esimestel hetkedel veel võibolla tundus, et midagi oleks nagu teistmoodi, aga üsna varsti harjus sellega nii ära, et valel pool sõitmine enam ei häirinud.
Esimesel motoriseeritud päeval külastasime mitmeid Corki lähedal asuvaid väikelinnu ja külasid, nagu Timoleague, Clonakilty, Rosscarbery ja Skibbereen. Põhilisteks vaatamisväärsusteks olid Iirimaa kaunis rannik, erinevad kirikud, kloostrid ja varemed ning väikelinnade elust kihavad tänavad. Muuseas oli vihm mulle Letterkennyst järele jõudnud, nii et suve siin eriti kauaks ei jätkunud.
Timoleague'i kloostri varemed
Rosscarbery rand
Teisipäeval võtsime ette juba veidi pikema reisi Kerry maakonda, peamiseks eesmärgiks oli näha Iirimaa kõrgemaid mägesid ja sõita mööda kuulsat Ring of Kerryt - veidi lühemat kui kahesajakilomeetrist ringi ümber looduskauni Iveragh' poolsaare, mille kohta tihti öeldakse, et kui sa seal ei ole käinud, siis pole sa Iirimaad näinud. Ring algab ja lõppeb Killarney nimelises turistilinnas ning muuhulgas on ilma autota reisijatel võimalik osta sealt ka pileteid turismibussidele, mis inimesi mööda sama marsruuti veavad. Autoga on siiski etem, kuna on võimalik teha peatuseid endale sobival ajal ja mõnes huvitavamas kohas soovi korral veidi kauem ringi vaadata. Vähemalt teoreetiliselt... praktiliselt läks aga nii, et kuna me sinna ringile minemisega just väga ei kiirustanud - ärkasime hommikul hilja, sõitsime Killarneysse otsetee asemel mööda huvitavamat, kuid oluliselt aeganõudvamat teed, tegime mitmeid peatuseid (näiteks Henry Fordi vanematekodu lähedal mehe elutöö auks püstitatud Ford T kuju juures) ning veetsime enne ringile minekut hulga aega Killarneys - siis pidime veidi kiirustama, kuna oli näha, et ilmselt ei jõua me enne pimeduse saabumist enam Killarneysse tagasi. Tagantjärele tark olles oleks võinud ju Killarneysse kondama minna alles peale ringilt tulekut, kuid tegelikult ei olnud sellest hullu midagi - kolm neljandikku ringist õnnestus ikkagi valges läbi sõita ning ega seal viimases osas poleks enam midagi väga uudset näha olnud ka. Pimedusest rohkem segasid ringivaatamist pilved, kuna kõrgemad mäetipud olid kõik nende poolt varjatud. Siiski oli loodus ka ilma nendeta ilus ja tegelikult sobis see pilvede ja nõrga udu poolt tekitatud sünge atmosfäär antud maastikuga ideaalselt.
Huvitavam tee Killarneysse
...kus sai oma joogipudeleid täita Püha Veega
Meri Ring of Kerry ääres
Kolmapäevane päev möödus niisama tšillides ja Corki peal ringi vaadates ning neljapäeval sõitsin tagasi Letterkennysse. Kuna Yali oli juhuslikult otsustanud samal päeval tagasi minna, sõitsime jällegi sama bussiga. Seekord sai Dublinis veidi pikem peatus tehtud, et ka selles linnas paar tundi ringi vaadata. Ega ta Corkist oluliselt erinev linn ei ole, kuid seda, et tegu on pealinna ja ikkagi neli korda suurema linnaga, märkab tegelikult igal sammul. Mis mind üllatas, oli see, kui palju rahvast seal neljapäeva pärastlõunal ringi liikus. Kesklinna suurtel jalakäijatänavatel siblis ringi nii palju inimesi, et kohati oli seal raske käiagi. Corki rahuliku elu kõrval tundus see esialgu üsnagi veider.
Ja veel. Taamal paistva veidra torni järgi on linnas lihtne orienteeruda.
Dublinist Letterkennysse tahtis sõita rohkem rahvast kui bussis ruumi oli. Kuna bussis püsti seista ei lubata, siis jäid viimased reisijad maha, kuid selle asemel, et lasta neil kaks tundi järgmist bussi oodata, kutsuti nende jaoks spetsiaalselt välja veidi väiksem lisabuss. Pealegi oli ju ka lennujaamast vaja veel inimesi peale võtta. Huvitav oli aga see, kuidas umbes poole maa peal hakati igas peatuses reisijaid ümber organiseerima, tõstes Letterkennysse sõitvaid inimesi üle suurde bussi ja lähemale minejad väiksemasse. Eesmärk oli ilmselt see, et väike buss ei peaks kogu teed Letterkennysse sõitma, vaid võiks varem Dublini poole tagasi pöörata, kuid see reisijatega vangerdamine võttis koos vabade kohtade ja inimeste pideva ülelugemisega bussijuhtidel nii kaua aega, et lõpuks hilines buss Letterkennysse peaaegu tunni. Siin aga on see vist nii tavaline, et keegi selle pärast eriti närvi minema ei hakanud.
Kokku kestis reis kuus päeva - kaks neist kulusid bussisõidule, kahel päeval sõitsime autoga ringi, ühel päeval käisime rongiga Fotas ja Cobhis ning ainult üks päev möödus täielikult Corkis.
Hehe, see Püha Vesi on ikka lahe asi. Saab kõik kaasasolevad pudelid vett täis tõmmata ja pärast kodus suppi keeta:)
ReplyDeleteJa kui endal kaasas pole, saab sealtsamast ka juba eeltäidetud pudeleid võtta, kõigile ilusasti "Holy Water" peale kirjutatud, et kodus kogemata tavalise veega segamini ei läheks.
ReplyDeleteTegelikult võiks keegi seda Püha Vett ka ju tööstuslikult pudelitesse villida, sildistada ja siis mineraalvee kõrvale poelettidele paisata. Säästaks inimestel kirikuskäimise vaeva.
mind tegi see püha vesi küll äärmiselt januseks, kraanivee kallale aga ei julge minna. too kirikuvesi võiks olla puhtam kui mistahes Evian või Perrier, tuleb iidsest allikast, mis läbi keldri kiviseinte juba aastasadu voolanud on. ojah, unistused... see vesi ilmselt siiski mõne usina koguduseliikme kaevust võetud.
ReplyDeleteAga Iirimaa loodus on ikka hämmastav, viska hulka kliima ja arhitektuur ning saad koha, kus kindlasti elu jooksul käia tuleb. Ja ega Suurbritannia muud paigad sugugi halvemad pole.
Samahästi võib see vesi ka kraanist tulla. Nagu ma aru olen saanud, on oluline pigem pühitsemise rituaal kui vee päritolu.
ReplyDeleteNõustun, et iga tõsisem reisihuviline peaks kunagi elus Iirimaal ära käima. Hoolimata sellest, et tegu pole kindlasti mitte Euroopa esimese turismimagnetiga, jagub siin vaatamist küllaga ning ega sa seda Iirimaale ja Suurbritanniale omast unikaalset kooslust loodusest, kliimast ja arhitektuurist vist kusagilt mujalt maailmast ei leia ka.