Laupäev sai sisustatud ekskursiooniga Sligosse, mis on väike Iirimaa linnake, napilt suurem kui Letterkenny. Tegemist on Sligo nimelise maakonna pealinnaga ja asub ta Letterkennyst edelas, Atlandi ookeani ääres. Paaritunnine bussisõit sihtkohta oli täidetud erinevate vaatamisväärsustega: sõidetud sai läbi maalilise Donegali maakonna, roheliste ja kanarbikuga kaetud mägede vahel, samuti läbi kitsaste tänavatega Donegali linna ning lisaks võis lähedalt imetleda Bundorani ilusat randa ja otse Sligo külje all asuvat Iirimaa ühte suurimat (sõna otseses mõttes) looduslikku vaatamisväärsust - massiivset Ben Bulbeni mäge.
Ben Bulben (pilt Wikipediast)
Sligo enda kohta pole ka midagi halba öelda, kuigi eks ta tegelikult üks tüüpiline Iirimaa linnake oli. Osad reisiseltskonnas viibinutest, kes minust paar päeva varem Letterkennysse saabusid, jõudsid nende päevade jooksul käia Derrys, mis on Letterkennyle lähim suurem linn Põhja-Iirimaal, ja väitsid, et seal oli olnud rohkemat, mida vaadata. Nii et ehk jõuab millagi ka seal ära käia. Iirlased ise käivad Derrys peamiselt alkoholi ostmas - pidavat odavam olema.
Bussis
Tagasi Letterkennysse jõudsime umbes seitsme ajal. Et oli laupäev, tuli tahtmine sauna järele, aga kahjuks siin sellist asja ei tunta. Tuleb järgnevatel kuudel üritada ilma läbi ajada.
Pühapäeval korraldasime maja taga väikese grillimise, kuhu saabus Erasmuse tudengeid ka teistest majadest, nii et kokkuvõttes ei kujunenudki see nii väikeseks kui esialgu plaanitud. Aga lõbus oli. Uutest inimestest (keda ma varem vaid registreerimisel näinud olin) olid kohal paar hispaanlast ja mõned Soome tüdrukud. Hispaanlasi on seekord Letterkennys väga vähe, ainult neli-viis tükki , kuigi varem on neid kordades rohkem olnud. Põhjus on selles, et eelmisel aastal ühest suurimast Hispaania ülikoolist saabunud kaheksateistkümnest tudengist ei suutnud mitte ükski (!) oma eksameid ära teha, nii et sel aastal sealt lihtsalt enam kedagi vastu ei võetud. Halb reputatsioon kogu riigile.
Täna, esimesel õigel koolipäeval, läksin poole kümneks kolledžisse, ise täielikus teadmatuses, millistes tundides ja millal ma käima hakkan. Kui TTÜ-s riputatakse tunniplaanid vähemalt nädal või kaks enne loengute algust internetti üles, siis siin pannakse nad alles esimesel koolipäeval seinalehele. Arvata siis võib, milline tunglemine seal hommikul on. Erasmuse tudengitel on eriti raske, kuna kui soovitakse võtta erinevate kursuste aineid, nagu minul plaanis, või veel hullem - aineid erinevatest teaduskondadest, siis saab tegelikult alles tunniplaane uurides teada, milliseid neist tegelikult õppida õnnestub; kuna võib vabalt juhtuda, et erinevate loengute ajad hakkavad tunniplaanides kattuma.
Väikese trügimise järel jõudsin ära näha, et hommikupoolikul ühtki mind huvitavat ainet ei toimu, seega otsustasin koju naasta ja tulla tagasi hiljem, kui tunniplaanide juures tunglemine veidigi vaiksemaks jääb. Tegin vahepeal aega parajaks linnas jalutamisega, hankisin endale Vodafone'i kõnekaardi ja põikasin sisse ühte raamatupoodi, et midagi lugemiseks hankida. Sõelale jäi Robin Hobbi Ship of Magic. Paar tundi hiljem uuesti kolledžisse jõudes oligi juba ruumi veidi rahulikumalt oma tunniplaaniga tegeleda. Pidin kattuvate aegade tõttu oma õpingukavas väikeseid korrektuure tegema ja lõpuks valisin ikkagi ühe aine, mille loeng juba hommikul ära oli. Aga esimesest loengust puudumine ei ole vast väga hull. Nüüd aga muutus tunniplaan selliseks, et enam ei olnud pärastlõunal ühtki minu ainet, nii et lõpuks jäigi täna loengutes käimata. Homme saab aga kohe hommikul õppetööga pihta hakata. Õnneks algavad siin loengud täiesti inimlikul ajal, alles 9:30, nii et hommikuti ei tulegi kuigi varakult ärgata; eriti arvestades, et kolledž asub ju tegelikult siinsamas kõrval.
Tegin tavalist tudengieinet: praadisin endale kartuleid ja muna ning nüüd pean plaani õhtupoolikul jooksma minna. Mereni ja tagasi tundub päris hea eesmärk.
No comments:
Post a Comment