Vaheaeg

Laupäeva hommikul sadas jubedalt vihma. Esimest korda kogu mu siinoleku jooksul oli selline tunne, et peaks vist lõpuks vihmavarju ostma. Õnneks andis sellel hetkel, kui bussijaama poole jalutama hakkasin, vihm natuke järele ja seetõttu ma väga märjaks ei saanudki. Shalom House'ist tuli sama bussi peale veel kaks isikut: itaallane Daniele, kes läks Dublini lennujaama vastu oma küllatulevatele vanematele, ning hiinlanna Yali, kes sõitis Fermoysse väisama oma Iirimaal elavaid sõpru. Bussisõit Corki oli terve päeva pikkune ettevõtmine, aga vähemalt muutis tuttavate seltskond selle veidigi lõbusamaks.

Jõudsime sõita vaevalt tunni, kui juba oli ilm totaalselt muutunud - päike paistis ja pilvedest olid järel vaid riismed. Niisiis jätkus seda väidetavat Iirimaale tüüpilist koledat ilma seekord vaid Donegali maakonna jaoks. Tegelikult tuli korraks õrn sadu ka Dublini lähistel, kuid ka see lõppes peagi ja mida Corkile lähemale, seda suvisemaks läks.

Esimene osa teekonnast toimus mööda tuttavat marsruuti. Alles pärast Dublini lennujaama, kus Daniele maha läks, algas minu jaoks uus territoorium. Edasine marsruut viis otse kesklinna, nii et läbi bussiakna sai sellest umbes poole miljoni elanikuga linnast üsna korraliku esimese ettekujutuse. Kõrgete hoonete peaaegu täielik puudumine ja läbi linna voolav jõgi tagasid selle, et esmamulje Dublinist jäi üsnagi positiivne. Dublini bussijaam aga üllatas oma väiksusega - etteruttavalt võib öelda, et isegi neli korda väiksema elanike arvuga Corki oma oli suurem; samuti näiteks Tallinna oma, mida külastatavate reisijate ja busside arv päevas jääb Dublinile tunduvalt alla. Kuidagi aga on sellele kompaktsele territooriumile (eriti busside jaoks, reisijateterminal on tegelikult täiesti normaalse suurusega) ikkagi ära mahutud - ju siis pole rohkem ruumi vajagi.

Corki viivat bussi ei pidanud kuigi kaua ootama. Teoreetiliselt oleks kahe bussi vahe pidanud olema tund ja viis minutit, kuid esimese bussi tavapärase hilinemise tõttu vähenes see rohkem kui poole võrra. Corki läks tegelikult korraga kaks bussi. Mõlemad sõitsid sama marsruuti, kuid üks neist kandis märget nonstop ja teine korjas ka vahepealsetest linnadest rahvast peale. Kuna Yali pidi Fermoys maha minema ja seetõttu aeglasema bussi valima, siis läksin mina ka selle peale. Tegelikult on ajavahe neil üsna väike, pigem olid kaks bussi vajalikud lihtsalt selleks, et reisijaid oli ühe jaoks liiga palju. Sõiduplaanis seda nonstop bussi märgitud ei olegi ja tundub, et see kutsutakse välja vaid konkreetse vajaduse korral.

Corki jõudsin varajases õhtupimeduses. Esmapilgul paistis linn küllaltki sarnane Dublinile - muidugi mitte suuruse mõttes, kuid sarnaseid jooni oli sellegipoolest mitmeid, näiteks linna keskel voolavad jõed ja peaaegu eranditult madalad majad. Corkis on nimelt ei rohkem ega vähem kui täpselt üks pilvelõhkuja ning isegi see ei ulatu üle paari-kolmekümne korruse. Niisiis on kõrgeimad hooned linnapanoraamis mitte klaasmajad, vaid kirikud.

Kärt elab tsentrumist umbes kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja minu arust üsnagi heas kohas - poed on lähedal, bussipeatused on lähedal ja kesklinna pole üldse pikk maa. Õhtu veetsin Kärdi juures ja järgmiseks päevaks sai plaani võetud Corki ümbruses asuvate vaatamisväärsustega tutvumine.

Cork

Kõigi Corki külastavate turistide jaoks on kohustuslik ära käia vähemalt kahes kohas - linna külje all asuvas Fota loomaaias (Fota Wildlife Park) ning Cobhis, ajalooliselt tähtsas sadamalinnas, mis tänapäeval on tuntud enim ilmselt selle järgi, et just sealt startis oma viimasele teekonnale uppumatu Titanic. Tollal polnud selle linna nimeks küll mitte Cobh, vaid Queenstown, kuna britid olid selle kuninganna Victoria auks ümber nimetanud. Cobhi pääseb Corkist rongiga ning kuna Fota jääb poolele teele, saab sama piletiga mõlemas ära käia. Niisiis ei saanud meiegi keskmisest turistist kehvemad olla ja tegime Kärdiga pühapäeval lisaks Corkis ringivaatamisele ekskursiooni ka nendesse kahte sihtkohta.

Fota on huvitav seetõttu, et suur osa sealseid elanikke võib üsna vabalt mööda loomaaia territooriumi ringi tatsata. Loomaaed ise asub saare peal, nii et erilist ohtu loomade põgenemapääsemiseks seal ei ole. Nii saab külastaja soovi korral käia kängurutele pai tegemas (eeldusel, et need eest ära ei jookse), anda ahvidele banaani või imestada selle üle, miks mingi laamade kamp sul pidevalt järel käib. Mõned armsad loomakesed, näiteks gepardid, olid siiski mingil põhjusel puuri pistetud.

Fotas elab ka suuri loomi

 

Titanicu viimane sadam

Õhtul tuli mõte, et võiks rentida auto ja järgnevatel päevadel Corki ümbruses veidi ringi sõita. Kuna autorendi hinnad olid üllatavalt odavad, siis broneerisime internetis kohe ühe ära ka. Küll tänapäeval käivad sellised asjad ikka lihtsalt. Auto võtsime kaheks päevaks ja loomulikult kõige odavama variandi pakututest, kuid kuna automarki päris ise valida ei saanud, siis jäi see esialgu saladuseks. Järgmisel hommikul läksime lennujaama, vormistasime mõned paberid ja juba antigi võtmed kätte. Automargilotos kõige paremini ei läinud - võitsime Nissan Micra - kuid samas võis vist sellegipoolest õnnelik olla, kuna valikus oli veel ka näiteks Ford Ka.

Minu uus auto

Kuna Kärt sõita ei tahtnud, siis vormistasime juhiks ainult mind. Parempoolne rool, vasakpoole liiklus - mõtlesin, et mis seal ikka, küll ära harjub. Ega muud võimalust eriti ei antud ka, pärast lennujaamast lahkumist tuli koheselt linnaliiklusesse sukelduda. Tegelikult peab ütlema, et arvatavasti justnimelt tänu sellele neetud parempoolsele roolile tundub vasakul teepoolel sõitmine siin koheselt üsna loogiline ja ega erilist tahtmist harjumusest teisele poole minna ei teki. Esimestel hetkedel veel võibolla tundus, et midagi oleks nagu teistmoodi, aga üsna varsti harjus sellega nii ära, et valel pool sõitmine enam ei häirinud.

Esimesel motoriseeritud päeval külastasime mitmeid Corki lähedal asuvaid väikelinnu ja külasid, nagu Timoleague, Clonakilty, Rosscarbery ja Skibbereen. Põhilisteks vaatamisväärsusteks olid Iirimaa kaunis rannik, erinevad kirikud, kloostrid ja varemed ning väikelinnade elust kihavad tänavad. Muuseas oli vihm mulle Letterkennyst järele jõudnud, nii et suve siin eriti kauaks ei jätkunud.

Timoleague'i kloostri varemed

 

Clonakilty

Rosscarbery rand

Teisipäeval võtsime ette juba veidi pikema reisi Kerry maakonda, peamiseks eesmärgiks oli näha Iirimaa kõrgemaid mägesid ja sõita mööda kuulsat Ring of Kerryt - veidi lühemat kui kahesajakilomeetrist ringi ümber looduskauni Iveragh' poolsaare, mille kohta tihti öeldakse, et kui sa seal ei ole käinud, siis pole sa Iirimaad näinud. Ring algab ja lõppeb Killarney nimelises turistilinnas ning muuhulgas on ilma autota reisijatel võimalik osta sealt ka pileteid turismibussidele, mis inimesi mööda sama marsruuti veavad. Autoga on siiski etem, kuna on võimalik teha peatuseid endale sobival ajal ja mõnes huvitavamas kohas soovi korral veidi kauem ringi vaadata. Vähemalt teoreetiliselt... praktiliselt läks aga nii, et kuna me sinna ringile minemisega just väga ei kiirustanud - ärkasime hommikul hilja, sõitsime Killarneysse otsetee asemel mööda huvitavamat, kuid oluliselt aeganõudvamat teed, tegime mitmeid peatuseid (näiteks Henry Fordi vanematekodu lähedal mehe elutöö auks püstitatud Ford T kuju juures) ning veetsime enne ringile minekut hulga aega Killarneys - siis pidime veidi kiirustama, kuna oli näha, et ilmselt ei jõua me enne pimeduse saabumist enam Killarneysse tagasi. Tagantjärele tark olles oleks võinud ju Killarneysse kondama minna alles peale ringilt tulekut, kuid tegelikult ei olnud sellest hullu midagi - kolm neljandikku ringist õnnestus ikkagi valges läbi sõita ning ega seal viimases osas poleks enam midagi väga uudset näha olnud ka. Pimedusest rohkem segasid ringivaatamist pilved, kuna kõrgemad mäetipud olid kõik nende poolt varjatud. Siiski oli loodus ka ilma nendeta ilus ja tegelikult sobis see pilvede ja nõrga udu poolt tekitatud sünge atmosfäär antud maastikuga ideaalselt.

Vana Ford

Huvitavam tee Killarneysse

Kirik Killarneys...

...kus sai oma joogipudeleid täita Püha Veega

 

Jõgi Ring of Kerry ääres

Meri Ring of Kerry ääres

Kolmapäevane päev möödus niisama tšillides ja Corki peal ringi vaadates ning neljapäeval sõitsin tagasi Letterkennysse. Kuna Yali oli juhuslikult otsustanud samal päeval tagasi minna, sõitsime jällegi sama bussiga. Seekord sai Dublinis veidi pikem peatus tehtud, et ka selles linnas paar tundi ringi vaadata. Ega ta Corkist oluliselt erinev linn ei ole, kuid seda, et tegu on pealinna ja ikkagi neli korda suurema linnaga, märkab tegelikult igal sammul. Mis mind üllatas, oli see, kui palju rahvast seal neljapäeva pärastlõunal ringi liikus. Kesklinna suurtel jalakäijatänavatel siblis ringi nii palju inimesi, et kohati oli seal raske käiagi. Corki rahuliku elu kõrval tundus see esialgu üsnagi veider.

Dublin

Veel Dublinit

Ja veel. Taamal paistva veidra torni järgi on linnas lihtne orienteeruda.

Dublinist Letterkennysse tahtis sõita rohkem rahvast kui bussis ruumi oli. Kuna bussis püsti seista ei lubata, siis jäid viimased reisijad maha, kuid selle asemel, et lasta neil kaks tundi järgmist bussi oodata, kutsuti nende jaoks spetsiaalselt välja veidi väiksem lisabuss. Pealegi oli ju ka lennujaamast vaja veel inimesi peale võtta. Huvitav oli aga see, kuidas umbes poole maa peal hakati igas peatuses reisijaid ümber organiseerima, tõstes Letterkennysse sõitvaid inimesi üle suurde bussi ja lähemale minejad väiksemasse. Eesmärk oli ilmselt see, et väike buss ei peaks kogu teed Letterkennysse sõitma, vaid võiks varem Dublini poole tagasi pöörata, kuid see reisijatega vangerdamine võttis koos vabade kohtade ja inimeste pideva ülelugemisega bussijuhtidel nii kaua aega, et lõpuks hilines buss Letterkennysse peaaegu tunni. Siin aga on see vist nii tavaline, et keegi selle pärast eriti närvi minema ei hakanud.

Kokku kestis reis kuus päeva - kaks neist kulusid bussisõidule, kahel päeval sõitsime autoga ringi, ühel päeval käisime rongiga Fotas ja Cobhis ning ainult üks päev möödus täielikult Corkis.

Vaikus enne tormi

Järgmisel nädalal on Halloween. Täpsemalt öeldes oktoobri viimasel päeval ehk järgmisel laupäeval. Ja see ei ole siin mitte mingisugune ussimaarjapäev,vaid ikka tõsine püha, millest tähtsamad on võibolla vaid jõulud ja uusaasta. Kõik kauplused on halloweeniteemalist kraami täis olnud juba viimased kuu aega ning viimastel päevadel eriti midagi peale kõrvitsate, kahtlaste kostüümide ja muu teemakohase poest ei leiagi. Lisaks on järgmisel esmaspäeval kõigil vaba päev, kuna on october bank holiday (ilma spetsiaalse tähenduseta püha ehk lihtsalt üks põhjus mitte tööle minna), aga see ei oma tegelikult erilist tähtsust, kuna ülikoolis on terve järgmine nädal niikuinii nn lugemisnädal (Reading Week), mis reaalselt tähendab lihtsalt ühte alternatiivset moodust öelda "vaheaeg".

Kuna sellega kaasneb palju vaba aega, siis väga paljud sõidavad kuhugi. Iirlased lähevad loomulikult koju, samuti osad prantslased ja muud lähemalelavad inimesed, lisaks sõidavad mõned külla Iirimaal või Suurbritannias elavatele tuttavatele ning mõned, kes oma isiklike autodega siia tulid, lähevad lihtsalt Iirimaad avastama. Ülejäänud naudivad puhkust kohapeal või teevad mõne väiksema reisi ümbruskonnas.

Mina ise sõidan laupäeval Corki - mõneks päevaks külla Kärdile, oma täditütrele, kes seal juba hea mitu aastat elanud on. Cork on siit tegelikult päris kaugel, praktiliselt Iirimaa teises otsas, nii et ega selle saare peal enam eriti palju kaugemale minna ei saagi. Bussisõit sinna kestab umbes üheksa tundi. Samas on tegu tõelise lõunamaaga; vihma sajab oluliselt vähem kui siin ja kui meil on juba mitu viimast nädalat tõeline sügis olnud, siis seal on veel üsnagi suvine - Kärt saatis täna sõnumi, et Corkis särab päike ja sooja on +22 kraadi.

Halloweeni päevaks sõidame Letterkenny rahvaga ilmselt Derrysse, kuna seal toimub Iiri saare suurim halloweenikarneval, mis väidetavalt pidi ka üks Euroopa suurimaid olema. Pole just kuigi kaugele minna, nii et tuleb ära vaadata. Esimesel nädalavahetusel peale Halloweeni toimub kanuuklubiga väljasõit kuhugi mere äärde, täpsemat asukohta ma hetkel kahjuks ei mäleta. Lahkume reedel, tuleme tagasi pühapäeval ning proovime sõita nii järves, jões kui ka meres. Süstaga merelemineku eesmärgiks on nn canoe surfing - nagu tavaline surfamine, aga surfilaua peal seismise asemel tuleb laineid püüda süstas istudes. Tean juba ette, et sellega kaasneb palju ujumist.

Teisipäevase treeningu järel kanuuklubiga pubis istudes vaatasime YouTube'ist ühe eelmise aasta esimese väljasõidu videot ja lisaks veel ühte videot, kus mõned vanemad kanuuklubilised Alpides sõitmas käisid. Viimane neist oli üsna hirmus. Kui kedagi huvitab, siis märksõnade "lyit canoe" alt peaks mõlemad leitavad olema.

Kuna järgmisel nädalal algab vaheaeg, siis on jooksev nädal olnud üsna hull. Meie söögilaud on transformeerunud õppimiskohaks, mis on üleni kaetud paksude raamatute, erinevate paberite ja läpakatega. Kõigil tuleb rinda pista iseseisvate tööde, kontrolltööde või muude ebameeldivustega. Jätkuvalt ei saa ma aru nendest, kes siia bisnessi õppima tulid - suurem osa nende õpingutest koosneb Iirimaa kohaliku maksusüsteemi ja äriõiguse õppimisest. Praegugi üritavad siin kõrval paar prantslast mingeid palku ja sotsiaalmakse arvutada. Milleks neile seda vaja on?

Minulgi tuleb varsti paar kontrolltööd, kuid õnneks alles pärast Halloweeni. Üsna huvitav, ma ei ole ühtki kontrolltööd kirjutanud vist sellest ajast alates, kui matemaatiline analüüs II õppisin, ja sellest ajast on ikka päris palju vett merre voolanud. Kui TTÜs (või vähemalt informaatikateaduskonnas) on põhirõhk asetatud eksamitele ja semestri lõpuks esitatavatele suurematele iseseisvatele töödele, siis siin on oluliselt rohkem panustatud jooksvate väiksemate ülesannete lahendamisele ning kontrolltöödele. Loomulikult ei pääse ka eksamitest, kuid ikkagi hoiab siinne süsteem tudengid töös terve semestri vältel, mitte ainult sessinädalatel. Niisiis olen pea terve nädala pidanud tegelema erinevate koduste ülesannetega. Nüüd on need peaaegu valmis - homme tuleb veel viimane ära esitada ja siis võib kuni Halloweeni lõpuni puhkust nautida.

Täna õhtul on Green House'is Soome pidu. Kahjuks ilma saunata...

Palmide all

Nädalavahetusel käisime Kanaari saartel, siin on mõned pildid:

  

Taibukam lugeja võib muidugi juba aimata, et tegelikult ei ole need pildid tehtud mitte Kanaaridel, vaid ikka Iirimaal ja täpsemalt Glenveagh rahvuspargis, millest ma oma eelmises postituses lubasin kirjutada. Kui veel täpsemaks minna, siis on need pildid tehtud Glenveagh rahvuspargi keskel asuva Glenveagh lossi pargis.

Glenveagh rahvuspark katab Letterkennyst mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva ja umbes 16 500 hektari suuruse mägise maaala, mis on praktiliselt asustamata ja pakub seega võimalust nautida ehedat metsikut loodust. Tegelikult sai selle rahvuspargiga esimest korda tutvust tehtud juba üleeelmisel nädalal, kui matkaklubiga Aghla mägedes käisime, sest ka need mäed jäävad sellele territooriumile. Loodus on kogu rahvuspargis sarnane - mägine, järverikas ja valdavalt metsavaba. Kunagi, ilmselt mitmeid sadu aastaid tagasi oli suurem osa nendest aladest kaetud metsaga ning seetõttu võib mõnes kohas keset sood tänaseni näha suurte puude kändusid.

Meie ekskursioon viis aga Glenveagh rahvuspargi keskele, samanimelise lossi territooriumile. Lossiks seda tegelikult päriselt nimetada ei saa, meie mõistes on tegu pigem mõisa kui mingi keskaegse kindlusega. Ehitatud on see alles 1870ndatel aastatel, kui kohalik rikkur  John Adair sellesse maasse ära armus ning sinna oma elamise rajada otsustas. Üsna arusaadav, kuna loodus on seal tõepoolest ilus. Loss paikneb roheliste mägede vahel, maalilise Lough Glenveagh (või Loch Ghleann Bheatha) järve kaldal, kus erinevalt ühest sarnasest järvest Šotimaal ei pidavat ühtki koletist elama, kuigi kindel ei saa selles muidugi olla. Küll aga on lossi enda ehitamisel malli võetud justnimelt Šotimaa keskaegsetest kindlustest, kuigi mõõtude poolest on tegu oluliselt väiksema ehitisega.

Kindlus

Vaade künka otsast

Muuseas on seesama John Adair ka üks peamisi süüdlaseid selles, et tänane Glenveagh rahvuspark tänapäeval niisugune puutumata loodusega paik on. Kunagi olid need alad üsnagi tihedalt asustatud, kuid vastne lossiomanik kihutas kõik tema maadel elavad kakssada talunikku oma kodudest välja, kuna need olevad häirinud tema vaadet järvele.

Hiljem on see loss olnud mitme erineva omaniku käes (vahepeal isegi IRA poolt okupeeritud) ning läbinud mitmeid ümber- ja juurdeehitusi, kuid umbes kakskümmend aastat tagasi ostis selle ära riik, et rajada sinna ümber rahvuspark ja üks Iirimaa kuulsamaid vaatamisväärsusi.

Igal aastal on LYIT Erasmuse tudengitele sinna ekskursioone korraldanud ja nii seegi kord. Tegelikult tehti neid ekskursioone lausa kaks, kahel järjestikusel nädalavahetusel; mina valisin neist teise, kuna nädal varem toimus matk Aghla mägedesse ja ma mõtlesin, et kaks niisugust retke ühel nädalavahetusel võib olla natuke liiast. Kõigepealt tehti meile giidiga tuur lossi sisemusse, kus pildistada ei lubatud, ning seejärel jalutasime ringi lossiaias, järve ääres ja ronisime ka ühe väiksema künka otsa. Täitsa kaunis koht oli, pole midagi halba öelda.

Turistid

***

Teisipäeval käisin sukeldumisklubi sissejuhatavas loengus ning sain teada, et selle klubiga liitumine oli üsnagi kasulik - lisaks sellele, et siin saab tasuta sukelduda, annab see klubi võimaluse teha täiesti tasuta ka rahvusvaheline sukeldumislitsents, mis annab mulle edaspidi õiguse käia sukeldumas praktiliselt kõikjal maailmas. Eestis maksaks sellise litsentsi tegemine mitmeid tuhandeid kroone. Loengus tutvustati klubi tegevust ja litsentside saamise protseduure. Lisaks tuli ära täita terve hulk erinevaid pabereid. Sukeldumine on tegelikult paras bürokraatia - pabereid, millele oma allkirja panema pidin, oli kokku umbes viis: pidin kinnitama, et olen nii füüsiliselt kui vaimselt terve ning vastutan oma tegevuse eest ise, lisaks olid paberid isikuandmete jaoks, varasemate sukeldumiskogemuste jaoks, seejärel litsentsi taotlemise avaldus ja veel mingi paber. Kahtlustan, et sellega asi ei piirdunud ja saan järgmine kord uue portsu samasuguseid pabereid.

Peale loengut läksime basseini proovisukeldumist tegema. Kuna ülikool soovib majanduslikult raskel ajal raha kokku hoida, siis on bassein broneeritud sukeldumisklubile ja kanuuklubile täpselt samal ajal, nii et pool basseini on sukeldujate ja pool aerutajate käes. Ning minusugused, kes mõlemasse klubisse kuuluda tahavad, peavad kuidagi kahte asja korraga tegema. Kuid tegelikult pole sellest hullu midagi, kuna sukeldumisvarustust ei jätku niikuinii igaühele ja seega tuleb seal päris palju ootamist ette, niisiis on vahepeal piisavalt aega ka teises basseinipooles käia.

***

Täna oli erinevalt tavalistest reedetest ka minul vaba päev. Põhjus selles, et ülikoolis toimusid lõpuaktused ning selleks puhuks oli kolledž kogu õppetöö jaoks suletud. Ärge minu käest küsige, miks need lõpetamised just praegu, keset sügist toimuvad, sest ma ei ole ise ka sellele süsteemile siin päris hästi pihta saanud. Semestrid lõppevad siin nagu Eestiski jaanuaris ja juunis ning ka sessid on samadel aegadel, nii et oktoobris peetavad lõpuaktused on minu jaoks täielik müstika.

Aga vaba päeva vastu polnud mul loomulikult midagi. Tavaliselt on nii, et kui ma reede hommikul kell pool kümme kolledžisse lähen, on koridorid praktilised inimtühjad. Ja Shalom House'i kahekümnest asukast on reedeti loengud vaid kaheksal, kuna ülejäänud kõik õpivad bisnessi ja nende tunniplaanis sellist päeva nagu reede ei eksisteeri. Ma arvan, et põhjus on selles, et neile on lihtsam tunniplaane koostada, kuna nende jaoks ei ole tavaliselt vaja arvutiklasse broneerida ja seega on vabade ruumide leidmine kergem.

Sellist pilti võib näha ainult reedeti

Aga tegelikult on informaatikat õppida siin mitmes mõttes parem kui ärindust, sotsioloogiat või muid sarnaseid erialasid. Esiteks ei pea ma kirjutama kümneleheküljelisi uurimustöid Rooma impeeriumi kokkuvarisemise põhjustest või ülemaailmse majanduskriisi tagamaadest ning teiseks ei ole ma näiteks pidanud ostma endale ühtki õpikut. Kõik vajalik õppematerjal on nagu Eestiski üleval internetis või antakse kätte paljundatud lehtedel; mingi soovituslik õpikute nimekiri küll on, aga see on pigem selline... soovituslik. Erinevalt ärinduse õppijatest ei ole mul mingit kohustust ega ka otsest vajadust ühtki õpikut omada. Siin on süsteem muidu selline, et õpikuid ei jagata mitte raamatukogust, vaid igaüks peab need endale ise soetama. Ning need raamatud on kallid, tihti umbes 40-50 eurot tükk. Kui sa pead endale viis-kuus õpikut ostma, nagu nii mõnedki siin on teinud, siis tuleb ikka üsna arvestatav summa kokku. Loomulikult käib ka pidev second-hand-kauplemine, nii et vanemate kursuste tudengite käest võib kasutatud õpikuid veidi odavamalt saada, kuid tavaliselt küsivad ka nemad üsna palju raha, nii paar-kolmkümmend eurot ikka.

Tegelikult ma käin koolis ka!

Selle blogi lugejad on tõenäoliselt märganud, et ma olen siia kirjutanud küll kõikvõimalikel erinevatel teemadel, kuid väga olen juttu teinud neist asjadest, mille pärast mind siia Iirimaale tegelikult saadeti - ülikoolist ja õppimisest. Nii et mõnel on võinud jääda ekslik mulje, et see Erasmuse tudengi elu siin ainult üks pidu ja meelelahutus ongi. Ei saa salata, et ka viimast on piisavalt, kuid selle kõrvalt tuleb siiski pidevalt ka praktiliste asjadega tegeleda. Sellega ma tahan öelda, et põhjus, miks ma ülikoolist niivõrd vähe kirjutanud olen, ei ole kindlasti mitte selles, et ma seal käimist kuidagi ebaoluliseks või mainimist mitteväärivaks peaksin. Pigem ma lihtsalt ei oska selle kohta midagi eriti põnevat kokku kirjutada. Kaugelt vaadates võib see kõik siin muidugi mingil määral eksootikana tunduda - võõras riik, võõras ülikool, võõras süsteem, võõras keel (olgugi, et inglise) ja nii edasi, kuid kui sa ennast siia juba sisse sisse seadnud oled, siis avastad üsna ruttu, et kõik on tegelikult täpselt sama kui mujalgi: loomulikult on siin võrreldes Eesti ülikoolidega mitmeid erinevusi, millest huvitavamaid ma kindlasti mingil ajal ka puudutan, kuid suuremalt jaolt on see õppimise rutiin siin ikkagi täpselt sama. Tõsi, õppeaineid on ka selliseid, mida Eestis ei õpetata, ning võiksin teoreetiliselt ju nende kohta kirjutada, kuid ma kaldun arvama, et suuremat enamust minu blogi lugejatest eriti ei huvita, et me näiteks tänases DirectX-i tunnis käsitlesime texture mappingut, multitexturingi ja blendingut. Kui kedagi huvitab, siis küsigu.

Aga ärge palun tulge enam küsima, kas ma siin üldse koolis ka kunagi käin! :)

***

Niisiis - luban, et kirjutan mingil ajal ka ülikoolist veidi pikemalt... kuid mitte täna, sest hetkel on palju huvitavamat, millest pajatada. Teisipäeval näiteks oli järjekordne kanuutreening, sama lõbus ja naljakas kui eelminegi. Erinevuseks vaid see, et aeru ma seekord puutuda ei saanudki. Selle asemel keskendusime taaskord ümberläinud süstast väljapääsemise harjutamisele, kuid seekord veidi edasijõudnumal tasemel, kuna erinevalt eelmisest nädalast kasutasime nüüd nn põllesid ehk spraydecke - riidest või neopreenist katteid, mis ei lase veel süsta pääseda ning mis enne väljaronimist paadi küljest lahti tõmmata tuleb. Lisaks harjutasime üksteise abistamist ja kummuliläinud süsta püstiaitamist, nii et taaskord oli võimalus päris palju pea alaspidi vees hulpida. Treening lõppes traditsiooniliselt teatevõistlusega: seekord tegime seda ilma aerudeta. Kuna me võistluse ajal spraydecke ei kasutanud ja kätega aerutades on üsna lihtne paat vett täis kühveldada, siis õnnestus nii mõnelgi ka seekord oma süst põhja ajada.

Pärast treeningut anti teada, et reedel on võimalus jõele harjutama minna. Jõele... mis mõttes nagu!? Me oleme kolm korda basseini teise otsa aerutanud ja sedagi mitte kuigi edukalt ning juba tahetakse jõele ajada! Ma nägin küll neid videoid eelmise aasta esimest jõelkäimisest - kivid, kosed, vahutav vesi ja kärestikest laskumine - ütleme nii, et need ei sisendanud just erilist enesekindlust (eelmisel aastal mindi väidetavalt esimest korda jõele alles peale neljandat-viiendat basseinitreeningut). Panin siiski oma nime kõheldes kirja, nagu ka enamik teisi klubilisi - kui jõele, siis jõele.

***

Neljapäeval toimus Põhja-Iirimaal Derry nimelises linnas mingisugune liiklusohutust propageeriv üritus ja kuna sellest võttis osa ka Letterkenny Motor Club, siis oli minulgi meeldiv võimalus nendega koos Derrysse sõita. Tegemist on Letterkennyle lähima linna nime vääriva asulaga, mis asub siit linnulennult umbes paarikümne ja mööda teed kolme-neljakümne kilomeetri kaugusel. Ühendkuningriikides on selle linna ametlik nimi Londonderry, nii et üle piiri minnes muutuvad ka teeviidad vastavaks, kuigi enamikel neist on sõna "London" ära soditud, üle värvitud või muul viisil loetamatuks muudetud, et demonstreerida põhjaiirlaste suhtumist antud nimesse.

Kuna sündmus toimus tegelikult linnast natuke eemal, siis ma Derryt seekord tegelikult ei näinudki. Üritus ise oli aga igati huvitav, nii et päevaga võib sellegipoolest rahule jääda. Kõigepealt korraldati meile vigursõiduvõistlus, mis koosnes slaalomist, tagurdamistest, täpsuse peale pidurdamistest ja muudest sarnastest manöövritest. Iseenesest küllaltki lihtne, aga asjaolu, et vasakpoolse rooliga autosid kuskilt võtta ei olnud, muutis selle mõne teatud välismaalase jaoks omajagu keerulisemaks. Valel pool istudes kaob auto gabariiditunnetus täiesti ära ja kui teepeal sõitmine tuleb veel enamvähem normaalselt välja, siis täpsusmanööverdamine ja slaalom on niimoodi ikka parajalt rasked. Kuidagi õnnestus mul koonuseid siiski vältida, olgugi et ajaliselt jäin parematele iirlastele omajagu alla. Kui kõik olid oma vigursõidud ära teinud, toimus lõunasöök (kes ütles, et tasuta lõunaid pole olemas?) ning autasustamine, kus parimaid sõitjaid pärjati karikatega. Päeva teine osa sisaldas mõnda liiklusohutuse teemalist presentatsiooni ning seejärel demonstreerisid Põhja-Iirimaa päästeteenistus, kiirabi ja politsei, kuidas nad liiklusõnnetuse korral tegutsevad.

 

Kaks täiesti tervet autot lõhuti ära

***

Reedel hakkas peale lõunat päris tugevat vihma sadama. Tegemist oli esimese korraga, kui ma siin tõeliselt korralikku vihmasadu näinud olen, kuid tuleb tõdeda, et ajastus oli üsna halb: pidime ju kanuuklubiga jõele minema. Kehva ilma tõttu otsustas suurem osa klubilisi selle ürituse viimasel hetkel vahele jätta, nii et kokkulepitud ajaks kogunes rahvast ülikooli juurde üsna vähe. Shalom House'ist läksime ainult mina, Peter ja Yann (üks Prantsuse tüüp kõrvalmajast), lisaks oli kohal veel üks prantslane Alex ja mõned iirlased; kokku alla viieteistkümne inimese, nii et bussi ei läinudki vaja, vaid mahtusime kõik kohaletulnute autodesse ära. Vastupidiselt kartustele me seekord siiski kärestikke võtma ei läinud, vaid sõitsime üsna vaikse, peaaegu et seisva veega jõesuudme äärde. Selleks ajaks oli ka vihm ilusasti järele jäänud ja rohkem ta enam sadama ei hakanudki, nii et ilm meie tegemisi ei seganud mitte kuidagi.

Varustus

Yann ja Peter

Laadisime varustuse maha, jagasime süstad, aerud, päästevestid, kalipsod, jakid, kiivrid, põlled ja jalatsid laiali ning oligi käes aeg paadid vette lükata. Aerutamise enda kohta mul kahjuks pilte ei ole, kuna kaldale pildistama ei tahtnud keegi jääda. Kokku olime vees umbes poolteist tundi, nii et kõigil oli piisavalt aega süstaga lähemalt tuttavaks saada. Tegelikult on see aerutamine üsna lihtne, ainult süsta otsehoidmine vajab veel veidi harjumist. Kuna need paadid on niimoodi konstrueeritud, et neid oleks võimalikult lihtne keerata, kipuvad nad ka kõige väiksema mõjutuse peale koheselt suunda muutma, nii et otsesõitmine ei olegi alati nii lihtne. Kõige loomuvastasem tundub esialgu see, et kallutades ei käitu kajak nagu mootorratas või lumelaud, vaid pöördub selle asemel hoopis vastupidises suunas.

Aerutasime algul niisama, seejärel harjutasime erinevaid pöördeid, tagurpidi aerutamist ja muud sarnast ning loomulikult ei saadud ka ilma võistlemata. Kõige rohkem nalja sai sellise võistlusega, kus meid jagati kahte gruppi ning mõlemas grupis pidid kõik oma süstad üksteise kõrvale parveks kokku panema, nii et aerutamisega said tegeleda ainult kaks äärmistel kohtadel olevat õnnetut (kumbki vaid ühelt poolt) ning ülejäänute hooleks jäi ainult ergutamise ja juhendamise raske töö.

Kogu sessioon kulges peaaegu et kadudeta; vaid ühel iirlasel õnnestus oma paat kummuli keerata, kuid kuna korralikus varustuses see jõevesi vist kuigi külm ei tundu, siis ta väga ei kurvastanud - ujus süstast välja, lükkas selle kaldale, kallas veest tühjaks ja jätkas aerutamist. Eks näis, mis järgmine kord saab, kui juba vähe tõsisema vee ette võtame.

***

Täna ehk laupäeval toimus ülikooli poolt rahvusvahelistele tudengitele korraldatav ekskursioon Glenveagh rahvusparki, kuid sellest räägin pikemalt juba järgmises postituses...

Väljasõit rohelisse

Pühapäeva hommik rõõmustas päikesepaistelise, tuulevaikse ja mõõdukalt sooja ilmaga. See oli vägagi tervitatav, kuna ees ootas matk Hillwalking Clubiga Aghla mägedesse ja kes seda ikka kehva ilmaga teha tahaks. Laupäeval näiteks oli terve päeva puhunud tugeva tuule tõttu väljas nii külm, et lausa jube. Matkaks kotti pakkides panin igaks juhuks siiski ka veidi soojemaid riideid kaasa, kuna ühe asja olen ma selle kolme nädala jooksul siin selgeks saanud küll - ainus asi, mis Iirimaa ilma puhul kindel, on see, et selles pole mitte midagi kindlat. On ennegi nähtud, kuidas praktiliselt selge taevas mõne minutiga ühtlaselt pilve minna otsustab või kuidas ka pilvede puudumine ei takista vihma tibutamast, kui ta seda teha tahab. Ning tuul tuleb ja läheb, millal ise heaks arvab. Ilmaennustaja ametit ma siin riigis igatahes pidada ei tahaks.

Niisiis - matk Aghla mägedesse. Hommikul kella kümneks pidid kõik huvilised kogunema ülikooli ette, matkaks vajalik varustus kaasas. Kuna tossudega just mägedesse ei lähe ja saapaid ma muidugi kaasa võtta ei suvatsenud, siis käisin neljapäeval linnapeal endale selleks puhuks uusi jalanõusid otsimas. Loomulikult on Letterkennys ka matkatarvete pood täiesti olemas (tegelikult vist lausa kaks tükki) ja päris korraliku valikuga ka veel. Proovisin mitmeid erinevaid saapaid, käisin nendega mööda poodi ringi ja tegin muid vigureid ning lõpuks, kui olin ühed välja valinud, ei suutnud tükk aega otsustada, kas võtta number 44 või 45. Viimaks langetasin otsuse väiksema numbri kasuks, kuid hiljem kodus saapaid uuesti jalga proovides tundus, et see ei ole siiski päris õige. Seepärast läksin järgmisel päeval poodi tagasi ja vahetasin need suuremate vastu ümber - matkasaapad peavadki tegelikult varvastele natuke vaba ruumi jätma, pigem olgu nad veidi suuremad kui täpselt ümber jala. Tagantjärgi selgus, et tegin õige otsuse - matk tõestas, et saapad said täpselt parajad.

Veidi peale kümmet ilmus kolledži ette buss, mis meid sihtkohta toimetama pidi. Kohal oli selleks ajaks umbes paarkümmend matkahuvilist tudengit ning lisaks mõned vanemad klubiliikmed. Enamik nägusid olid tuttavad, kuna järjekordselt on tegu ühe klubiga, mis on suuremalt jaolt Erasmuse tudengite poolt vallutatud. Toimus kiire varustuse kontroll, et kõigil ikka sobivad jalanõud ja piisavalt soojad riided kaasas oleks, ning sõit tundmatusse võis alata. Tundmatusse sellepärast, et ma ei viitsinud varem ei internetist ega ka Lonely Planetist järgi vaadata, kus need Aghla mäed täpsemalt asuvad, niisiis polnud mul õrna aimugi, kuhupoole buss oma nina keerab.

Liikusime põhja. Bussisõit mööda kitsaid Iirimaa teid kestis umbes tund aega ning tee viis meid peaaegu et ranniku äärde välja, Clenveagh rahvuspargi lähedale. Põhjapoole sõites läheb mägiseks tegelikult juba umbes viie kilomeetri kaugusel Letterkennyst ning kogu ülejäänud tee on maastik üsna ühelaadne - metsavabad kanarbiku ja samblaga kaetud mäed ning roheline tühjus igal pool ümberringi. Iirimaa on tegelikult üks väga kaunis paik. Kuid siinsed maanteed hämmastavad mind endiselt - tühja ruumi on neil ümberringi küllaga, aga kõik teed tehakse nii kitsad ja käänulised kui vähegi võimalik. Alguses oli veel enamvähem normaalne (kui künkad ja muhud välja arvata - palju ei puudunud, et buss oleks paaril korral rattad maast lahti saanud), kuid viimased kümme-viisteist kilomeetrit kulgesid mööda sellist teed, kus korraga saab liikuda vaid ühes suunas, kusjuures niisuguseid möödumistaskuid, nagu Norras iga mõnesaja meetri järel kohata võib, siin ei ole, nii et kui keegi oleks halval hetkel vastu tulnud, oleks üks osapooltest pidanud päris pika maa tagurpidi sõitma.

Lõpuks keerasime ka asfaltilt maha ja viimane loksutav osa bussisõidust toimus mööda väga erineva suurusega kividega sillutatud kahte rööbast. Ranniku ääres, kuhu me peaaegu et välja jõudsime, lõppevad mäed ära, nii et buss jättis meid tegelikult keset lagendikku mõne kilomeetri kaugusele mägedest, mille vallutamine meil kavas oli.

Vaade stardijoonelt

Iirimaa mäed on tegelikult suhteliselt madalad. Kõrgemad tipud on vaid veidi üle kilomeetri ning enamik neist asub lõunas, Kerry mäestikus. Meie sihtpunktiks valitud Aghla mäed koosnevad tegelikult kolmest tipust: juuresoleval pildil on vasakul võimalik näha kahe tipuga Aghla Begi madalamat tippu (564m) ning paremal Aghla More'i (584m); Aghla Begi kõrgem tipp (603m) jääb siin madalama taha. Kuna buss meid mägedest nii kaugele kaugele jättis, siis kulges esimene osa matkast valdavalt mööda siledat maastikku. Samas sai ületada soid ja kraave, nii et uute saabaste veekindlus õnnestus kohe alguses proovile panna. Mingil hetkel otsustas ka meid seni kenasti soojendanud päike korraks pilve taha varjuda ja saime ka paar lühikest sahmakat vihma kaela, kuid peagi läks ilm jällegi päikesepaisteliseks tagasi.

Dead Marshes

Ookean, lagendik ja meie buss

Edasi läks juba huvitavamaks. Pärast umbes pooleteisttunnist kõndimist mööda tasast maad ja ronimist mööda valdavalt lauget tõusu olime umbes paarisaja meetri kõrgusel merepinnast ja oma esimese ohvri - Aghla More'i (584m) jalamil. Tõus selle mäe tippu oli kohati üsna järsk, kuid samas piisavalt lühike, et kellelgi (välja arvatud mõnel üksikul, kes juba all otsustasid alternatiivse ümber mäe viiva marsruudi kasuks) ei tekkinud probleeme ülesjõudmisega.

Aghla More alt...

... keskelt ...

... ja ülevalt

Tipus oli parajalt tuuline, kuid sealt avanev vaade oli see-eest vapustav. Ütleme nii, et tasus ronimist; ma parem ei hakkagi üritama seda sõnadega kirjeldada, kuna pildid annavad sellest palju parema ülevaate:

Matkasellid Aghla More'i tipus. Ronimiskepid ja säärekatted on klubi poolt

Vaade ülevalt. Taga on näha Seitsme Õe mäestiku, kuhu kuuluvad ka Aghla mäed, kõrgeim tipp Errigal (749m)

Mina mäe otsas; jah, ka Iirimaal võib suusamütsi vaja minna

Mitte ühtki sauna järvekaldal, milline raiskamine

Neljajalgne mägironija Carlsberg, kes oma loodusliku eelise kompenseerimiseks kivi kaasas tassis

Pärast esimesest tipust allaronimist tegime selle saunadeta järve kaldal väikese lõunasöögi (mis tähendas kaasavõetud võileibade järamist) ning seejärel võtsime nagu muuseas ära ka ülejäänud kaks mäetippu (Aghla Beg 603m ja 564m). Kokku kestis matk umbes kuus tundi ja läbisime selle käigus hinnanguliselt kümme-viisteist kilomeetrit (täpset kilometraaži kahjuks öelda ei oska, kuna unustasin hommikul pakkides GPSi maha).

Vaade teisest mäetipust

Iirimaal on metsi ka - näete: seal on üks!

Allatulek

Tagasi Letterkennysse jõudsime veidi peale seitset õhtul ning kuna eelmisel ööl sai veidi vähe magatud, siis olin ma umbes tunni aja pärast juba teki all. Tore matk oli ning ootan huviga järgmist, mille kohta lubati, et see tuleb raskem ja suuremate tõusudega. Esimene oli niiöelda soojendusharjutus.