Maal, vees ja... vee all

Eile saabus minu e-postkasti kiri, mis kutsus osalema Motor Clubi esimesel koosolekul. Mulle meeldib, kui lihtsalt ja efektiivselt on vajaliku informatsiooni kättesaadavus siinses ülikoolis kõigile tudengitele tagatud. Ei mingeid keerulisi infosüsteeme ega kümneid erinevaid kodulehti nagu mõnes teises ülikoolis, mille nime jätame siinkohal nimetamata (seal on iga instituudi, osakonna, asutuse ja õppejõu poolt avaldatava info jaoks eraldi koht, mida kõike peaks üliõpilane enda kurssiviimiseks toimuvaga pidevalt külastama). Selle asemel antakse siin igale tudengile registreerimisel lihtsalt üks e-postiaadress (kujul üliõpilaskood@lyit.ie) ning kogu vajalik info saadetakse nendele aadressidele ja nendest koostatud meililistidesse. Näiteks saadab üliõpilasesindus niimoodi pidevalt erinevaid teateid kõigile LYIT tudengitele, õppejõud saadavad infot oma loengutes käijatele ning erinevad klubid ja seltsid oma liikmetele. Nii ei pidanud näiteks klubisse registreerimiseks tegema muud kui kirjutama üles oma nime ja üliõpilaskoodi ning sellest piisas, et edaspidi kõik vajalik informatsioon kättesaadav oleks. Lisaks on kättesaadav aadressiraamat, kust saab nii õpilaste kui õppejõudude nime järgi nende meiliaadresse otsida. Ning seda meilindust kasutatakse siin väga aktiivselt. Mulle tuleb päevas keskmiselt kümme kuni paarkümmend kirja - jah, seal on ka palju ebavajalikku, kuid samas ei ole kunagi ohtu, et ma mingi olulise informatsiooni maha magaks.

Niisiis läksin eile pärast loenguid Motor Clubi koosolekule. Kohal oli umbes kolmkümmend inimest - enamik neist iirlased, kuid näole olid ennast andnud ka mõned Erasmuslased. Koosolekul räägiti lühidalt sellest, millega klubi täpsemalt tegeleb ja mida korraldab. Põhimõtteliselt hakkavad toimuma erinevad üritused, alates teoreetilistest loengutest (näiteks ralli kaardilugemise ja navigeerimise kohta) ja vigursõiduvõistlustest ning lõpetades öiste auto-orienteerumistega. Viimased toimuvad isiklike autodega, nii et need, kel autosid pole, peavad leppima kaardilugemisega. Lisaks on klubil plaan minna nädalaks ajaks Soome, Tampere rallikooli lume- ja jääradadele kihutama, kuid seda alles veebruaris ja siis olen mina juba kodus. Aga sellest pole midagi, sest üritus oleks niikuinii osavõtmiseks liiga kallis (umbes 1200 EURi inimese kohta, kuigi mingi osa sellest katab klubi). Samas iirlaste hulgas oli huvi selle vastu suur ja tegelikult on see arusaadav ka, sest ega neil enda kodumaal sarnaseid võimalusi talvistes tingimustes päris rallimasinatega sõitmiseks ei ole.

Samal õhtul pidi olema kanuuklubi esimene treening Aura Leisure Centre'i basseinis. Avastasin autoklubi koosolekult koju jõudes oma postkastist meeldetuletuse, et ilma ujumismütsita basseini ei lubata. Niisiis käisin linnas ujumismütsi otsimas. Selle leidmine ei olnud kuigi raske, sest spordipoode on Letterkennys palju. Üldiselt on kaubandus siin sellise väikse linna kohta ikka hämmastavalt mitmekülgne - poed iseenesest kipuvad olema pisikesed ja ega kaubavalik neis reeglina kuigi suur ei ole, kuid neid poode on siin lihtsalt niivõrd palju, et peaaegu kõike vajalikku on võimalik saada, kui vaid otsida oskad. Siin ei ole ühte või kahte suuremat kaubanduskeskust, mis kõik olulisemad poed enda alla koondaks; tegelikult on ka neid, aga suur osa kaupluseid on lihtsalt igal pool mööda linna laiali. Kui shopahoolik astuks sisse näiteks Letterkenny Shopping Centre'isse, mis on kohe bussijaama kõrval ja ilmselt linna kõige käidavama koha peal, siis ta tõenäoliselt pettuks - jah, seal on Tesco, kuid mitte hiigelsuur; jah, seal on ka üks suur riidepood ning lisaks mõned väiksemad; jah, seal on raamatupood, apteek, plaadipood ja veel nipet-näpet, kuid sellega ka asi piirdub. Kuid lisaks Letterkenny Shopping Centre'ile on olemas veel Courtyard Shopping Centre, Forte Shopping Centre ja Ballyraine Shopping Centre ning liialdamata võib öelda, et tegelikult jääb oluline osa poode nende kaubanduskeskuste territooriumist väljapoole. Ja Letterkennys elab alla kahekümne tuhande inimese!

Õhtul kella poole kümne paiku võtsin enda uue ujumismütsi ja seadsin sammud kolledži poole, kust buss meid Leisure Centre'isse viis. Erinevalt Motor Clubist olid kanuuhuvlised suuremalt jaolt Erasmuse tudengid; muidugi oli ka kohalikke, kuid tundus, et meie välismaalaste punt moodustas siiski enamuse. Samas on tegu ühe populaarsema klubiga Letterkennys ja ma pakun, et iirlaste vähene arv oli tingitud sellest, et enamik neist on juba varasemast ajast selle klubi liikmed ja ei pea seetõttu vajalikuks uuesti basseinitreeningule põhitõdesid õppima tulla.

Leisure Centre asub kolledžist umbes kolme kilomeetri kaugusel ning kuna ma polnud sealkandis varem käinud, siis nägin seda kompleksi esimest korda. Jättis üsna soliidse mulje: kaasaegne hoone suure spordisaali, jõusaalide ja loomulikult ujulaga, lisaks kaks valgustatud staadionit, üks neist kergejõustiku, teine pallimängude jaoks. Kanuuklubi lastakse basseini kell kümme õhtul, kui ujula tavaliste külastatakse jaoks suletakse. Niisiis hakkavad meie treeningud seal olema igal teisipäeval kümnest üheteistkümneni.

Nüüd aga treeningust endast. Ütlen kohe ära, et nalja sai seal palju. Ega seal pikka juttu ei tehtud - anti kohe kajak kätte ja öeldi, et hüppa sisse ja proovi. Alguses lasti natukene niisama harjutada, et edasiliikumine, pööramine ja pidurdamine enamvähem selgeks saada ning loomulikult õpetati ka seda, kuidas kummuliläinud süstast välja saada, kui pea alaspidi vees oled. Kui vanemad olijad arvasid, et me oleme juba piisavalt harjutanud (mida me ei olnud, kuna rahvast oli palju ja korraga mahtus kaootiliselt liikuvaid süstasid vette vähe), korraldati meile üks teatevõistlus. Pealtnäha lihtne - süstaga basseini teise otsa ja tagasi - kuid kuna enamik meist, kaasaarvatud mina, istus sellise sõiduriista sees esimest korda, siis möödus see võistlus vägagi lõbusalt. Me sõitsime vales suunas, rammisime basseini ääri, põrkasime üksteisega kokku, käisime kummuli ja uppusime - nalja oli kõigil nabani. Minul kõige hullemini ei läinudki: tagumisse basseini otsa jõudsin enamvähem sirgjooneliselt - tagasitulles võtsin vahepeal mingi veidra poogna ja siis kaldusin korraks liiga külili, nii et vesi pääses sisse. Tundsin, et asi on halb ja paat hakkab kiiresti vajuma, kuid kuna enam polnud palju minna, panin täiega finiši poole teele. Lõpuks, päris viimasel hetkel, kui surm juba silme ees oli ja süsta tagumine ots vee all, jõudsin basseini äärele piisavalt lähedale, et üks meeskonnakaaslane paadi ninast kinni sai ja mind suure pingutusega kaldale tõmbas. Napp pääsemine.

Ega selle kajakiga sõitmine alguses nii lihtne polegi. Minu jaoks oli tegemist täiesti uudse kogemusega, nii et ilmselt võtab veel omajagu aega, enne kui kõik vajalikud manöövrid automaatselt ja loomulikult tulema hakkavad. Ka kõige lihtsamad asjad - nagu see, et paremalt poolt tõmmates keerab paat vasakule ning vastupidi: paremalt poolt pidurdades keerab paat paremale - kippusid segamini minema, rääkimata siis sellest, kummale poole ennast mingil hetkel kallutama peab, et süsta otse hoida. Süsta püstihoidmisega altminek tähendab igal juhul kas uppumist või pea alaspidi rippumist ning neid mõlemaid variante sai eile ikka päris palju praktiseeritud. Sellist hetke vist ei tekkinud kordagi, kus vähemalt üks basseinis olnud süstadest tagurpidi ei oleks. Letterkenny ujumisbasseini karmid veed oli seekord aga armulised ja me kõik pääsesime eluga. Eks näis, mis siis saab, kui jõele jõuame.

Täna sain Eestist paki. Edmundi akna peal, kuhu ta tavaliseltki kõik saabunud kirjad väljanäitusele paneb, oli teatis postipaki saabumise kohta minu nimele, millele ma postkontorisse järele minema pidin. Niisiis koputasin Edmundi uksele ja küsisin talt seda paberit. Teatisel on ilusti kirjas, millal ja kelle nimele pakk saabus ning millistel kellaaegadel selle kätte saab, kuid postkontori asukoha kohta polnud seal loomulikult sõnagi. Niisiis küsis Ed:

- Kas sa tead, kus postkontor asub?
- Hmm... vist ei tea.
- Aga kas sa tead, kus on Cottage Bar?
- Jah.
- Hehee, muidugi tead. Okei, postkontor on selle kõrval.

Leidsin üles ja sain oma pakikese õnnelikult kätte. Pakis oli fotoaparaat, nii et panen siia lõpetuseks paar pilti, mis ma tagasiteel tegin.

Main Street

Gringotts... ptüi, Bank of Ireland

Teater

Railway House bussijaama kõrval. Raudteed seal aga (enam) ei ole.

Jälle üks nädalavahetus

Kirusin siin ühes varasemas postituses Letterkenny jalakäijavaenulikkust. Tegin tähelepaneku, et millegipärast ei ole selle linna planeerimisel jalakäijate elu mugavamakstegemise peale kuigi palju mõeldud. Samas võib tänavapildis veidi hoolikamalt ringi vaadates isegi aru saada, miks see nii on. Nimelt kui tihti peetakse Eestit selliseks riigiks, kus igaühel on oma auto ja jalgsi tehakse rohkem kui kümme sammu järjest vaid äärmise vajaduse korral, siis Iirimaa on selles osas täiesti teisel tasemel ja siin on see motoriseeritus saavutanud kohati lausa naeruväärsed mõõtmed. Tänavad on autosid täis ja kui Main Street välja arvata, siis näeb siin linnas jagsi liikumas vaid lapsi ja välisriikide tudengeid. Sest need kohalikud, kellel endal autot pole, sõidavad taksoga. Linnaliinibusse siin ei ole, kuid see-eest on taksosid lausa tohutult - kui ainult nende arvu järgi otsustada, võiks seda linna tegelikkusest vähemalt viis korda suuremaks pidada. Ning tööd neile jagub, sest suurem osa neist on nii päeval kui öösel pidevas liikumises.

Mis mind aga hämmastab, on see, et jalgratast ei ole siin riigis veel leiutatud. Kui mootorrattaid näeb tänavapildis üliharva (mis on siinsete kehvade ilmade tõttu võibolla isegi mingil määral mõistetav), siis jalgrattaid ei kohta praktiliselt üldse. Ilma liialdamata võin öelda, et saan siin nähtud jalgratturid kahe käe sõrmedel üles lugeda, kusjuures enamik neist on olnud kaugemates majades elavad Erasmuse tudengid. Võta nüüd kinni, kas siin on tegu iirlaste laiskusega (taksosõit on mugavam) või millegi muuga. Ise ma arvan, et üheks põhjuseks on võibolla see, et tänavad on siin lihtsalt nii kitsad, et jalgrattaga sõitmist peetakse liiga ohtlikuks. Ning kõnniteel sõitmine pole moes (või on üldse keelatud, ma ei tea). Kui päris aus olla, siis mina ka väga ei tahaks siinsetel teedel jalgratturina oma eluga riskida.

Niisiis on tänavad siin ainult autode päralt. Ning seda, et Letterkenny on suuremalt jaolt tudengite käes, võib selgelt näha ka siinsete automarkide järgi. Levinumaks sõiduvahendiks on ülekaalukalt Honda Civic Type R ning väiksema hulga vaesemate tundengite seas on populaarsed tavalised Civicud, mis on koduste vahendite abil tuunitud sellisteks, et nad näeksid välja nagu Type R või vähemalt teeksid sellist häält nagu Type R. Järgmiseks tulevad VW Golf GTI, BMW 3. seeria ja muud sarnased rullnokamasinad. Leidub ka lahjemaid masinaid, nagu Peugeot 306-d ja Toyota Corollad, kuid üks asi on neil kõigil ühine - tuuning, mis reeglina piirdub tavalisest veidi lärmakama väljalaskesüsteemiga.

Neljapäeval oli Guinessi 250. sünnipäev. Igaks juhuks mainin, et Guiness on maailmakuulus tume Iiri õlu, mis on kohalike seas äärmiselt suure au sees. Kui lähed pubisse ja ütled: "Üks pint, palun," siis eeldatakse automaatselt, et soovid Guinessi ja rohkem midagi ei küsita. Õlu ise on must nagu tökat, aga maitsel pole viga. Guinessi juubel tähendas siin seda, et kella kuuest õhtul toimusid kõikides pubides üle terve maa selleteemalised üritused, iga vähegi liikumisvõimeline inimene vedas ennast kohale ning kiirematele jagati tasuta õlut. Loomulikult käisime meiegi oma Erasmuse kambaga. Päris kuueks kohale ei jõudnud, nii et tasuta õllest jäime ilma, kuid üritus oli sellegipoolest väga kõva. Läksime ühte Letterkenny suurimasse pubisse nimega McGinleys; tegemist on mitme suure saaliga kahekorruselilse hoonega ning see oli puupüsti täis. Mängis elav muusika - mõnus vanakooli rock'n'roll - ning kõigil oli lõbus.

Prioriteedid on iirlastel paigas

Reede möödus suhteliselt rahulikult. Muidugi mitte päris ilma peota, sest nii pole Erasmuslastele kombeks, kuid midagi erilist ei ka toimunud - lihtsalt üks väike ühine õhtusöök ja majapidu Shalom House'i rahvaga.

Laupäeval oli jälle üks sünnipäev, seekord sai aasta võrra vanemaks linna peatänava lähedal Green House'is elav prantsuse tüüp Matthieu. Nagu Jane'i sünnipäevalgi, ei olnud ka seekord oluliselt vähem rahvast kohal. Kuid maja ise on oluliselt väiksem, nii et üsna kitsas oli. Tegemist on minuteada jällegi ühe Edmund Cassidyle kuuluva kohaga ja lisaks Matthieule elavad seal viis tüdrukut, kaks Prantsusmaalt ja kolm Soomest. Ning hoolimata oma nimest pole see maja tegelikult roheline, nii et kui seal eelmine kord pidu toimus, siis pidime õiget kohta tükk aega otsima.

Ma ei tea täpselt, kellel see idee tuli, aga igatahes sai Matthieu endale sünnipäevaks ühe pitsilise roosa kleidi, kuhu igas võimalikus keeles õnnesoovid peale kirjutasime. Ning kõigi tüdrukute rõõmuks ja ülejäänud inimkonna õuduseks pidi ta selle kleidi endale mingil ajal selga ajama ja terve ülejäänud õhtu selles ringi tatsama. Tatsas ka, kuigi mitte väga kaua - mingi aja pärast pöördus ta siiski tagasi traditsioonilise riietuse juurde.

Kohal olid ka kaks Portugali tudengit, väga lahedad inimesed, keda ma varasematel pidudel kohanud pole. Tulid nad Elmwood Downsist, mis asub peopaigast kolme-nelja kilomeetri kaugusel, jalgratastega, mis nad olid paarikümne euro eest kohalikult kirbuturult soetanud. Peo ajaks lukustasid nad oma rattad tänava äärde ja hiljem ennast lahkuma sättides avastasid, et keegi oli üritanud neid sealt ära varastada, kuid ilmselgelt ei saanud lukkudest jagu ning valas seejärel oma frustratsiooni rataste peale välja - laamendades, lõhkudes ja kodaraid sisse tagudes. Portugallased teadsid veel rääkida, et umbes nädal tagasi varastati ühelt nende tuttavalt samast lähedal jalgratas ära ja sellepärast olidki nad endale rattalukud ostnud. Nagu näha, ei piisanud täielikult nendestki. Päris üllatav, et Iirimaal ja veel nii väikses linnas selliseid asju juhtub, kuid eks see kinnitab lihtsalt veelkord ühte ammutuntud fakti: kaabakaid jagub kõikjale.

Grupipildid Erasmuse tudengitest

 

Euroopa

 

Prantsusmaa

 

Saksamaa

 

Hispaania

 

Itaalia

Austria

 

Poola

 

Soome

 

Rumeenia

 

Portugal

Tšehhi

 

Belgia

 

Eesti

Klubid ja seltsid

Eile oli kolledžis Clubs and Societies Day, mis tähendab seda, et kõik koolis tegutsevad klubid ja tudengiühendused olid koridori peale üles seadnud oma infolauad ning tegelesid nende juures aktiivselt oma tegemiste tutvustamise ja uute liikmete värbamisega. Ning neid infolaudu polnud mitte neli või seitse, vaid julgelt üle kolmekümne, nii et igaüks, kes tahtis, võis sealt endale meelepärase klubi leida. Ka tegevusalade poolest varieerusid klubid seinast seina: oli traditsioonilisemaid, nagu erinevad pallimänguklubid: korvpall, jalgpall, gaeli jalgpall, hurling (gaeli jalgpall meenutab natuke ameerika jalgpalli, kuid pidavat Iirlaste väitel veidi vägivaldsem olema; hurling on mäng, kus väikest palli ja üksteist taotakse umbes meetripikkuste puust kurikatega); lisaks teadusklubid, astronoomiaklubid ja muu selline, kuid leidus ka eksootilisemaid, nagu kickboxing või sukeldumine. Ja kellele neistki väheks jäi, võis valida endale midagi hoopis teistsugust, näiteks frisbiklubi, arvutimänguklubi või tandemklubi. Lisaks olid kohal paar usklikke noori koondavat ühendust, mingi roheliste liikumine ja neegrite seas populaarne African Society. Kõigile midagi.

Tegelikult on üsna hämmastav, kui aktiivne see tudengielu siin on. Kasvõi needsamad klubid, mis on kõik üliõpilastele tasuta ja millest ka suur osa inimestest väga aktiivselt osa võtab. Palju Eestis selliseid on!? Lisaks korraldatakse kogu aeg mingeid ekskursioone ja muud taolist, nii et tegevust jagub kõigile.

Kõigepealt sunniti mind liituma kanuuklubiga, mille president laupäevasest peost tuttav oli. Ma ei tea, miks seda kanuuklubiks (Canoe Club) kutsutakse, kui tegelikult on see pigem süsta- või kajakiklubi. Mitte et ma sel alal eriline spetsialist oleks, aga niipalju ma tean küll, et need sõiduriistad, mis nad sinna koridori demonstratsiooniks välja panid, ei ole kindlasti mitte kanuud. Treeningud toimuvad korra nädalas, teisipäeva õhtuti Letterkenny vabaajakeskuse (Leisure Centre) basseinis ja hiljem hakatakse aegajalt korraldama nädalavahetuseti väljasõite kuhugi jõgede äärde, kus oma õpitud oskuseid proovile panna saab.

Järgmiseks liitusin sukeldumisklubiga, olgugi et selle vähese ajaga, mis ma siin Iirimaal olen, seal tõenäoliselt kuigi kaugele ei jõuta - põhitõdede õpetamine kestab liiga kaua. Lõpuks panin oma nime kirja veel Hillwalking Clubi ja Motor Clubi juures. Esimene neist annab võimaluse erinevate Iirimaa küngaste otsas turnida ning teise tegevuse kohta ma suurt midagi ei tea - liiga suur tunglemine oli seal laua ümber, liitusin puhtalt nime pärast. Neli klubi niisiis. Tegelikult leidus huvipakkuvaid klubisid veel, aga mõtlesin, et aitab küll, sest palju sa ikka jõuad.

Suurem osa ülejäänud päevast möödus loengutes. Käisin ja registreerisin ennast ka jõusaali tutvustavasse tundi, et mind lõpuks ka sinna sisse lubataks.

Mainitud tund toimus täna hommikul ja koosnes see erinevate seadmetega tutvumisest ning moraalilugemisest teemal, et hantleid ei tohiks endale ega teistele varba peale kukutada ning need peab alati pärast kasutamist õigesse kohta tagasi panema. Lisaks tutvustati hügieeninõudeid - pärast iga masina kasutamist tuleb ennast kaasavõetud käterätikuga korralikult ära kuivatada ning seadmele peab pihustama mingist spetsiaalsest pudelist vedelikku ja selle siis paberiga korralikult puhtaks pühkima. Veidi ülehinnatud, aga mis sa teed - kõik kardavad seagrippi ju. Terve kolledž on seagripiteemalisi plakateid täis ning lisaks on igale poole koridoridesse viiruse leviku takistamiseks püstitatud spetsiaalsed käte desinfitseerimise seadmed. Paned käed sinna alla ja masin pritsib neile mingit ollust peale.


Eelmisel nädalal oli ühel kõrvalmaja tudengil palavik ja kehv olla. Läks arsti juurde ning see ütles: "Ah, ilmselt seagripp. Mine koju ja heida pikali, küll sa varsti terveks saad." Saigi.

Vihmast, liiklusest ja muudest suvalistest asjadest

Juba pühapäevast alates on siin pidevalt midagi taevast alla nirisenud. Ja nirisenud sõna otseses mõttes, sest selle asja nimetamine vihmasajuks oleks korraliku, päris vihma vastu sama ülekohtune kui Grand Canyoni võrdlemine Lasnamäe kanaliga. Nagu sajaks, aga nagu ei saja ka. Väljas liikudes tunned kogu aeg, kuidas vihmapiisad näole ja krae vahele kukuvad, kuid märjaks tegelikult õieti ei saagi. Võibolla mitu tundi järjest ühe koha peal seistes natuke isegi saaks, kuid sedagi ainult väga õhukese riietuse korral. Seenevihm ühesõnaga; kuigi ma kahtlustan, et isegi seentele võib sellest väheks jääda. Kurke igaljuhul selline sadu juba ära ei kasta. Samas vihm on vihm ja tehniliselt ei teeks ma mitte midagi valesti, kui ütleks: ilm on meil õudne, juba kolmandat päeva sajab siin lakkamatult. Tegelikult ei sega selline ilm elamist ja väljas liikumist karvavõrdki, nii et kui selle kardetud siin-sajab-kogu-aeg-jutu taga ongi suuremalt osalt niisugused vihmasajud nagu see tänane, siis minugipoolest - sadagu. Eks näis, mida ma paari kuu pärast ütlen, aga hetkel jään oma senistele kogemustele tuginedes jätkuvalt selle arvamuse juurde, et Iirimaa kehvad ilmad on ülehinnatud.

Iirimaal harrastatava vasakpoolse liiklusega ei ole ma siiamaani päris ära harjunud. Jah, ma tean, et enne teeületamist tuleb vaadata paremale ja siis alles vasakule, kuid üks asi on teada ja hoopis teine asi seda ka reaalses olukorras kasutada, eriti kui tegu juhtub olema kas ühesuunalise tee või mõne veidi keerulisema ristmikuga, näiteks ringteega. Ikka juhtub nii, et enne teeületamist ma tegelikult ei saagi aru, kummalt poolt need autod nüüd tulema peaks, nii et vaatan igaks juhuks vasakule, paremale, veel vasakule ja siis uuesti paremale, enne kui lõpuks julguse kokku võtan ja teele astun. No tõepoolest, tegelikult peaks see kõik ju väga lihtne olema - kogu liiklus käib täpselt vastupidises suunas kui Eestis. Kui loogiliselt võttes peaks autod tulema vasakult, siis tegelikult tulevad nad paremalt ja vastupidi, ongi kõik. Kuid siin see probleem tegelikult seisnebki - see loogiliseltvõtmine käib nii alateadlikult, et raske on ennast sellest ajusügavustesse juurdunud süsteemist välja murda. Ikka kipud vaatama sinnapoole, kust alateadvuse arvates need autod tulema peaks. Kahtlustan, et jalakäijale võib selle loomuvastase süsteemi selgekssaamine isegi keerulisem olla kui autojuhile. Kusjuures vasakpoolse liiklusega ei tule siin rinda pista mitte ainult teedel-tänavatel, vaid ka näiteks koridorides ja mujal rahvarohkemates kohtades, sest iirlased, vanad sunnikud, on harjunud ka väljaspool liiklust valel pool teed käima!!!

Eile käisin esimest korda spordihoones. Mängisime võrkpalli. Sain selgeks mõned huvitavad reeglid: suures saalis võib käia igaüks, jõusaali pääsemiseks tuleb läbida instruktaaž (viimast ma pole veel teha jõudnud, ehk lähen homme); vahetusjalatsite kohta pole öeldud sõnagi, aga ilma käterätikuta sisse ei lasta. Viimast on vaja selleks, et näiteks jõusaalis kõiki masinaid mitte täis higistada.

Paar pilti ülikoolist:

Tükike peahoonet 

An Danlann (spordihoone) 

Ülikoolilinnaku makett. Palliplatsi kõrval asuv suure katusega maja on An Danlann ning ülalpool paistvat tänavat mööda paremale liikudes jõuaks paarisaja meetri pärast minu koju. Reaalselt ei kulge tänav küll mitte mööda põldu, vaid ikka elumajade vahel.

Vasakul pool kohe ülikooli kõrval asub Letterkenny kaubanduskeskus ja Tesco, kuid selleks, et sinna pääseda, tuleb maha käia umbes kilomeetrine ring. Põhjus on selles, et kogu kaubanduskeskuse territoorium on ümbritsetud aiaga ning sisse saab ainult ühest kohast. Nii et poodiminekuks tuleb kõndida tänava lõppu ja tulla tagasi mööda paralleelset tänavat, mis siis juba otse kaubanduskeskuse territooriumile viib. Kui raske oleks olnud teisele poole kasvõi jalakäijate jaoks üks värav teha!?

Üldse on Letterkenny üks üsna jalakäijavaenulik linn. Ja ma ei pea siin silmas liiklusohutust, kuna kõnniteid ja ülekäiguradasid on siin piisavalt ning ka autojuhid käituvad mõistlikult. Lihtsalt vahemaad on liiga pikad, nii et kui kuhugi minna tahad, siis jalutada tuleb reeglina päris palju. Ja igale poole peab minema ringiga, sest otseteid ja läbipääsusid praktiliselt pole - teed on optimeeritud pigem autojuhtide kui jalakäijate järgi. Õnneks asub minu maja üsnagi soodsas kohas - kolledž on lähedal, kesklinn on suhteliselt lähedal ning ka poed ei ole hoolimata sellest kilomeetrisest ringist üle mõistuse kaugel. Pealegi teeb jalutamine tervisele ainult head.

Eelmisel reedel pakkus Iirimaa suurim pank Bank of Ireland kolledžis kõigile Erasmuse tudengitele kohaliku pangaarve avamise võimalust. Täitsin minagi avalduse ära, kuna Eesti pangakaardilt on sularaha väljavõtmine siin üle mõistuse kallis. Kui muidu tahavad Iirimaa pangad konto avamiseks saada mitmesuguseid erinevaid dokumente - näiteks elukoha olemasolu kinnitavaid pabereid koos tõestusega, milleks sobib tavaliselt mõni nimeline ja vastavale aadressile saabunud arve (elektiarve, telefoniarve vms), mille hankimine välistudengite jaoks reeglina üsna keeruline on - siis seal piisas vaid koolitõendist ja majaomaniku kirjast. Kogu protsess käis lihtsalt ja kiiresti: tuli esitada nimetatud paberid, kirjutada avaldus, kuhu oli vaja üles märkida oma isikuandmed, kodune aadress ja kohalik aadress õpingute ajal, ning nädala pärast lubati pangakaart koju saata. Täna siis saadetigi. Eestisse!!! Nomaeivõi... kas nad arvavad, et ma hakkan seda seal kasutama või!? Avaldusele oli ju spetsiaalselt vaja märkida kohalik aadress, kusjuures seal oli ka kirjas, et pangakaart saadetakse justnimelt sellele aadressile. Mingi ametnik suutis teha kuskil väikese vea ja nüüd asub minu uus pangakaart Eestis. Lahe!

Et aga positiivses toonis lõpetada, siis annan teada: vahepeal on päike välja tulnud ja paistab, et ka vihmasadu hakkab varsti lõppema.

20. september, pühapäev

Reede on suuremal osal tudengitest vaba päev; nagu Eestiski, kiputakse ka siin tunniplaane koostama selliselt, et nädala viimasele tööpäevale paigutatakse loenguid vaid viimase häda korral. Millegipärast on aga IT-teaduskond siin selles osas suur erand, nii et minul jagub tunde igaks päevaks, reede on veel keskmisest koolipäevast tihendamgi.

Meie majas elavad Rumeenia tüdrukud Romana ja Alexandra otsustasid, et nüüd on viimane aeg hakata teistele oma maa kultuuri tutvustama ja kõige parem meetod seda teha on loomulikult kõhu kaudu. Niisiis oli meil reedel Rumeenia pidu. Tüdrukud olid juba kaheksast hommikul üleval, keetsid ja vaaritasid kogu päeva, silkasid poodide vahet ja organiseerisid igasugu asju - ühesõnaga võtsid seda üritust täie tõsidusega. Õhtuks olid lauad lookas, meie kolme maja elanikud kokku aetud ja toimus üks korralik sööming. Pärastiseks oli planeeritud pubikülastus, kuid see lükkus veidi edasi, kuna Romana, kes ilmselt esimest korda nõudepesumasinaga kokku puutus, tekitas päris korraliku segaduse, kallates sinna pesuvahendi topsikusse natuke Fairyt - tulemuseks oli see, et pool kööki vahutas. Päris naljakas oli.

Pubid on Iirimaal nädala sees avatud poole kaheteistkümneni, reedel ja laupäeval tunni võrra kauem - see on aeg, millest alates enam uusi kliente sisse ei lasta, kuid need, kes juba sees, võivad tavaliselt veel umbes pool tundi oma klaase tühjendada, enne kui pubi oma tegevuse päriselt lõpetab. Ööklubid võivad olla avatud märksa kauem ning samuti kõik need pubid, mis ööklubidega sama katuse all asuvad. Viimast varianti kasutatakse siin üsna tihti. Lisaks on veel terve hulk niiöelda hallile alale jäävaid pubisid, mis tegutsevad pikema lahtiolekuloa saamiseks ööklubi litsentsi alusel, kuigi reaalselt nad viimaseid kuigi palju ei meenuta. Ühesõnaga ma ei saa selle pubide varajase sulgemise seaduse mõttest üldse aru; põhimõtteliselt on ju nii, et kõik, kes vähegi tahavad, leiavad väga lihtsa mooduse sellest kõrvalehiilimiseks, ning paistab, et kellelgi pole selle kohta mingit ütlemist ka - juriidiliselt on ju kõik korrektne. Ühes sellises seadusega manipuleerivas pubis - Sister Sara nimelises kohakeses - saigi õhtu lõpetatud. Kuna laupäeval pidi olema ühe prantslase sünnipäev ja sellega seoses loomulikult järjekordne pidu, siis reedene õhtu väga pikaks ei veninud ja kõik kobisid üsna vara koju tagasi.

Laupäev möödus niisiis jällegi pidutsedes. Kõrvalmajas elav prantsuse tüdruk Jane - see, kes siin juba teist aastat õpib - pidas oma sünnipäeva ning kuna tal on palju sõpru, siis saabus kohale ka päris arvestatav hulk rahvast - lisaks paljudele Erasmuslastele veel ka muudel asjaoludel siia sattunud välismaalasi ja samuti mõned kohalikud. Igaüks võttis veel oma sõprugi kaasa, nii et lõpuks ütles Jane, et tegelikult ei tunne ta pooligi oma sünnipäevale saabunud inimestest. Aga seltskond oli ikka tõsiselt kirju, rahvast oli siin igast maailma nurgast, näiteks oli esindatud ka USA ja isegi Lõuna-Aafrika Vabariik.

Peol oli ka kohaliku kajakiklubi president, kes kutsus kõiki oma klubiga liituma - pidavat LYIT üliõpilastele tasuta olema. Järgmisel nädalal korraldatakse ülikoolis niinimetatud Clubs and Societies Day, kus lisaks juba mainitud aerutamisele tudengeid veel igasugu huvitavate klubidega liituma kutsutakse: alustades jalgpallist ja hurlingust (sportmäng, mis on leiutatud iirlaste enda poolt ainult sellel eesmärgil, et ka nemad saaksid milleski maailma parimad olla) ning lõpetades mägimatkamise, sukeldumise ja muu sellise eksootilisemaga.

Mingil hetkel tuli minu juurde üks tüdruk ja küsis: "Are you from Estonia?" Vastasin jaatavalt, mille peale ta kohe eesti keeles rääkima hakkas. Kuna ma teadsin, et kolledžis peale minu hetkel Eestist kedagi teist ei õpi, siis ei osanud oodatagi, et võiksin siin veel mõnda eestlasega kokku juhtuda. Igatahes oli tegu Tartust pärit jutuka tütarlapse Aigiga, kes on ka ise kunagi Eramuse vahetusüliõpilane olnud, kuid mitte üldsegi siin Letterkennys, vaid kauges ja soojas Sevillas, ning siia on ta praegu sattunud hoopis teistel asjaoludel. Nimelt kaotas ta masu tõttu Eestis töö ning otsustas, nagu väga paljud praegusel ajal, et nüüd on paras hetk korraks aeg maha võtta, kõik sinnapaika jätta ja kuhugi minema sõita. Valituks osutus üheksakuuline vabatahtlikutöö Letterkenny lähedal ning nüüd on ta sellega siin juba paar kuud aktiivselt tegelenud. Iirimaa on minu meelest küll veidi imelik koht vabatahtlikutöö tegemiseks (ma saaks aru näiteks Keeniast või Nepaalist), aga selgub, et ka siin on sellised asjad siiki üsnagi populaarsed, koosnedes enamasti kehvalttasustatud tööst mõnes noortekeskuses. Samas pakutakse kõigile vabatahtlikele tasuta majutust, nii et selles suhtes on nende elu siin üsna muretu.

Pidu koosneski peamiselt jutuajamistest erinevate inimestega ning lõppes üsna varajastel hommikutundidel. Tänane päev on siiamaani möödunud suuremalt jaolt lebotades ja ma ei näe ka põhjust, miks ülejäänud osa päevast kuidagi teistmoodi peaks mööduma. Vaja ju algavaks koolinädalaks energiat koguda. Järgmise nädala jooksul tuleb ära esitada Change of Mind vorm ehk lõplikult paika panna, milliseid aineid ma siin õppida kavatsen. Kuna selles osas on aga otsus põhimõtteliselt tehtud, siis on see tegelikult vaid vormistamise küsimus: vaja on täita üks paber, allkirjastada ja kolledžile esitada ning paluda üks koopia TTÜsse faksida.

17. september, neljapäev

Kui asjad juba juhtuma hakkavad, siis nad ka juhtuvad ja loomulikult kõik korraga. Räägin teile natuke oma eilsest päevast. Esimene vihje selle kohta, et tegemist saab olema äpardusterohke päevaga, saabus juba hommikul, kui köögis otsustas üks kapiuks mingil hetkel ilma ühegi välise mõjutuseta lihtsalt eest ära kukkuda. Loomulikult oli tegu kõige ülemise kapiga, kuid õnneks oli selle alune lett parajasti tühi, nii et gravitatsioonile alistunud uks oma teekonnal midagi muud ära ei lõhkunud.

See vahejuhtum polegi iseenesest midagi erilist, aga huvitavaks läksid asjad alles siis, kui ma kolledžist tulles avastasin, et ei pääse enam oma tuppa. Olin hommikul välja minnes ukse lukustanud, kuid tagasi tulles see enam ei avanenud; võti läks küll lukuauku, kuid pööramisel oli mingi takistus ees. Et selle luku avamine oli ka varem natuke trikiga protseduur olnud, siis ma päris kohe alla ei andnud, vaid nagistasin seal oma viisteist minutit, enne kui lõpuks loobusin. Läksin otsima Edmundit, meie majaomanikku, kuid loomulikult oli tema sellel ajal kuhugi teadmata kohta minema sõitnud. Vahepeal saabus toakaaslane Cristof, kuid ka tema katsed lukku avada ebaõnnestusid. Ootasime elutoas vist umbes neli tundi, enne kui Ed välja ilmus.

Mees sõitis oma autoga hoovi, suurematsorti järelkäru taga. Oli käinud kuskilt muruniitjat ja trimmerit laenutamas, kuid see pole oluline; igatahes sõitis ta seda järelkäru paika tagurdades üle meie grilli. Viimasest jäid selles ebavõrdses võitluses järele vaid tükid.

Läksime ja kurtsime Edile oma muret ning ta tuli kogu oma võtmevaruga meie ukse taha ja hakkas neid seal ükshaaval katsetama - lootis vist, et ehk pääseb seekord lihtsalt ja äkki on viga võtmetes, mitte lukus. Muidugi ei aidanud need võtmed ega ka nendega kaasnenud sajatused, palved ja võlumisliigutused, niisiis palus Ed meil oodata ja läks veel umbes tunniks ajaks minema. Enne jõudis ta veel ka katkisele kapiuksele pilgu peale heita ja öelda midagi stiilis "mida ma küll teiega tegema pean." Vastu õhtut tuli mees tagasi koos mingi teise tüübiga, kellel olid kaasas redel ja ketaslõikur (kas iirlastel endal siis tõesti mitte midagi kodus ei ole?) ning siis nad ronisid lihtsalt aknast sisse (õnneks oli see lahti jäänud) ja lõikasid seestpoolt lukukeele läbi. Lõpp hea - kõik hea.

Muidu on see nädal läinud küllaltki töiselt. Plaanisin oma õpingukava ühte- ja teistpidi ning olen nüüd vist enamvähem lõpliku variandi juurde kindlaks jäänud. Kui ma veel viimasel hetkel midagi ümber ei mõtle, siis võtan sel semestril nelja õppeainet 20 EAP väärtuses, mis on minu arvates täiesti piisav koormus siin õppimiseks; eriti arvestades, et kaks valitud ainet on tegelikult jätkuained, mis tähendab, et esimest osa neist õpetati eelmisel semestril ja ma pean seetõttu ennast teemadega natuke eelnevalt kurssi viima. OpenGL'i tunnis andis õppejõud näiteks mulle ja kahele saksa tudengile, kes ka seda ainet võtavad, igaühele kätte umbes 150 lehekülge prinditud konspekti, öeldes: "seda me õppisime eelmisel aastal, vaadake üle."

Tunnid, nii loengud kui harjutused, on kõik toimunud arvutiklassides, mis on sisustatud uute, kiirete ja kahe suure monitoriga varustatud Delli arvutitega. Tore näha, et kahe monitoriga süsteemid siin standardiks saanud on, sest ausaltöeldes on programmeerimine üheainsa ekraani peal paras piin. Olen vist ära hellitatud.

Üldiselt on siin süsteem sama kui TTÜs. On loengud, mille kuulamine on vabatahtlik, kuid rangelt soovituslik, ning on harjutustunnid, kus jagatakse koduülesandeid, nõuandeid nende lahendamiseks ja tagasisidet. Õppejõud on vähemalt minu valitud ainetes kõik oma ala spetsialistid, nii et selles osas millegi üle nuriseda ei saa. Õnneks räägivad nad kõik ka küllaltki aktsendivaba inglise keelt, seega ei tohiks neist arusaamisega probleeme tekkida. Üldiselt ei olegi siinne aktsent eriti hull, kuigi paaril korral olen ma siiski sattunud kokku ka selliste tegelastega, kelle jutust ei saagi päris täpselt aru, millises keeles nad räägivad. Viimane kord oli Vodafone'i poes, kui üritasin endale kohalikku SIM-kaarti osta. Müüja tahtis mult midagi teada, kuid pidin kaks korda üle küsima, enne kui tema küsimusele pihta sain.

14. september, esmaspäev

Iirimaast rääkides ei saa üle ega ümber ilmast. Statistika väidab, et Letterkenny kandis peaks sadama kolmel päeval neljast, kuid siiamaani pole see küll mingilgi moel paika pidanud. Alates minu maandumisest Iirimaa pinnale eelmise nädala kolmapäeval kuni tänaseni on ilm olnud lihtsalt super: soe, päikesepaisteline ja tuulevaikne. Tõeline suveilm; Eestimaa septembrile teeb ta igatahes silmad ette. Kui majaomaniku Ediga ilmast juttu tuli, siis ütles ta, et nautige, kaua saate, sest "it's not gonna last..."

Laupäev sai sisustatud ekskursiooniga Sligosse, mis on väike Iirimaa linnake, napilt suurem kui Letterkenny. Tegemist on Sligo nimelise maakonna pealinnaga ja asub ta Letterkennyst edelas, Atlandi ookeani ääres. Paaritunnine bussisõit sihtkohta oli täidetud erinevate vaatamisväärsustega: sõidetud sai läbi maalilise Donegali maakonna, roheliste ja kanarbikuga kaetud mägede vahel, samuti läbi kitsaste tänavatega Donegali linna ning lisaks võis lähedalt imetleda Bundorani ilusat randa ja otse Sligo külje all asuvat Iirimaa ühte suurimat (sõna otseses mõttes) looduslikku vaatamisväärsust - massiivset Ben Bulbeni mäge.

Ben Bulben (pilt Wikipediast)

Sligo enda kohta pole ka midagi halba öelda, kuigi eks ta tegelikult üks tüüpiline Iirimaa linnake oli. Osad reisiseltskonnas viibinutest, kes minust paar päeva varem Letterkennysse saabusid, jõudsid nende päevade jooksul käia Derrys, mis on Letterkennyle lähim suurem linn Põhja-Iirimaal, ja väitsid, et seal oli olnud rohkemat, mida vaadata. Nii et ehk jõuab millagi ka seal ära käia. Iirlased ise käivad Derrys peamiselt alkoholi ostmas - pidavat odavam olema.

Bussis

Tagasi Letterkennysse jõudsime umbes seitsme ajal. Et oli laupäev, tuli tahtmine sauna järele, aga kahjuks siin sellist asja ei tunta. Tuleb järgnevatel kuudel üritada ilma läbi ajada.

Pühapäeval korraldasime maja taga väikese grillimise, kuhu saabus Erasmuse tudengeid ka teistest majadest, nii et kokkuvõttes ei kujunenudki see nii väikeseks kui esialgu  plaanitud. Aga lõbus oli. Uutest inimestest (keda ma varem vaid registreerimisel näinud olin) olid kohal paar hispaanlast ja mõned Soome tüdrukud. Hispaanlasi on seekord Letterkennys väga vähe, ainult neli-viis tükki , kuigi varem on neid kordades rohkem olnud. Põhjus on selles, et eelmisel aastal ühest suurimast Hispaania ülikoolist saabunud kaheksateistkümnest tudengist ei suutnud mitte ükski (!) oma eksameid ära teha, nii et sel aastal sealt lihtsalt enam kedagi vastu ei võetud. Halb reputatsioon kogu riigile.

Täna, esimesel õigel koolipäeval, läksin poole kümneks kolledžisse, ise täielikus teadmatuses, millistes tundides ja millal ma käima hakkan. Kui TTÜ-s riputatakse tunniplaanid vähemalt nädal või kaks enne loengute algust internetti üles, siis siin pannakse nad alles esimesel koolipäeval seinalehele. Arvata siis võib, milline tunglemine seal hommikul on. Erasmuse tudengitel on eriti raske, kuna kui soovitakse võtta erinevate kursuste aineid, nagu minul plaanis, või veel hullem - aineid erinevatest teaduskondadest, siis saab tegelikult alles tunniplaane uurides teada, milliseid neist tegelikult õppida õnnestub; kuna võib vabalt juhtuda, et erinevate loengute ajad hakkavad tunniplaanides kattuma.

Väikese trügimise järel jõudsin ära näha, et hommikupoolikul ühtki mind huvitavat ainet ei toimu, seega otsustasin koju naasta ja tulla tagasi hiljem, kui tunniplaanide juures tunglemine veidigi vaiksemaks jääb. Tegin vahepeal aega parajaks linnas jalutamisega, hankisin endale Vodafone'i kõnekaardi ja põikasin sisse ühte raamatupoodi, et midagi lugemiseks hankida. Sõelale jäi Robin Hobbi Ship of Magic. Paar tundi hiljem uuesti kolledžisse jõudes oligi juba ruumi veidi rahulikumalt oma tunniplaaniga tegeleda. Pidin kattuvate aegade tõttu oma õpingukavas väikeseid korrektuure tegema ja lõpuks valisin ikkagi ühe aine, mille loeng juba hommikul ära oli. Aga esimesest loengust puudumine ei ole vast väga hull. Nüüd aga muutus tunniplaan selliseks, et enam ei olnud pärastlõunal ühtki minu ainet, nii et lõpuks jäigi täna loengutes käimata. Homme saab aga kohe hommikul õppetööga pihta hakata. Õnneks algavad siin loengud täiesti inimlikul ajal, alles 9:30, nii et hommikuti ei tulegi kuigi varakult ärgata; eriti arvestades, et kolledž asub ju tegelikult siinsamas kõrval.

Tegin tavalist tudengieinet: praadisin endale kartuleid ja muna ning nüüd pean plaani õhtupoolikul jooksma minna. Mereni ja tagasi tundub päris hea eesmärk.

11. september, reede

Eile päev oli üsna rahulik. Magasin hommikul kaua, seejärel käisin linnaga tutvumas ja suurem osa õhtust möödus arvuti taga. Jalutasin ringi Letterkenny kesklinnas, mis on kontrastina ülejäänud linnale üsna kokkupakitud, kompaktne ja miniatuurne. Ja ilus. Jalutasin ka kaugemal, aga vahemaad on siin tegelikult üsna pikad, nii et ega ma eriti kuhugi välja ei jõudnud. Vahepeal õnnestus korraks ka kohalikku mängida, kui sain ühele iirlasele juhatada teed kohta, kust olin ise juhuslikult veidi aega varem mööda käinud, nii et teadsin vägagi hästi, kuidas sinna pääseda.

Täna oli esimene koolipäev, nii et astusin lõpuks ka esimest korda ülikooli territooriumile. Linnak jättis ääretult hea mulje - kena, puhas ja hubane. Sel aastal õpib seal umbes kolm tuhat tudengit, nii et võrreldes TTÜga on tegu oluliselt väiksema ülikooliga. Täna oli kompleks vaid Erasmuse tudengite päralt.

Kõigepealt toimus spordihoones (või tegelikult majas, mis muuhulgas sisaldab ka spordihoonet) üliõpilaste registreerimine. Prantslaste ja sakslaste jaoks olid seal eraldi lauad, ülejäänud tudengid pidid järelejäänud kahe lauaga läbi ajama. Selgus, et 106-st sel aastal registreerunud Erasmuse üliõpilasest on 42 prantslased, 23 sakslased ning ülejäänud riikide esindajaid igast riigist alla kümne. Arvukuselt kolmas riik oli vist Itaalia, soomlaseid oli näiteks 5, nagu ka poolakaid; mina ainus eestlane ja teine ühe tudengiga esindatud riik oli Belgia. Hiljem tehti meist ka pilti, alguses kõigist korraga ja pärast riikide kaupa. Moodustasin ainuisikuliselt eestlaste grupi.

42 konnasööjat

Hiljem toimus väike sissejuhatav loeng, kus rahvusvaheliste suhete koordinaator Sylvie Walsh ja teised tähtsad tegelased tutvustasid veidi õppetöö korraldust ja muid olulisi aspekte ülikooli kohta. Kõigile jagati ka üks tasuta söögikaart, mille ettenäitamisel sööklas tasuta lõuna sai. Kolledži söökla on muidu üsna kallis, lõunasöögi hind jääb €4 ja €6 vahele.

Minu majas elab üks venelane Pjotr, kes õpib Letterkenny ülikoolis juba kolmandat aastat, tema korraldas meile ametliku osa lõppedes väikese ekskursiooni kolledži territooriumil. Tutvustas peahoonet, raamatukogu ja spordihoonet. Viimast ei kutsuta siin tegelikult spordihooneks, vaid iirikeelse nimega An Dànlann (ärge küsige, mida see tähendab... aga vähemalt on ta lihtsasti hääldatav, erinevalt suuremast osast teistest iirikeelsetest nimedest), kuna see majutab peale spordikompleksi ka muid institutsioone, nagu üliõpilasesindus, arsti vastuvõtt jms. Spordihoone on tore koht, sisaldades peale palliplatsi veel ronimisseina, jõusaali ja muud asjakohast, kõik tudengitele tasuta - käi millal tahad, kasvõi laupäeval.

Letterkenny asub mere (ookeani!!!) ääres, nii et loomulikult tuli ka see esimesel võimalusel ära näha. Ei viitsinud eile nii kaugele jalutada, aga täna võtsime ühe suurema kambaga selle tripi lõpuks ette. Minu majast on mereni umbes kolm kilomeetrit. Seda vähemalt teoreetiliselt - tegelikkuses kujunes jalutuskäik tänu tee mittetundmisele märksa pikemaks. Lõpuks me kohale siiski jõudsime; kahjuks jäi päris rannaskäimine seekord ära, kuna me ei läinud ikkagi piisavalt kaugele - lahesopp, mis otsaga Letterkennysse jõuab, on viimases lõpus küllaltki sopane ja seetõttu seal merele väga lähedale ei pääse. Kaugemal läheb ilusamaks, kuid sinna pääsemiseks oleksime pidanud valima veidi teise tee.

Meri

Et aga sellest jalutuskäigust veel ei piisanud, otsustasime osaga kambast veel ka linnaparki uudistama minna. Valisime selleks jällegi traditsiooniliselt pikima tee võimalikest, nii et lõpuks kujunes matk rohkem kui kümne kilomeetri pikkuseks. Park ise polnud midagi erilist; selliseid asju, mida tavaliselt parkides oodata võib, nagu tiigid, purskkaevud ja muu sarnane atribuutika, seal ei eksisteerinud. Selle asemel oli lihtsalt üks suur muruplats. Kuid lõbus oli ikkagi.

 

Park

Õhtul käisime uudistamas ka teisi maju, mis Erasmuse tudengitele välja üüritud. Ühe tagahoovis toimus mõnus väike rahvusvaheline pidu, kuhu oli kohale saabunud ka paar iirlast - ühe teist aastat siin elava Prantsuse tüdruku sõbrad. See oli esimene suurem kokkupuude kohalikega väljaspool ametlikku suhtlust.

9. september, kolmapäev

Hommik Tallinna lennujaamas möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta. Eelmisel päeval internetis tehtud check-in vabastas ühest järjekorrasseismisest, kuigi pagasit ära andes vaatas klienditeenindaja minu väljaprinditud pardakaarti veidi umbuskliku pilguga ja küsis: "Kas sul boarding passi polegi?". Minu vastuse peale, et see ongi boarding pass, printis ta mulle ikkagi igaks juhuks ka "õiged" pardakaardid välja. Ah tühja, nii ehk ongi lihtsam.

Ilm oli hommikul ilus ja päikesepaisteline, nii et lennata  ja aknast pisikest maailma vaadata oli lausa lust. Lennuk püsis kenasti graafikus ja seega oli kahe lennu vahele jäävast pooleteistkümnest tunnist Riia lennujaamas küll ja veelgi, seda hoolimata bussisõidust lennukilt terminali, passikontrollist (sest Iirimaa ei kuulu Schengeni viisaruumi, nagu Suurbritanniagi) ja küllaltki pikaksveninud järjekorrast pardalelaskmisel. Kuna mõlemad lennud toimusid AirBalticuga, siis pagasit vahepeal välja võtma ei pidanud; jäi üle ainult loota, et see automaagiliselt ise õige lennuki peale satuks.

Pärast rahva lennukissekupeldamist tekkis väike viide, kuna millegipärast ei klappinud reisijate arv manifestis tegeliku inimeste arvuga lennukil. Naljakas oli see, et reisijate ülelugemisega tegeles kolm inimest ja igaüks neist tegi seda vähemalt neli korda, kuna neil õnnestus kogu aeg saada erinevaid tulemusi. Alguses oli ülelugejatel endal ka lõbus, pärast juba piinlik. Lõpuks anti siiski lennukile luba startida, kuna kohale jõudsid mingid viimase hetke muudatused reisijate nimekirjas ja selle abil saadi numbrid klappima. Start hilines vahejuhtumi tõttu umbes viisteist minutit, aga minul oli sellest ükskõik, kuna Dublini lennujaamas tuli Letterkennysse viiva bussi väljumist niikuinii oodata.

Teine lend möödus samuti enamjaolt päikesepaistes, vaid Taani oli ühtlaselt pilvkatte alla mattunud ja väiksemal määral valgeid pilvi leidus ka Suurbritannia kohal. Dublinis maandudes säras päike jälle rõõmuga ja terminalist välja minnes hakkas vahepeal isegi palav. Pagas - minu Tallinna lennujaamas igaksjuhuks kilesse mässitud Ferrino seljakott - jõudis ka ilusasti kohale, seega oli see osa reisist nüüd edukalt seljataga. Järgnes õige bussipeatuse ülesleidmine (mis ei olnud üldse raske, kuna enamus kaugliine Iirimaa erinevatetsse linnadesse peatub sarnaselt linnaliinidele otse terminali ees), automaadist pileti ostmine ja umbes pooleteisttunnine bussiootamine koos kaasavõetud toidupoolise näksimisega. Üritasin ka lennujaama ümbruses natuke ringi vaadata, aga ega sealt jala kuigi kaugele ei pääsenud.

Lennujaama eesuksest väljudes ja tänavale astudes märkad esimese asjana vöötraja ette suurte tähtedega kirjutatud hoiatust "Vaata paremale"; kohalike omapäradega tuleb enda elu ja tervise huvides varakult harjuda.

Buss saabus lubatud kellaajal ning pea neljatunnine loksumine mööda kitsaid Iirimaa maanteid, mis Eesti mõistes annaks ehk napilt külavaheteede mõõdu välja, võis alata. Ega bussiaknast esialgu kuigi palju vaadata ei olnud, kuna kõik teeääred on tugevalt võssakasvanud ja sellest üle eriti hästi ei näe. Iirlaste jaoks tähendab sõna "tee" vist tõesti ainult seda konkreetset alfaltilinti; isegi uute ja ehitusjärgus olevate maanteede puhul oli näha, et asfaltist kümne sentimeetri kauguselt algava kõrge rohu ja tiheda võsaga ei kavatse keegi mitte midagi ette võtta. Võsaga seoses tekkis vahepeal kahtlus, et Iirimaal ei kasvatata lambaid mitte otsese kasusaamise eesmärgil, vaid pigem selleks, et mingigi osa maast läbitav ja võsavaba oleks.

Kogu tee kulges mööda lõunaeestilikku kuppelmaastikku, väikesed künkad üksteise järel ja nii kogu aeg. Mida põhjapoole, seda ilusamaks maastik läks - võsa jäi vähemaks ja künkad hakkasid ka suuremaks muutuma, andes kohati juba väiksemate mägede mõõdu välja. Vahepeal tehti viieteistminutiline jalgadesirutamispeatus ja pärast seda jätkus sõit endise hooga. Ja hooga sõna otseses mõttes, sest too bussijuht oli seal kitsastel teedel ikka paras maniakk. Mingil hetkel põikasime märkamatult sisse Põhja-Iirimaale ja ma tõesti ei pannud tähele, millal see täpselt toimus. Lugesin Lonely Planetist, et range kontrolliga piiripunktid Põhja-Iirimaa ja Vabariigi vahelt on ära koristatud alles mõned aastad tagasi - igatahes praeguseks ei olnud neist teeääres enam ühtki märgatavat jälge. Mingil hetkel lihtsalt avastad, et suunaviitadelt on kadunud paralleelsed gaelikeelsed kohanimed ja anna-teed märgil, mis muidu on samasugune kui meil Eestiski, on selgitav tekst "yield" (alistu) asendunud kirjaga "give way" (anna teed). Üldsegi tavatsevad iirlased sarnaselt ameeriklastega suurt hulka liiklusmärke varustada selgitavate tekstidega, et kõik ikka aru saaks. Gaelikeelsete teeviitadega on muidugi omaette huvitav lugu. Nimelt on Iirimaa teatavasti ametlikult kahekeelne maa. Põhiline keel peaks olema iiri ehk keldi ehk gaeli keel (gaelic), kuid de facto räägivad kõik iirlased inglise keeles ja gaeli keelt oskab viimasest paremini ainult tühine osa kodanikest (vist oli 2 protsenti, kuid võin siinkohal eksida). Ometi on valitsus teinud tugevaid jõupingutusi gaeli keele elushoidmiseks: seda õpetatakse kohustuslikus korras kõigis Iirimaa koolides (mis on kohati saavutanud vastupidise efekti, pannes suure osa rahvast gaeli keelt ja selle tunde vihkama, pidades neid täiesti mõttetuks ajaraiskamiseks) ning kõik teeviidad ja ametlikud sildid Iiri Vabariigis peavad olema kakskeelsed, kusjuures gaelikeelne variant on inglisekeelsest tõlkest või transkriptsioonist alati ülevalpool. Põhja-Iirimaal sellist seadust ei ole ja seetõttu on sealsed teeviidad vaid inglise keeles.

Pärast umbes tunniajast viibimist Põhja-Iirimaa territooriumil (mis muide jättis oma looduse poolest eelnevalt nähtust palju parema mulje, kuna künkad olid kasvanud ja suurem osa teest kulges maalilise  ja kärestikulise Mourne'i jõe kaldal, ületades viimast mitmel korral) sai taaskord piir ületatud; seekord ma seda maha ei maganud ja jõudsin isegi märgata tee ääres olevat silti, mis tervitas saabujaid Iiri Vabariiki. Nüüd hakkasid teeviidad ka juba Letterkenny (gaeli keeles Leitir Ceanainn'i) poole näitama. Enam ei olnud palju minna.

Üks huvitav tähelepanek veel. Nimelt millegipärast on osadele iirlastele tulnud pähe loll(?) mõte hakata oma koduhoovis palme kasvatama. Paaris külas, eelkõige Põhja-Iirimaal, kohtas seda päris massiliselt. Ju siis vihmased ilmad ja mahedad talved sobivad neile.

Igatahes jõudis buss lõpuks Letterkenny linna. Vastu kõiki ootusi (olles kuulnud jutte iirlaste, eriti bussijuhtide, loomingulisest suhtumisest kellaaegadesse) isegi graafikust veidi varem. Linn jättis bussiaknast kohe küllaltki meeldiva mulje, olles suurem kui ma ette kujutasin (rahvaarvult võrreldav Rakverega, aga mitte nii kompaktne ja tundub seetõttu massiivsem), küllaltki elav ja ilus nii loodusliku asukoha kui arhitektuuri poolest. Sihtpunktiks oli pisike bussijaamakene kesklinnas (Iirimaal ei peatu bussid eriti sageli teeäärsetes peatustes, vaid käivad linnade keskuste vahelisi bussijaamu mööda, seda ka marsruudi keskele jäävates linnades, tehes sellega mõnikord küllaltki aeganõudvaid edasi-tagasi sõite). Pärast bussilt mahakobimist tegin kiire kõne oma landlordile, Edmundile, ja mõne minuti pärast oligi mees oma autoga platsis, valmis mind oma varembroneeritud majutuskohta viima. Edmund, elurõõmsa olemisega ja üsna jutukas onkel, tegelebki ainult Erasmuse programmi tudengite majutamisega, omades linnas kahte majutuskohta, mis mõlemad koosnevad hulgast keskmise suurusega majadest, mida ta siis tudengitele välja üürib. Neist esimesse mind sõidutatigi; sõit ei olnud kuigi pikk, umbes kilomeeter maad bussijaamast ja kohal me olimegi. Teeäärde jäid veel ka Letterkenny kaubanduskeskus ja ülikool ise, viimasesse on majast jalgsi minnes vaid mõne minuti tee. Teine majutuskoht, mis Edmundi valduses on, asub paari kilomeetri kaugusel, nii et asukohaga mul vist vedas.

Koht, kuhu mind viidi, kannab nime Shalom House, kuid reaalselt koosneb see kolmest majast, mis asuvad Edmundi enda residentsi tagahoovis (segaduste vältimiseks olgu öeldud, et tegu on üsna suure tagahooviga). Mind paigutati keskmisesse, umbes kuue magamistoaga (või rohkema, pole jõudnud täpselt üle lugeda) majja. Kuna soovijaid majutuse järele oli palju, siis päris enda toa saamiseks oleks pidanud veidi varem registreeruma (kuigi ma tegin seda omaarust niigi juba piisavalt vara, umbes poolteist kuud tagasi), niisiis sain elupaiga kahe voodiga tuppa, toakaaslaseks üks Austria tüüp Christof. Aga pole hullu, tuba on päris suur, lisaks omaette WC ja duširuumiga, mida ühestes tubades pole. Ning üür on ka Eesti rahas umbes tuhande krooni võrra kuus odavam.

 

Minu maja

 

Kodutänav, mis ei ole tegelikult tänav, vaid hoov

Pärast kohalejõudmist käisin Tescos vajalikke esmatarbekaupu soetamas, kuna ei hakanud päris kõike  ka seljakotis kaasa vedama. Tesco (suure briti kaubamajadeketi) kauplus ei ole Lettekennys avatud küll 24/7, nagu mitmes suuremas linnas, vaid "ainult" südaööni, aga ikkagi on see päris hea, arvestades et enamik poode suletakse siin üsna varakult. Tagasi tulles sain teada, et kolmandas majas on plaanitud korraldada väike pidu. Tegemist oli lihtsa oleskeluga, kus kõik Shalom House'i uued elanikud koos, nii et võis mugavalt kõigiga korraga tuttavaks saada. Enamik nimesid küll meelde ei jäänud, aga rahvuslik jaotus on umbes selline: kaks sakslast, üks austerlane, üks itaallane, kaks rumeenlast, üks venelane, üks hiinlane (vist) ja terve ports (vähemalt kuus või rohkemgi) prantslaseid. Sooline jaotus on umbes fifty-fifty. Enamus rahvast on siia kohale saabnud eile-üleeile, mõned täna ning ka homme peaks veel mingi ports isikuid lisanduma.

Õhtul sai kogu selle kambaga veel kesklinna uidatud, ilusat peatänavat (mis kannab tabavat nime Main Street) uudistatud ja ühes tüüpilises Iiri pubis kohustuslik pint tehtud. Nii see esimene päev mööduski.

Mõned faktid:
* Lennupilet Dublinisse (läbi Riia): 2150 EEK.
* Lennuajad: Tallinn-Riia 55min (vahemaa ca 280 km), Riia-Dublin 2h 15min (vahemaa ca 2000 km).
* Bussipilet Letterkennysse: 16.50 EUR.
* Sõiduaeg: 3h 40min (vahemaa ca 230 km).
* Reisiaeg kokku: 14h 10min. 6:30 (GMT+3) väljumine kodust, 18:40 (GMT+1) saabumine Letterkennysse.
* toa üür: 55 EUR nädalas.

Tere tulemast!

Kirjutan siia oma tegemistest seoses siirdumisega TTÜst mõneks ajaks Iirimaale Erasmuse vahetusüliõpilaseks, täpsemalt Letterkenny linnas asuvasse Letterkenny Institute of Technologysse.

Eelkõige on see blogi mõeldud lugemiseks sõpradele-tuttavatele, sest igaühele ei jõuaks isiklikult kõigest niikuinii väga üksikasjalikult rääkida (lugege siis siit, kel huvi on), aga ehk leiab sellest kunagi midagi kasulikku ka keegi, kellel endal samasugune teekond ees ootamas; või mis veel parem: saab siit tõuke sellise teekonna alustamiseks. Ise sain enne reisi nii mõnestki sarnasest blogist ühtteist kasulikku kõrva taha panna, nii et proovin nüüd ka ise midagi edasi anda, nii hästi või halvasti kui ma seda oskan.

Kindlasti ei saa see blogi olema täidetud järjepidevalt ilmuvate üksikasjalike päevakokkuvõtetega, pigem võin kirjutada veidi harvemini ja just siis, kui midagi huvitavamat toimub. Siiski üritan vähemalt esimestel päevadel veidi põhjalikum olla.

Head lugemist!