Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, on hetkel käimas eksamisessioon. Või mis käimas... tegelikult on see nüüdseks vähemalt minu jaoks juba läbi ja saan nautida viimaseid järelejäänud puhkepäevi enne Eestisse naasmist.
Eksamite süsteem on siin natuke erinev kui Eestis. Esiteks on kõik eksamid kirjalikud ja teiseks ei toimu nad mitte tavapärastes klassiruumides, vaid hoopis spordisaalis. Absoluutselt kõik eksamid. Registreerimine käib internetis ja peale selle käigus määratakse sulle konkreetne istekoht - umbes nagu G-8 või M-16. Eksamiruum meenutab nagu üht suurt malelauda, kus seina peal on numbrid ja tähed ning igaüks peab valima enda ruudus asetseva pingi. Kuna saal on avar ja istekohti palju, siis tavaliselt toimub samal ajal mitu erinevat eksamit korraga ning rahvas on jaotatud nii, et ühe eksami sooritajad oleks üksteisest võimalikult kaugel.
Üllatavalt tõsiselt suhtutakse siin spikerdamisesse. Ühtegi isiklikku asja peale pastaka ei lubata enda laua juurde kaasa võtta ning kogu eksami aja siiberdab mööda saali ringi umbes kakskümmend valvsat silmapaari. Proovi siis midagi kuskilt maha kirjutada.
Aga minul seal eksamiruumis eriti palju aega veeta ei õnnestunudki. Informaatika eriala on juba kord selline, et suurem rõhk on projektidel ja iseseisvatel töödel. Ärinduse õppijad näiteks pidid siin sooritama keskmiselt kuus-seitse eksamit, vahel lausa kaks tükki päevas. Mina istusin enamiku sellest ajast kodus mingi projekti kallal nokitsedes või niisama aega viites ja soovisin neile jõudu eksamil.
Niipalju siis sessist. Ei viitsi seekord pikemalt kirjutada, jaks blogida on hetkel kuhugi kadunud.
Esmaspäeval lendan Londonisse ja ongi mu Erasmuse kogemus läbi.
:( :) :S :D :[ :P :/ :'(
Wednesday, January 20, 2010
Friday, January 8, 2010
2010
Eelmisest sissekandest on juba päris tükk aega möödas. Vahepeal on aastanumber vahetunud, kuid ega siin peale selle eriti midagi muutunud ei ole. Endiselt möllab talv ning endiselt on lumi ja külmad ilmad siin peamised jututeemad, nii uudistes kui igal pool mujal.
Aastavahetus möödus lõbusalt ning kui ilutulestiku puudumine välja jätta, oli kõik tipp-topp. Kuna osa neist tudengitest, kes jõuluks kodumaale pagesid, tulid vahetult enne aasta lõppu Letterkennysse tagasi, oli seltskond meil seekord oluliselt suurem kui jõulude ajal. Pidasime pidu, jõime šampust ja võtsime iga tunni aja tagant uut aastat vastu, sest kuna tegu oli nii kirju rahvusvahelise seltskonnaga, siis pidi ju iga ajavööndi aastavahetust austama. Kõigepealt saabus uus aasta Eesti ja Soome jaoks, seejärel keskeurooplastele ning lõpuks kell kaksteist õhtul ka Iirimaa ja Portugali jaoks. Nagu ma juba varem mainisin, siis ilutulestikku siin selleks puhuks ei korraldatud - natuke veider oli südaööl välja minna ning seejärel täielikus vaikuses üksteisele head uut aastat soovida. Ei mingit tulemöllu ega paugutamist - nagu ei olekski midagi erilist toimunud. Õnneks oli meil vähemalt säraküünlaid - asi seegi.
Iirlased on ilutulestiku osas väga karmid. Esiteks on igasuguse rakettide ja paugutajate müük eraisikutele rangelt keelatud ja teiseks on ilutulestiku omamise või ilma loata laskmise eest määratavad karistused siin üüratud (kümme tuhat eurot trahvi ja/või kuni viis aastat vangistust). Isegi ametlikke ilutulestikušõusid korraldatakse Iirimaal harva ja vaid suuremates linnades. Niisiis tähistab siin uue aasta saabumist reeglina vaid kirikukellade helin, aga kuna meie uusaastapidu toimus Elmwood Downsis, mis asub kesklinnast üsna kaugel, siis ei kuulnud me sedagi.
Olen kuulnud, et ainus aeg, millal võimud siin ilutulestiku osas silma kinni pigistada võivad, on halloweeniõhtu. Põhja-Iirimaal ilutulestikule selliseid karme piiranguid ei ole ja seega on iirlastel sealt hea tahtmise korral üsna lihtne rakette sisse smuugeldada. Aga kuna ma ise viibisin halloweeni ajal teatavasti Derrys, siis ma ei tea, kas Letterkennys sel ajal keegi ilutulestikku lasi või mitte, kuid aastavahetusel vähemalt siin kedagi nii julget ei leidunud.
Nüüd aga on kätte jõudnud sess. Või tegelikult oleks kätte jõudnud, kui ülikool ei oleks otsustanud kohutavate ilmastikutingimuste tõttu kõiki sellel nädalal toimumapidanud eksameid ülejärgmisesse nädalasse edasi lükata. Mind see eriti ei puuduta, kuna mul ei olnud niikuinii selleks nädalaks ühtki eksamit plaanitud, kuid paljudele tekitas see päris suuri probleeme. Nii mõnigi siit oli jõudnud endale järgmise nädala lõpuks kojulennu pileti soetada, eeldades, et ülejärgmisel nädalal eksameid ei ole. Nüüd peavad nad need piletid ümber vahetama või mingi muu lahenduse leidma.
Aga las ma kirjeldan natuke neid kohutavaid ilmastikutingimusi. Viimastel päevadel on taevas olnud kogu aja praktiliselt pilvevaba ning päike on paistnud hommikust õhtuni. Temperatuur on selline nullilähedane või üks-kaks kraadi alla nulli, nii et see kahesentimeetrine lumevaip, mis peale aastavahetust maha sadas, püsib siiamaani ilusti maas. Kõik teed on soolatatud ning lumevabad, päevasel ajal võibolla natuke vesised, kuid mingit libeduseohtu pole. Ka öösiti ei lähe siin nii külmaks, et teedele kiilasjää tekiks. Veidi jääd võib leida kõnniteedelt, kuna neid siin ei soolatata, kuid pealesadanud lumi ja sulailmad on taganud selle, et see jää pole juba ammu enam libe. Pigem on tegu kinnitrambitud lumega. Ning viimaseks mainin veel seda, et tuul puhus siin viimati umbes kuu aega tagasi.
Aga kõigil on paanika. Ülikooli raamatukogu suletakse iga päev jubedatele ilmaoludele viidates kella kahe-kolme ajal ning enne järgmist nädalat siin vähemalt mingeid eksameid ei toimu. Lisaks on jätkuvalt probleeme transpordiga. Bussid sõidavad nüüd enamvähem graafikus, kuna olukord teedel pole kuigi hull, kuid lennuliiklus on siiamaani häiritud. Kolmapäeval näiteks tahtsid mõned austerlased koju lennata... täna on reede ja nad ootavad endiselt lennujaamas. Samas Dublinis on hetkel veidi külmem ka kui siin ja pealegi hilinevad paljud lennud hoopis seetõttu, et sihtpunkti lennujaamas ei olda valmis neid vastu võtma.
Ma hoian pöialt, et selleks ajaks, kui mina jaanuari lõpus koju minema hakkan, on olukord normaliseerunud. Ostsin lennupiletid ära - kui kõik plaanipäraselt läheb, puudutan taaskord Eestimaa pinda 28nda jaanuari pärastlõunal.
Aastavahetus möödus lõbusalt ning kui ilutulestiku puudumine välja jätta, oli kõik tipp-topp. Kuna osa neist tudengitest, kes jõuluks kodumaale pagesid, tulid vahetult enne aasta lõppu Letterkennysse tagasi, oli seltskond meil seekord oluliselt suurem kui jõulude ajal. Pidasime pidu, jõime šampust ja võtsime iga tunni aja tagant uut aastat vastu, sest kuna tegu oli nii kirju rahvusvahelise seltskonnaga, siis pidi ju iga ajavööndi aastavahetust austama. Kõigepealt saabus uus aasta Eesti ja Soome jaoks, seejärel keskeurooplastele ning lõpuks kell kaksteist õhtul ka Iirimaa ja Portugali jaoks. Nagu ma juba varem mainisin, siis ilutulestikku siin selleks puhuks ei korraldatud - natuke veider oli südaööl välja minna ning seejärel täielikus vaikuses üksteisele head uut aastat soovida. Ei mingit tulemöllu ega paugutamist - nagu ei olekski midagi erilist toimunud. Õnneks oli meil vähemalt säraküünlaid - asi seegi.
Ilutulestik Iiri moodi
Iirlased on ilutulestiku osas väga karmid. Esiteks on igasuguse rakettide ja paugutajate müük eraisikutele rangelt keelatud ja teiseks on ilutulestiku omamise või ilma loata laskmise eest määratavad karistused siin üüratud (kümme tuhat eurot trahvi ja/või kuni viis aastat vangistust). Isegi ametlikke ilutulestikušõusid korraldatakse Iirimaal harva ja vaid suuremates linnades. Niisiis tähistab siin uue aasta saabumist reeglina vaid kirikukellade helin, aga kuna meie uusaastapidu toimus Elmwood Downsis, mis asub kesklinnast üsna kaugel, siis ei kuulnud me sedagi.
Olen kuulnud, et ainus aeg, millal võimud siin ilutulestiku osas silma kinni pigistada võivad, on halloweeniõhtu. Põhja-Iirimaal ilutulestikule selliseid karme piiranguid ei ole ja seega on iirlastel sealt hea tahtmise korral üsna lihtne rakette sisse smuugeldada. Aga kuna ma ise viibisin halloweeni ajal teatavasti Derrys, siis ma ei tea, kas Letterkennys sel ajal keegi ilutulestikku lasi või mitte, kuid aastavahetusel vähemalt siin kedagi nii julget ei leidunud.
Nüüd aga on kätte jõudnud sess. Või tegelikult oleks kätte jõudnud, kui ülikool ei oleks otsustanud kohutavate ilmastikutingimuste tõttu kõiki sellel nädalal toimumapidanud eksameid ülejärgmisesse nädalasse edasi lükata. Mind see eriti ei puuduta, kuna mul ei olnud niikuinii selleks nädalaks ühtki eksamit plaanitud, kuid paljudele tekitas see päris suuri probleeme. Nii mõnigi siit oli jõudnud endale järgmise nädala lõpuks kojulennu pileti soetada, eeldades, et ülejärgmisel nädalal eksameid ei ole. Nüüd peavad nad need piletid ümber vahetama või mingi muu lahenduse leidma.
Aga las ma kirjeldan natuke neid kohutavaid ilmastikutingimusi. Viimastel päevadel on taevas olnud kogu aja praktiliselt pilvevaba ning päike on paistnud hommikust õhtuni. Temperatuur on selline nullilähedane või üks-kaks kraadi alla nulli, nii et see kahesentimeetrine lumevaip, mis peale aastavahetust maha sadas, püsib siiamaani ilusti maas. Kõik teed on soolatatud ning lumevabad, päevasel ajal võibolla natuke vesised, kuid mingit libeduseohtu pole. Ka öösiti ei lähe siin nii külmaks, et teedele kiilasjää tekiks. Veidi jääd võib leida kõnniteedelt, kuna neid siin ei soolatata, kuid pealesadanud lumi ja sulailmad on taganud selle, et see jää pole juba ammu enam libe. Pigem on tegu kinnitrambitud lumega. Ning viimaseks mainin veel seda, et tuul puhus siin viimati umbes kuu aega tagasi.
Aga kõigil on paanika. Ülikooli raamatukogu suletakse iga päev jubedatele ilmaoludele viidates kella kahe-kolme ajal ning enne järgmist nädalat siin vähemalt mingeid eksameid ei toimu. Lisaks on jätkuvalt probleeme transpordiga. Bussid sõidavad nüüd enamvähem graafikus, kuna olukord teedel pole kuigi hull, kuid lennuliiklus on siiamaani häiritud. Kolmapäeval näiteks tahtsid mõned austerlased koju lennata... täna on reede ja nad ootavad endiselt lennujaamas. Samas Dublinis on hetkel veidi külmem ka kui siin ja pealegi hilinevad paljud lennud hoopis seetõttu, et sihtpunkti lennujaamas ei olda valmis neid vastu võtma.
Ma hoian pöialt, et selleks ajaks, kui mina jaanuari lõpus koju minema hakkan, on olukord normaliseerunud. Ostsin lennupiletid ära - kui kõik plaanipäraselt läheb, puudutan taaskord Eestimaa pinda 28nda jaanuari pärastlõunal.
Looduskatastroof Iiri moodi - Shalom House'i tagahoov
Subscribe to:
Comments (Atom)
