Viimane postitus

Nagu te ilmselt nüüdseks aru saanud olete, olen ma juba ammu Eestis tagasi. See blogi on nüüd läbi, aitäh lugemast!

Viimane nädal

Nagu ma eelmises postituses kirjutasin, on hetkel käimas eksamisessioon. Või mis käimas... tegelikult on see nüüdseks vähemalt minu jaoks juba läbi ja saan nautida viimaseid järelejäänud puhkepäevi enne Eestisse naasmist.

Eksamite süsteem on siin natuke erinev kui Eestis. Esiteks on kõik eksamid kirjalikud ja teiseks ei toimu nad mitte tavapärastes klassiruumides, vaid hoopis spordisaalis. Absoluutselt kõik eksamid. Registreerimine käib internetis ja peale selle käigus määratakse sulle konkreetne istekoht - umbes nagu G-8 või M-16. Eksamiruum meenutab nagu üht suurt malelauda, kus seina peal on numbrid ja tähed ning igaüks peab valima enda ruudus asetseva pingi. Kuna saal on avar ja istekohti palju, siis tavaliselt toimub samal ajal mitu erinevat eksamit korraga ning rahvas on jaotatud nii, et ühe eksami sooritajad oleks üksteisest võimalikult kaugel.

Üllatavalt tõsiselt suhtutakse siin spikerdamisesse. Ühtegi isiklikku asja peale pastaka ei lubata enda laua juurde kaasa võtta ning kogu eksami aja siiberdab mööda saali ringi umbes kakskümmend valvsat silmapaari. Proovi siis midagi kuskilt maha kirjutada.

Aga minul seal eksamiruumis eriti palju aega veeta ei õnnestunudki. Informaatika eriala on juba kord selline, et suurem rõhk on projektidel ja iseseisvatel töödel. Ärinduse õppijad näiteks pidid siin sooritama keskmiselt kuus-seitse eksamit, vahel lausa kaks tükki päevas. Mina istusin enamiku sellest ajast kodus mingi projekti kallal nokitsedes või niisama aega viites ja soovisin neile jõudu eksamil.

Niipalju siis sessist. Ei viitsi seekord pikemalt kirjutada, jaks blogida on hetkel kuhugi kadunud.

Esmaspäeval lendan Londonisse ja ongi mu Erasmuse kogemus läbi.

:( :) :S :D :[ :P :/ :'(

2010

Eelmisest sissekandest on juba päris tükk aega möödas. Vahepeal on aastanumber vahetunud, kuid ega siin peale selle eriti midagi muutunud ei ole. Endiselt möllab talv ning endiselt on lumi ja külmad ilmad siin peamised jututeemad, nii uudistes kui igal pool mujal.

Aastavahetus möödus lõbusalt ning kui ilutulestiku puudumine välja jätta, oli kõik tipp-topp. Kuna osa neist tudengitest, kes jõuluks kodumaale pagesid, tulid vahetult enne aasta lõppu Letterkennysse tagasi, oli seltskond meil seekord oluliselt suurem kui jõulude ajal. Pidasime pidu, jõime šampust ja võtsime iga tunni aja tagant uut aastat vastu, sest kuna tegu oli nii kirju rahvusvahelise seltskonnaga, siis pidi ju iga ajavööndi aastavahetust austama. Kõigepealt saabus uus aasta Eesti ja Soome jaoks, seejärel keskeurooplastele ning lõpuks kell kaksteist õhtul ka Iirimaa ja Portugali jaoks. Nagu ma juba varem mainisin, siis ilutulestikku siin selleks puhuks ei korraldatud - natuke veider oli südaööl välja minna ning seejärel täielikus vaikuses üksteisele head uut aastat soovida. Ei mingit tulemöllu ega paugutamist - nagu ei olekski midagi erilist toimunud. Õnneks oli meil vähemalt säraküünlaid - asi seegi.

Ilutulestik Iiri moodi

Iirlased on ilutulestiku osas väga karmid. Esiteks on igasuguse rakettide ja paugutajate müük eraisikutele rangelt keelatud ja teiseks on ilutulestiku omamise või ilma loata laskmise eest määratavad karistused siin üüratud (kümme tuhat eurot trahvi ja/või kuni viis aastat vangistust). Isegi ametlikke ilutulestikušõusid korraldatakse Iirimaal harva ja vaid suuremates linnades. Niisiis tähistab siin uue aasta saabumist reeglina vaid kirikukellade helin, aga kuna meie uusaastapidu toimus Elmwood Downsis, mis asub kesklinnast üsna kaugel, siis ei kuulnud me sedagi.

Olen kuulnud, et ainus aeg, millal võimud siin ilutulestiku osas silma kinni pigistada võivad, on halloweeniõhtu. Põhja-Iirimaal ilutulestikule selliseid karme piiranguid ei ole ja seega on iirlastel sealt hea tahtmise korral üsna lihtne rakette sisse smuugeldada. Aga kuna ma ise viibisin halloweeni ajal teatavasti Derrys, siis ma ei tea, kas Letterkennys sel ajal keegi ilutulestikku lasi või mitte, kuid aastavahetusel vähemalt siin kedagi nii julget ei leidunud.

Nüüd aga on kätte jõudnud sess. Või tegelikult oleks kätte jõudnud, kui ülikool ei oleks otsustanud kohutavate ilmastikutingimuste tõttu kõiki sellel nädalal toimumapidanud eksameid ülejärgmisesse nädalasse edasi lükata. Mind see eriti ei puuduta, kuna mul ei olnud niikuinii selleks nädalaks ühtki eksamit plaanitud, kuid paljudele tekitas see päris suuri probleeme. Nii mõnigi siit oli jõudnud endale järgmise nädala lõpuks kojulennu pileti soetada, eeldades, et ülejärgmisel nädalal eksameid ei ole. Nüüd peavad nad need piletid ümber vahetama või mingi muu lahenduse leidma.

Aga las ma kirjeldan natuke neid kohutavaid ilmastikutingimusi. Viimastel päevadel on taevas olnud kogu aja praktiliselt pilvevaba ning päike on paistnud hommikust õhtuni. Temperatuur on selline nullilähedane või üks-kaks kraadi alla nulli, nii et see kahesentimeetrine lumevaip, mis peale aastavahetust maha sadas, püsib siiamaani ilusti maas. Kõik teed on soolatatud ning lumevabad, päevasel ajal võibolla natuke vesised, kuid mingit libeduseohtu pole. Ka öösiti ei lähe siin nii külmaks, et teedele kiilasjää tekiks. Veidi jääd võib leida kõnniteedelt, kuna neid siin ei soolatata, kuid pealesadanud lumi ja sulailmad on taganud selle, et see jää pole juba ammu enam libe. Pigem on tegu kinnitrambitud lumega. Ning viimaseks mainin veel seda, et tuul puhus siin viimati umbes kuu aega tagasi.

Aga kõigil on paanika. Ülikooli raamatukogu suletakse iga päev jubedatele ilmaoludele viidates kella kahe-kolme ajal ning enne järgmist nädalat siin vähemalt mingeid eksameid ei toimu. Lisaks on jätkuvalt probleeme transpordiga. Bussid sõidavad nüüd enamvähem graafikus, kuna olukord teedel pole kuigi hull, kuid lennuliiklus on siiamaani häiritud. Kolmapäeval näiteks tahtsid mõned austerlased koju lennata... täna on reede ja nad ootavad endiselt lennujaamas. Samas Dublinis on hetkel veidi külmem ka kui siin ja pealegi hilinevad paljud lennud hoopis seetõttu, et sihtpunkti lennujaamas ei olda valmis neid vastu võtma.

Ma hoian pöialt, et selleks ajaks, kui mina jaanuari lõpus koju minema hakkan, on olukord normaliseerunud. Ostsin lennupiletid ära - kui kõik plaanipäraselt läheb, puudutan taaskord Eestimaa pinda 28nda jaanuari pärastlõunal.

Looduskatastroof Iiri moodi - Shalom House'i tagahoov

Lumehelbeke, tasa, tasa...

Kui me paar nädalat tagasi Killybegsi nimelises linnas ekskursioonil käisime, sadas teepeal natuke lörtsi ning kohalik Erasmuse koordinaator Silvie Walsh oli selle üle tõeliselt imestunud ja ütles, et Letterkennys tuleb sellist asja ette ainult paaril korral aastas ja mitte kunagi ei juhtu seda detsembrikuus.

Anyway. Eelmisel laupäeval tuli lumi maha. Nullilähedasi temperatuure pakuti meile tegelikult juba mitu päeva varem ja vahel võis hommikuti näha isegi härmatist ja õrna jääkihiga kaetud veeloike, kuid seda, et laupäeva hilisõhtul vallapääsenud taevaluukidest tavapärase vihma asemel paksu ja tihedat lund sadama hakkaks, ei osanud keegi ette näha. Paari tunniga tuli maha vähemalt kümme-viisteist sentimeetrit ning siinses maailmanurgas on see kõike muud kui tavaline. Muidu üsna hall ja trööstitu Letterkenny võttis hetkega hoopis teistsuguse ilme. Kuna Elmwood Downsi elanikud kurtsid sellel päeval igavuse üle, siis kutsusid nad ennast meile õhtuks külla ja lõpptulemuseks oli see, et olime keset ööd õues lumemeest ehitamas. Hommikuks oli ilm aga vesiseks muutunud, nii ega sellest mehikesest eriti palju järgele ei jäänud. Mingil hetkel hakkas aga uuesti külmetama ja mõned lisandunud väiksemad sahmakad lund tagasid selle, et maa on tänase päevani valgena püsinud ning kuskilt ei paista ka, et see olukord lähiajal muutumas oleks.

Külmade talvedega mitteharjunud iirlastele tekitavad sellised ilmad loomulikult mõningaid probleeme. Ega siinsetes tagasihoidliku soojustusega majades just ülemäära palav viimasel ajal olnud pole, kuid külmaprobleemile sai õnneks lihtsa lahenduse keskkütte võimsuse tõstmise ja kamina kütmisega. Kaminaid leidub siin praktiliselt igas majas ning kuna Iirimaal metsi ei ole, siis köetakse neid valdavalt kivisöega. Saime Edmundilt mõned päevad tagasi jõulukingiks neljakümnekilose söekoti ning üle poole sellest on juba ära kulutatud. Praegugi põleb kaminas tuli ning elutuba on mõnusalt soe.

Suurem probleem on iirlastel aga liiklusega. Talverehve siin ei tunta ja lumekoristusmasinad ei tööta samuti just kõige operatiivsemalt, seetõttu tähendavad lumesajud siin tavaliselt liikluse praktiliselt täielikku seiskumist. Viimastel päevadel on kraadiklaas näidanud stabiilselt numbrit "-7", nii et ka asfaltile soola puistamisest ei olnud suurt kasu. Praeguseks on mahedamate temperatuuride tõttu teed siiski valdavalt jää- ja lumevabad, kuid suurema osa eelmisest nädalast olid teeolud sellised, et enamus inimesi jätsid planeeritud pikemad autosõidud ära või otsustasid pigem bussi kasuks. Kuid ka bussid jätsid reise vahele, hilinesid tohutult või liikusid üldse vabagraafiku alusel. See tekitas lisaprobleeme ka paljudele Erasmuse tudengitele, kes jõuludeks koju otsustasid minna - lisaks sellele, et lumesadude tõttu nii Briti saartel kui terves Euroopas hulk lendusid hilines või ära jäi, ei saanud ka bussiliikluses kindel olla ning see tekitas ainult lisatakistusi. Nii mõnigi inimene sõitis päev varem Dublinisse või Belfasti ja veetis öö lennujaamas, kuna öistes ja varahommikustes bussides ei saanud kunagi kindel olla. Tagatipuks jäid ka paljud lennud hiljaks või jäädi jätkulendudest maha, nii et ootamist ja närveerimist tuli ette rohkem kui piisvalt. Sellepärast ma eriti ei kadesta neid, kes jõuluks koju lendasid - siin sooja kamina ääres istuda on palju mõnusam kui lennujaamas pingi peal tukkuda.

Täna on teine jõulupüha ehk St. Stephen's Day. Juba teist päeva järjest on linn täielikult välja surnud. Tänavad on tühjad ning kõik poed, isegi Tesco, on suletud. Käisin vaatamas - lahti on vaid videolaenutus ja üks väiksem R-kioskit meenutav naeruväärsete hindadega toidupood. Õnneks hoiatati meid sellest ette ja kõik vajalik kraam jõulude üleelamiseks sai varem ära ostetud, nii et ohtu nälga jääda ei ole. Homsest peaks olukord siiski normaliseeruma ja pubid avatakse vist juba täna õhtul, nii et võib arvata, et siis hakkab ka elu jälle linnas käima.

Aga jõulud on olnud toredad. Pidasime oma väikseid jõulupidusid - üleeile Elmwood Downsis ning eile minu majas. Traditsioonilisi jõulutoite meil küll ei olnud, ent oli väike, kuid hea seltskond ja oli täitsa lõbus.

Veel tänagi võib Letterkennys lund näha, kuid autoga saab siin juba normaalselt sõita.

Jõulud on ukse taga

Aeg lendab nagu reaktiivmootoriga jänes. Minul on Letterkennys olla veel umbes kuus nädalat, kuid osad inimesed on juba lahkumas. Peamisteks kojuminejateks on hetkel sakslased, kelle akadeemilised kalendrid on võrreldes teistega natuke nihkes ja kes seetõttu jaanuaris eksamite ajaks tagasi tulla enam ei saa. Jens ja Nico, esimesed kaks lahkujat jätsid meiega hüvasti juba seitsmendal detsembril, ülejäänud lendavad minema kas selle nädala lõpus või järgmise alguses. Kuid nimetatud isikud on pigem erandid, valdav enamus rahvast jääb siia ikkagi ka jaanuarikuise sessi ajaks, rääkimata siis nendest, kes terve aasta Letterkennys veeta kavatsevad. Shalom House'ist läheb päriseks ära ainult minu toakaaslane Christoph, nii et alates kolmapäevast saan oma toa ainuvalitsejaks ja teisipäeval on oodata suurt pidu.

Jõuludeks lähevad paljud ikkagi koju - ka need, kes vaid jaanuarikuuks tagasi tulevad. Mõni jääb ära nädalaks ja tuleb tagasi enne aastavahetust, mõni kaheks nädalaks. Mina otsustasin üldse mitte minna, kuna lennupilet koju on üüratult kallis ning pealegi saan ma ju niikuinii varsti Eestisse tagasi. Ja ega ma siia üksi jää - neid, kes sarnaselt minule jõule kohapeal veeta otsustasid, on tegelikult päris palju. Prantslased lähevad küll peaaegu täies koosseisus ära (ja arusaadav ka, kuna lennupilet sinna on umbes kuus korda odavam kui Eestisse), kuid enamik kaugemalttulijaid (soomlased, itaallased, pooled hispaanlased, austerlased, osa sakslasi jne) ei liigu kuhugi, nii et igavuse üle ei tohiks siin ka jõulude ajal väga kurta.

Ja seda, et jõulud ukse taga on, näeb siin igal sammul. Terve linn on juba kuu aega tuledes ja särab nagu juudi jõulupuu. Iirlastele meeldivad igasugu vilkuvad asjad, nii et neid plinkivaid erivärvilisi jõulutulesid on siin kõik kohad täis. Nende moto: mida häirivam on ja rohkem tähelepanu tõmbab, seda parem. Siiski kohtab ka maitsekamaid jõulukaunistusi, kuigi ka need tunduvad eestlase jaoks parajalt ülepingutatud. Näiteks Edmundi, meie landlordi maja on nagu üks tõeline jõulumaa. Kuna tal on väiksed, umbes kümneaastased lapsed, siis on ta jõulukaunistustega eriliselt vaeva näinud - terve maja on täis jõuluvanade, lumememmede ja jääkarude kujusid, jõulukuuski ning tohutus koguses kunstlund (elik vatti), kingipakke ja nii edasi ja nii edasi. Ning tal on päris suured aknad, eriti tänavapoolses otsas, nii et see kõik paistab ka väljapoole ja on tegelikult päris ilus.

Kohati on jõulutuledes linn siiski üsna kena

See, et ma vahepeal eriti midagi kirjutanud pole, ei tähenda, et siin midagi toimunud poleks. Pigem vastupidi - pole lihtsalt leidnud seda aega ja viitsimist millestki eriti pikemalt jutustada. Pealegi olen ma juba piisavalt kaua siin kohapeal olnud, rutiini sisse elanud ja sellepärast tundub kõik juba nii tavaline, et ei oska enam millestki väga huvitavast enam pajatadagi.

Mis siis vahepeal toimunud on? Koolitöödega olen enamvähem ühelepoole saanud, lõpusirge paistab juba. Sukeldumisklubis on teooriaosa ja basseinisessioonid läbi, kuid merre läheme alles jaanuaris. Kanuuklubis harjutame viimasel ajal põhiliselt rolle ehk eskimopöördeid; basseinis mul tuleb see juba enamikel kordadel välja, kuigi jõel ma seda vaevalt veel teha suudaks. Samas proovida pole saanud, sest peale Rameltoni pole me kanuuklubiga jõel käinud, järgmine pikk nädalavahetus nendega tuleb samuti alles jaanuaris. Vahepeal sai Derryt uudistamas käidud - see on ikka päris ilus linn ja huvitav ka, kuna märke linna rahutust ajaloost näeb seal siiamaani.

 

Derry

Praegu on koolis nn rahvusvaheline nädal ja selle raames toimub mitmeid üritusi välistudengitele. Näiteks sai vaadata Prantsuse filmi L'Auberge Espagnole, mis jutustab Barcelonasse õppima läinud Erasmuse tudengitest. Äratundmisrõõmu oli päris ohtrasti.

Ei saa mainimata jätta, et kahe kuu pikkune vihmaperiood on vahepeal järele andnud. Juba nädal aega pole sadanud tilkagi ning vahepeal paistab isegi päike, nii et ilm on siin praegu päris ilus. Aga juba veidi jahedam, temperatuur kipub hommikuti-õhtuti sinna nulli lähedale minema ning vahepeal on siin isegi härmatist ja jääd nähtud. Samas tuult ei ole ja päeval, kui päike paistab, on üsna soe. Detsembrikuu kohta soe. Eestlase jaoks.

Ilmateade lubab, et kuiva peaks jätkuma veel tükiks ajaks, mis oleks igati positiivne. Samas Iirimaal ei tea kunagi, mis tulevik toob ja ega seda ilmaennustust siin väga palju uskuda ei saa.

Mis tulevikuplaanidesse puutub, siis Eestisse kavatsen ma naasta jaanuari viimasel nädalal. Lennupiletit ma veel ostnud pole, aga lähiajal saab ka see ära tehtud. Plaan on lennata läbi Londoni, kuna see on esiteks kõige odavam variant ja teiseks annab mugava võimaluse ka selle linnaga natuke tutvust teha. Kuna Kärt kavatseb samal ajal Eestisse tulla ja ka tema pole Londonis varem käinud, siis jääme sinna ilmselt mitmeks päevaks.

Londonisse lähevad lennukid muuseas ka Derryst, kuid kahjuks see variant mulle ei sobi, kuna sellel marsruudil lendab ainult Ryanair ja neil on pagasipiirang tavapärase kahekümne kilo asemel viisteist. Kuna ma aga jõuluks koju ei lähe ja seega osa pagasist varem tagasi viia ei saa, siis tuleb mul nende kilogrammipiirangutega probleeme niikuinii. Seega pean lendama ikkagi kas Dublinist või Belfastist, kuna neis paikades on lennufirmade valik veidi suurem.

Mis Belfasti puutub, siis see on ka üks koht, kus tuleks millalgi kindlasti ära käia. Tõenäoliselt õnnestub seda teha jaanuari alguses, kui sess pole veel pihta hakanud ja vaba aega rohkem käes on.

Igateisipäevane caint & craic peale kanuuklubi treeningut

Nädalavahetus Edinburghis, 2. osa

Teise päeva ehk reede hommik rõõmustas jällegi ilusa ja selge, kuigi veidi külmavõitu ilmaga. Käsime New Towni uudistamas, poes vajalikku kraami hankimas ja hiljem läksime Edinburghi botaanikaaeda. Kuid kuna suur osa sellest aiast oli tegelikult park, siis ega seal novembrikuus eriti midagi vaadata ei olnud. Mingid suured kasvuhooned olid ka, need olid veidi põnevamad - sai näha nii vihmametsa- kui kõrbetaimestikku ning hingata sisse nii sooja ja niisket õhku kui kuiva kõrbetolmu. Sisenesime sinna kasvuhoonelabürinti mingist imelikust kõrvaluksest, kuid hiljem avastasime, et tegelikult oleks tulnud ikkagi peauksest minna ja kassas veidi kukrut kergendada. Aga kes see enam tagantjärele ikka maksma läheb.

Linna keskele, vana ja uue linnaosa vahele oli üles seatud väike lõbustuspark - karussellid, vaateratas ja liuväli. Osad läksid uisutama, mina ei viitsinud. Nende lõbustuste kõrval asus aga Saksa traditsiooniline jõuluturg (Weihnachtsmarkt), kus müüdi valdavalt jõuluehteid, piparkooke ning erinevaid muid suupisteid ja maiustusi. Muidugi ka õlut ning lisaks sellele sai seal maitsta hõõgveini, mida oli kontidesse pugenud külma eemalepeletamiseks väga mõnus rüübata. Päris jõulutunne tuli hetkeks peale, nii et pidi endale vägisi meelde tuletama, et tegelikult on ju alles november.

Sakslased Stephan ja Jens on õnnelikud oma leiu üle

Lõbustuspark ja Deutscher Weihnachtsmarkt

Glühwein

Laupäeva hommikul läksime kella üheksaks lossi juurde ning tõepoolest - kuuldused vastasid tõele, tavapärase kaheksa naela asemel ei küsitud sel päeval sissepääsu eest sentigi. Tänu varajasele kellaajale seal rahvast siiski väga palju ei olnud, nii et saime ilma pikemalt ootamata sisse. Loss ise oli väga huvitav - kui väljastpoolt vaadates on tegu kolossaalse ehitisega, siis sees võib üsna kiiresti ära unustada, et tegelikult lossis viibid. Pigem meenutab see ühte pisikest linna, kus on oma tänavad, hooned ja kõik eluks vajalik olemas. Karjamaad ega põldu siiski polnud, nii toidu pidid nad omalajal ikkagi väljastpoolt tooma. Lossiga tutvumine võttis aega umbes kolm tundi ja isegi selle ajaga ei olnud võimalik kõiki kohti läbi käia.

Kivilahmakas

Selleks ajaks, kui lossist lahkusime, oli järjekord sissepääsu juures kujunenud kilomeetripikkuseks. Nii et varajane ärkamine tasus ära ja ega meil tegelikult erilist valikut ei olnud ka, kuna kell kolm hakkas kohalikul staadionil ragbimatš Šotimaa ja Argentiina vahel, mida oli plaanis vaatama minna. Kuna ma ei ole elu sees ühtki ragbimängu näinud, siis ootasin seda paraja põnevusega. Mingist väikesest suveniiripoest sai viie naela eest ka Šoti värvides ragbisärk ostetud, kuid kahjuks oli ilm liiga külm, et seda kandes oma poolehoidu kohalikule meeskonnale väga pikalt demonstreerida.

Torupillid Šoti hümni puhumas

Argentiina võitis skooriga 9 - 6. Pärast mängu sai veel korra jõuluturult läbi hüpatud ning seejärel oma viimasel õhtul Edinburghis lihtsalt linnas ringi jalutatud, mõnes pubis natuke jalgu puhatud ja lõpuks väsinuna hostelisse magama mindud.

Pühapäeva hommikul oli äratus kell seitse. Sõitsime lennujaama, hüppasime lennukisse ja varsti olimegi vihmases Dublinis tagasi. Maandumine oli üsna naljakas, kuna lennujaamas puhus väga tugev tuul ja pilootidel oli lennuki otsehoidmisega ikka tükk tegemist. Saime siiski edukalt alla ning umbes nelja ja poole tunni pikkuse bussisõdu järel (kui aus olla, siis see Dublin-Letterkenny marsruut hakkab juba vaikselt ära tüütama) jõudsime rõõmsalt koju.

Väga lahe puhkusereis oli.

Nädalavahetus Edinburghis, 1. osa

Lennuk väljus neljapäeva hommikul kell pool seitse. Dublinist, mis tähendas, et umbes poole kuueks oli vaja ennast mingit moodi sinna transportida. Õnneks sõidavad Iirimaal bussid ka öösiti, nii et varahommikusele lennule jõudmiseks ei olnud vaja eelmisel õhtul kohale minna ja siis ööd lennujaama ebamugavate pinkide peal mööda saata. Selle asemel võis minna vastu ööd bussijaama ning veeta kolm ja pool tundi mugavas bussis. Tundus mõistlikum variant. Ja bussid on siin tõepoolest mugavad - tegemist ei ole mingite päkapikutoolidega varustatud Taisto liinidega, vaid ikka korralike luksbussidega, kus istmed on kõrgete nahast seljatugedega ja piisava jalaruumiga, et sinna mahuks ära ka suuremad inimesed kui kuueaastased. Kuna buss väljus kell pool kaks öösel, siis ei olnud mõtet enne magama minna - niikuinii ei tuleks sellest midagi välja. Plaan oli magada bussis, aga ka sellest ei tulnud eriti midagi välja, niisiis sai plaaniväliselt ja ilma erilise tahtmiseta magatud hoopis lennukis ja seetõttu ma Šotimaad tegelikult enne ei näinudki, kui rattad Edinburghis maad puudutasid. Ning kuna lend kestis alla tunni, siis ega sellest magamisest ka kuigi palju kasu ei olnud.

Öine lend

Võrreldes Dublini lennujaamaga on Edinburghi oma küllaltki väike ning meenutab pigem Tallinna oma, kuid võrreldes Dubliniga oli ilm Edinburghis sellel hommikul oluliselt parem. Vihma ei sadanudki ja etteruttavalt võib öelda, et järgmine kord nägime me vihma alles pühapäeva ennelõunal ning seda jällegi loomulikult alles Dublini lennujaamas.

...ja uhke olemiseks on neil põhjust küllaga. Esiplaanil üks tuhandetest identsetest taksodest.

Kuna lennujaam asus kesklinnast üsna kaugel, siis võtsime sealt bussi. Valida oli kahe liini vahel: ekspressliin, mis viis otse kesklinna, sõitis viisteist minutit ja maksis kolm naela, ning tavaliin, mis sõitis tund aega, käis kõik maailma paigad läbi ning maksis ühe naela ja kakskümmend penni. Valisime loomulikult viimase. Saime teada huvitava fakti, et bussijuhid Šotimaal pileteid müües raha ei tagasta ja loomulikult olid väikseimad rahatähed, mida meile lennujaama rahavahetusputkas anti, viienaelased paberrahad. Õnneks oli enamikel meist siiski kas Halloweenist või mõnest teisest Derrykülastusest natuke münte alles ja seetõttu saime suure lugemisega kambapeale kõigile 1£20 kokku ning ei olnud vaja mingit müügiputkat müntide vahetamiseks otsima minna.

Esmamulje Šotimaast saab kokku võtta ühe sõnaga: erinev. Seda võrreldes Iirimaa ja isegi Põhja-Iirimaaga, mis ju tegelikult samuti Ühendkuningriikide osa on, kuid kus seda Briti hõngu tegelikult eriti ei tunnegi. Edinburghis seevastu kohtab seda igal sammul - kahekordseid busse, punaseid telefoniputkasid ja postkaste, traditsioonilisi taksosid ning muud Briti impeeriumi poolt pealesurutud atribuutikat on kogu linn täis. Raha on neil aga enda oma - niivõrd-kuivõrd tegelikult - päriselt kehtib seal loomulikult inglise nael, kuid lisaks kuningannapildiga naelsterlingitele võetakse rõõmsalt vastu ka kolme kohaliku Šoti panga poolt väljastatud rahatähti. Viimastega on kahjuks aga selline lugu, et väljaspool Šotimaad võib nende kasutamisel raskusi tekkida - lisaks sellele, et suur osa rahavahetuskohti neid vastu ei võta, ei saa nendega alati maksta isegi mitte Inglismaal. Näiteks väljastab Royal Bank of Scotland £1 rahatähte, mis on Ühendkuningriikide ainus ühenaelane paberraha ja mida eriti keegi vastu võtta ei taha.

Olime broneerinud endale ööbimiskohad kolmeks ööks ühte odavasse hostelisse Edinburghi südalinnas. Koha nimeks oli Brodies Hostel ning arvestades selle ideaalset asukohta ühe vanalinna keskseima tänava ääres, polnud kümme naela ühe öö eest sugugi mitte palju. Pigem vastupidi. Jõudsime hostelisse umbes poole kümne paiku ning registreerisime ennast sisse, kuid kuna toad vabanesid alles kella kahest pärastlõunal, läksime niikauaks linnaga tutvuma. Hosteli seinal oli poster, mis teatas, et igal hommikul kell kümme on võimalus liituda tasuta linnatuuriga, niisiis läksime sinna. "Tasuta" tähendas antud juhul seda, et ametlikult tuuri eest küll maksma ei pidanud, kuid lõpuks küsiti ikkagi kõigilt osalistelt viisakalt, olgugi et üsna pealetükkivalt, tippi. Samas nuriseda ka ei saa, sest kui sulle ikka professionaalne giid üle kolme ja poole tunni linna tutvustab, siis võib ju selle eest veidi maksta ka.

Kodutänav

Edinburghi kesklinn koosneb kahest osast - linna südameks on nn Old Town, mille keskel kõrgub imeline Edinburghi loss, ning vanalinnaga külgneb New Town, mis kujutab endast kaheksateistkümnendal sajandil kindla detailplaneeringu järgi ehitatud laiendust vanale linnaosale. Vana ja uue linna vahele jääv ala mahutab endas Edinburghi raudteejaama ja pargi, kus erinevaid üritusi peetakse. Vaatamisväärsuste mõttes on just vanalinn see koht, kus olla, kuna New Town on tänapäeval pigem ärikeskus ning kuigi ka seal käib pidev vilgas elu, on ta oma geomeetrilise planeeringu ja ühetaoliste hoonete tõttu siiski sunnitud vanalinna ees kahvatuma.

Edinburghi loss

Majad

Tuur, nagu ma mainisin, kestis peaaegu neli tundi ning selle käigus sai ka suuremale osale vanalinnast ring peale tehtud. Lossi sisse me ei läinud, kuna selle külastamine võtaks väidetavalt ise vähemalt kolm tundi ning pealegi oli sissepääs üsna kallis (minu mäletamistmööda 8 naela) ja meieni olid jõudnud kuuldused, et laupäeviti peaks sinna tasuta pääsema. Kalender näitas hetkel aga neljapäeva, seega otsustasime oodata. Küll aga jalutasime ringi mööda kohalikke linnatänavaid ning giid tutvustas meile Šotimaa küllaltki verist ja sõjakat ajalugu - vangikonge, piinakambreid, häbiposte ja sarnast. Loomulikult näidati ka muid paiku ning näiteks ka Edinburghi kõige pildistatumat ausammast - Greyfriars Bobby nimelisele koerale püstitatud kuju (ning loomulikult selle kõrval asuvat koera auks nimetatud pubi). Bobbyst on muuseas vändatud ka kaks Disney multifilmi ning põhjus, miks see koer nii kuulus on, seisneb selles, et ta istus neliteist aastat iga päev truult oma surnud peremehe haual.

Pärast tasuta tuuri pääsesime lõpuks oma tubadesse ning kuna seljataga oli unetu öö, siis kasutasin võimalust seal paar tundi magada. Ma ei olnud ainus.

Meie hostel koosnes tegelikult kahest osast - üks ühel ja teine teisel pool tänavat. Üks pool neist oli peaaegu täielikult meie poolt hõivatud ning ka teises oli ilmne ülekaal letterkennylaste käes. Lisaks asusid osad broneeringuga hiljaksjäänud sakslased ühes teises hostelis, mis oli oluliselt suurem ja mitte üldsegi nii mugav. Mina elasin selle ja järgnevad päevad kuue magamiskohaga toas koos viie itaallasega. Oskaks ma siis nüüd natuke itaalia keeltki...

Õhtupoolikul jalutasime veel natuke omapead linnas ringi ning tõdesime, et tegelikult on seal vaadata ja teha nii palju, et kolme päevaga igav küll hakata ei tohiks. Eesootav laupäev oli tegelikult juba peaaegu täielikult broneeritud - hommikuks võtsime kavva lossikülastuse ning pärastlõunaks ostsime piletid Šotimaa ja Argentiina vahelisele ragbimängule - seega jäi linnaga tutvumiseks veel ainult üks päev ja selle sisustamisega saaks seal küll igaüks hakkama.

Pärast tegusat päeva läksime mingisse klubisse, kus toimus kohalik Erasmuse pidu, ning loomulikult oli seal, üllatus-üllatus, hulgaliselt prantslasi. Tegelikult oli see pidu aga üsna halb, rahvast oli vähe, midagi ei toimunud ja muusika oli kehv (muidugi polnud see viimane eriliti üllatav, kuna sellistes kohtades on muusika tegelikult alati kehv; sellest hoolimata oli seekordne valik kohe eriti halb), niisiis hakkas sissepääsu eest makstud viiest naelast kiiresti kahju. Kuid ka see makstud summa ei suutnud meid seal eriti kaua hoida, nii et läksime kõik üsna varakult minema.

Ja keegi päriselt kasutabki ühte telefoniputkat... müstika.

Üleujutused

Iirimaal sajab palju vihma.

Mõnikord nii palju, et sellel allasadanud veel pole enam kuhugi minna ja siis hakkavad jõed üle ajama ning tekivad uputused. Kärt saatis mulle mõned päevad tagasi pilte Corki kesklinnast, mis asub kahe üle kallaste tõusnud jõe vahel ja meenutab neil piltidel ühte kuulsat linna Itaalias. Tegemist pidi kuulduste järgi olema viimase kaheksasaja aasta suurima üleujutusega, kuigi ma ei ole päris kindel, kust selline huvitav number võeti.

Sarnaseid üleujutusi on kõikjal üle Iirimaa ja Suurbritannia. Inimestel soovitatakse Tescost liivakotte osta, toitu varuda ja muid sarnaseid meetmeid kasutusele võtta.

Letterkennys aga uputust pole, kuna meil on siin ainult üks hädine jõgi ja sellel pole piisavalt võimu, et ka tugevate vihmasadude korral kõrgemalasuv linn üle ujutada. Küll aga ei takista see vihmal üritamast - kui ma kunagi ütlesin, et minu arvates on siinsed kehvad ilmad üle hinnatud, siis nüüd on vist aeg need sõnad tagasi võtta: viimase kuu jooksul on siin olnud täpselt kolm ilusat päeva ja isegi need polnud päris sada protsenti vihmavabad.

Küll aga teevad need ilmad kanuutamise huvitavaks. Käisime reedel Rameltonis - läksime vette peaaegu et samas kohas kui oma päris esimese kanuutripi ajal, kuid kui tol korral oli vesi seal tasane nagu konnatiigis, siis seekord oli seda paika raske ära tunda. Vool oli nii kiire, et meiesugustel algajatel oli seal jõel ikka tõsiselt tegemist. Vastuvoolu aerutamine ei tulnud kõne allagi ning isegi pärivoolu või risti üle jõe minemine oli rohkem kui keeruline. Pole vist vaja öeldagi, et päris palju käidi ujumas, kuid enda kiituseks pean lisama, et mina suutsin seekord kuidagimoodi ümberminekut vältida. Ja selle üle on mul üsna hea meel, kuna vesi oli seal väidetavalt külm.

Aga järgmine nädalavahetus möödub hoopistükis Šotimaal. Kuna lennupiletid sinna on hetkel üliodavad - pilet Dublinist Edinburghi maksab vähem kui bussipilet Letterkennyst Dublinisse - siis ei saanud jätta kasutamata võimalust ka selles linnas natuke ringi vaadata. Mingit kindlat tegevuskava hetkel paika pandud pole, küll aga on olemas lennupiletid, bussipiletid ja broneering odavas hostelis Edinburghi kesklinnas. Seltskond on ka ja rohkem polegi vaja - reisihuvilisi oli Erasmuse tudengite hulgas üsna palju, nii et meie päralt on terve hostel ja pool lennukit.

Kuid sellest pikemalt juba järgmises postituses, kui reis seljataga.

Alguses pidime sinna sõitma minema, aga üleujutuse tõttu tundus see koht veidi... karm

Iirlaste väikesed veidrused

Kõik vist teavad, et Suurbritannias ja Iirimaal on kombeks see, et soe vesi tuleb ühest kraanist ja külm teisest. Aga üks asi on teada seda kui huvitavat fakti ja hoopis teine asi on, kui pead selliseid kraanikausse päevast päeva kasutama. Väga ebamugav on! Viitsin ma küll näiteks käsi või nägu pestes iga kord kraanikausile punni ette panna, selle sobiva kuumusega vett täis lasta ja siis seal mustas vees solberdada. Ning pärast loputamiseks samamoodi uue kraanikausitäie täita. Ikka on nii, et keeran mõlemad kraanid lahti ja siis proovin käsi kordamööda mõlema all hoida - matemaatika ütleb, et sel juhul peaks ju keskmiselt leige olema. Või siis pesen lihtsalt külma veega. Lohutuseks on see, et vähemalt köögis on meil tavaline segisti. Ja õnneks pole meil kahte eraldi dušši - ühte külma ja ühte sooja vee jaoks - kuigi ma väga ei imestaks, kui olekski, sest see kahe kraani süsteem tundub minu jaoks tänapäeval sama ajuvaba.

Dušiga on iirlastel üldse mingi eriline süsteem. Mitte üheski duširuumis ei ole ma näinud tavalist segistit, igal pool kasutatakse mingeid spetsiaalseid elektrilisi süsteeme, mis kohapeal vett soendavad. Tegemist on tavaliselt umbes 20x30x10 sentimeetri suuruste valgete karpidega, mis on varustatud ON/OFF lüliti ja temperatuuri ning surve reguleerimise nuppudega. Boileri suuruse arvelt saab niiviisi kahtlemata kokku hoida, aga ma ei ole kindel, et see rahakoti jaoks just väga suur säästmine on - vaevalt neid elektrilisi dušše kuskilt tasuta saab ning pealegi tuleb vee soojendamiseks ju ikkagi vähemalt sama palju energiat kulutada.

***

Teine asi, mis eestlasele Iirimaale tulles alguses harjumatu võib tunduda, on see, kui palju iirlased teretavad. Kui kõnnid mööda mitte just kõige rahvarohkemat tänavat, siis on täiesti tavaline, et üksik vastutulija sulle tere ütleb; olgugi, et sa teda kunagi varem näinud pole. Nende jaoks tundub lihtsalt veider inimesest ilma ühtki sõna ütlemata mööda minna. Ja kui siin piisavalt kaua elada, tundub endale ka. Tihedama liiklusega tänavatel, kus rohkem rahvast ringi jalutab, tavaliselt küll igaühega ei teretata, aga täiesti normaalne on, et näiteks üksteisele vastutulevad jalgratturid või sörkjooksjad teineteist tervitavad. Reeglina tähendab tervitamine lihtsat käevibutust, hellod või hi-how-are-youd, millest viimasele sarnaselt inglaste how-do-you-dole mingit erilist vastust ei oodata. Kui vestlust tahetakse arendada, siis küsitakse tavaliselt "What's the craic?", mis on iirlaste omalaadne lemmikväljend ja tähendab midagi sellist nagu "Mis toimub?"

***

Kindlasti ei saa mainimata jätta iirlaste riietust. Üldiselt tundub, et siin pannakse selga just niisugused riided, mis parajasti kapist leitakse või mis mugavad tunduvad. Dressides või välimuse järgi koduriietuses päevast päeva igal pool ringi käia pole iirlase jaoks mingi probleem. Ning kuna kõik seda teevad, siis mingi aja pärast ei tundu see enam imelik ka. Aga palju veidram võib esialgu tunduda see, kuidas siin riietutakse õhtuti välja minnes. Meeste hilpudes midagi erilist polegi, aga iga viimane kui tüdruk, hoolimata oma vanusest, suurusest või välimusest riietab ennast nii, nagu seda teevad Eestis ja mujal Euroopas tavaliselt vaid ühe konkreetse elukutse esindajad. Hoolimata ilmast pannakse selga kõige lühemad miniseelikud ja täpselt nii kõrgete kontsadega kingad, millistega veel kuidagimoodi käia õnnestub. Ja tasub meeles pidada, et siin on õhtuti üsna külm, nii et tavaliselt liiguvad need vaesekesed tänavatel ringi siniste nägude ja värisevate lõugadega.

***

Suhtlus käib Iirimaal ainult eesnimepidi. Ka ülikoolis. Kui näiteks Eestis võib seda, et õpilane õpetaja poole eesnimega pöördub, kohata ainult algkoolis ning igas ülikoolis ja tavaliselt ka juba keskkoolides kutsuvad ka õppejõud õpilasi perekonnanimepidi, siis siin ollakse selles osas palju familiaarsemad. Lisaks sellele, et õppejõud tudengeid eesnimega kutsuvad, on täiesti tavaline ja aktsepteeritav ka näiteks selline pöördumine õpilase poolt õppejõu poole: "Kuule, John, kas ma võin oma kodutöö järgmise nädala asemel ülejärgmisel esitada?" Ning ma ei ole siin veel kordagi - ei ülikoolis ega väljaspool - kuulnud mitte kedagi mitte kellegi poole pöördumas perekonnanimepidi; vähe sellest, ka inimesest kolmandas isikus rääkides kasutatakse ainult eesnimesid ning seda isegi samanimeliste isikute korral. Näiteks kanuuklubis on meil Russian Peter ja Irish Peter, seda nii klubiliikmete kui instruktorite jaoks.

***

Ülikoolis meil vahetunde ei ole. Või päris nii siiski öelda ei saa - tegelikult midagi ikkagi on: tervelt kaks viieteistminutilist puhkeperioodi kogu pika koolipäeva jooksul. Nimetatakse neid teepausideks (tea break) ning esimene neist on kohe esimese tunni järel kell 10:30 ja teine pärast kuuendat tundi kell 15:30. Tunnid ise algavad kell 9:30 ja igaüks neist on 60 minutit pikk, väljaarvatud vahetult teepausidele järgnevad tunnid, mille pikkuseks on 45 minutit. Mõnikord kipuvad õppejõud küll tunni veidi varem ära lõpetama, aga mitte alati, mistõttu on tavaliselt viie- kuni kümneminutiline hilinemine järgmisesse tundi siin täiesti igapäevane ja aktsepteeritav. Minul on sellest üsna ükskõik, kuna võtan niikuinii aineid erinevatelt kursustelt ja mu tunniplaan on auklik nagu Šveitsi juust, aga kujutan ette, et neile, kes näiteks kaheksa tundi järjest ülikoolis peavad olema, on selline süsteem üsna ebamugav. Esiteks juba seetõttu, et nii pole ju mingit võimalust normaalsel ajal lõunat süüa - peab valima kas liiga varajase või liiga hilise kellaaja ning viisteist minutit pole kummalgi juhul just ülemäära pikk aeg rahuliku lõunasöögi jaoks.

***

Ja siis veel liiklus. Rääkimata sellest, et iirlased sõidavad kogu aeg valel pool teed ning teedeehitajad saavad vastavalt sellele rohkem palka, mida kitsama ja käänulisema tee nad valmis teha suudavad, leidub siin muidki veidrusi. Näiteks kiirusepiirangud: siin on süsteem selline, et kiirteedel (mida Iirimaal on vähe ja Donegalis pole üldse) võib sõita kiirusega kuni 120 km/h, riigimaanteedel 100 km/h, linnades 50 km/h ja kõigil ülejäänud teedel 80 km/h; rohkem kiirusepiiranguid ei eksisteeri. Niisiis on väga tavaline see, et mõnel väiksemal ja kitsamal kõrvalteel (nimetagem neid metsateedeks, kuigi metsi siin ei ole), kus auto vaevalt liikuma mahub ja kus kohati üle kümnekilomeetrise tunnikiirusega sõita ei ole võimalik, ilutseb oma täies hiilguses ainus võimalik liiklusmärk "80 km/h", kuna tegu ei ole ei riigimaantee ega asulaga, rääkimata kiirteest. Samuti on täiesti normaalne, et maanteedel, kus märkide järgi võiks kogu tee ulatuses sõita sajaga, ei saa kohati ohutult liigelda kiiremini kui poolega sellest kiirusest. Piiratud nähtavusega ristmike, järskude ja pimedate kurvide ning muude ohtlike teelõikude ees on eestlase jaoks harjumuspäraste täiendavate kiirusepiirangute asemel tavaliselt lihtsalt vastavad hoiatavad liiklusmärgid või kirjad asfaltil: "Võta hoogu maha!", "Järsk kurv!", "Pidurda!" vms.

Eelmise nädala kokkuvõte

Üks raske nädal on seljataga, üks veelgi raskem ootab ees.

Esmaspäeval sai koos kahe sakslasega töötatud presentatsiooni kallal, mis teisipäeval klassi ees ette kanda tuli. Võiks öelda, et see viimane kõige hullemini ei läinudki; hinnet küll kohapeal ei pandud, kuid tundus, et õppejõud jäi rahule.

Teisipäeva õhtul oli järjekordne sukeldumistund. Kõigepealt oli kolledžis teooria, mis koosneb tavaliselt viiekümne protsendi ulatuses bürokraatiast ja organisatoorsete küsimuste lahendamisest ning ülejäänud viiekümne protsendi ulatuses sukeldumisteemalise õppevideo vaatamisest. Seekord jagati kätte mingisugused sukeldumisõpikud, millest järgmiseks teisipäevaks 170(!) lehekülge läbi töötada tuleb. Ning siis on seal mingid testid iga peatüki kohta. Ei ole see sukeldumine midagi nii, et tõmba ainult balloon selga ja hüppa vette, küll ülejäänu tuleb iseenesest. Tegu on ikka päris akadeemilise värgiga; hea tahtmise korral õnnestuks see isegi oma õppekava vabaõppe moodulisse kanda.

Pärast teooriat läksime basseini. Kui eelmine basseinisessioon oli rohkem sisseelamiseks, siis seekord algas tõeline kursus. Kõigepealt lasti meil kõigi ujumisoskuste kontrollimiseks kakssada meetrit ujuda ning seejärel viisteist minutit sügavas basseiniosas niisama vee peal hulpida; seejärel panime kokku sukeldumisvarustuse ja läksime vee alla, kus harjutasime liikumist, käemärke, maski eestvõtmist ja tagasipanemist, samuti hingamisvooliku eemaldamist, alternatiivse hingamisvooliku kasutamist ja muud sellist vajalikku. Kanuutamiseks seekord aega ei jäänud, aga ega mul valikut ei ole ka - kui tahan sukeldumislitsentsi enne jaanuari lõppu kätte saada, siis pean tundidest aktiivselt osa võtma.

Kolmapäeval oli Direct X-i kontrolltöö, mis reaalselt tähendas aja peale programmeerimist. Kõiki materjale lubati kasutada, kuid aega anti minuti pealt kaks tundi ja ülesanne oli niisugune, mida selle ajaga lõpetada ei ole võimalik. Mõte oli selles, et mida rohkem valmis saad, seda paremini sa järelikult teemat tunned; kui tegeled suurema osa ajast õpetuste lugemise ja guugeldamisega, siis ega sa väga kaugele ei jõua. Kusjuures õppejõud veel mainis, et programmikood teda ei huvita, hinnatakse ainult lõpptulemust; niisiis tähendas see, et aja kokkuhoidmiseks tuli kasutada ohtralt copy-paste'imist, igasugu häkke ja üldsegi kirjutada väga koledat koodi. Kui aus olla, siis ma ei ole päris kindel, et see on just parim viis programmeerimise õpetamiseks.

Reedel oli ülikoolis lahtiste uste päev, mis tähendas, et loenguid ei toimunud.

Laupäeval külastasime Giant's Causewayd, kuna sinna viis meid järjekordne ekskursioon Erasmuse tudengitele. Giant's Causeway on Põhja-Iirimaa rannikul asuv sulalaava kuivamisel tekkinud unikaalne kivimoodustis, mis on sealne kõige populaarsem turismiobjekt üldse ja kohustuslik vaatamine kõigile Iirimaa külastajatele.

Bussis oli ruumi umbes viiekümnele inimesele ning kõik kohad said ka täidetud - mõned, kes eelmisel nädalal oma nime kirjapanemisega uimerdasid, jäid isegi maha. Ilmaga vedas jällegi, kuna sarnaselt eelmisele nädalavahetusele lõppes ka seekord kogu nädala kestnud sadu laupäevaks ära ning peaaegu terve päev oli ilus ja päikesepaisteline.

Enne Giant's Causewayle jõudmist tegime vahepeatuse Dunluce'i nimelise lossi varemete juures. Tegemist oli keskaegse lossiga, mis oli püstitatud kaljule Põhja-Iirimaa rannikul kõikide tuulte meelevallas. Ja tuuline oli seal tõesti ning seetõttu ka üsna külm. Loss ise polnud kuigi suur, kuid asus huvitavas ning kunagiste vaenlaste eest arvatavalt hästi kaitstud osas. Kuid vallutajaid see omal ajal vist väga ei morjendanud, kuna giid, kes meile selle lossi verisest ajaloost rääkis, tõi välja vähemalt neli korda, kui loss vägivaldselt omanikke vahetas; kusjuures enamasti lõppes see kõigi endiste lossiasukate peade maharaiumise ja vardasseajamisega uute omanike poolt. Lisaks sellele leidsid seal aset muidugi tavapärased mürgitamised ja muud intriigid ning ka hulgaliselt õnnetusi. Näiteks ühel eriti tormisel ööl oli osa kaljust järele andnud ja terve köögiosa koos kõigi kokkadega veepõhja paisanud.

Dunluce Castle

Otse lossi all oli huvitav koobas, mis tegelikult hoopis looduslikuks tunneliks osutus

Seejärel sõitsime Giant's Causewayle. Kohal on selline nimi (eesti k hiiglase teetamm), kuna legend räägib, et tegu on ühe osaga kunagi hiiglaste poolt sillutatud teest, mis viis Iirimaalt Šotimaale. Šotimaa on sellele paigale tõesti lähedal - asub see vaid umbes kolmekümne kilomeetri kaugusel ning ilusa ilmaga, nagu meil juhuslikult oligi, võib seda ka vabalt näha. Päriselt tekkis Giant's Causeway aga iidse vulkaanipurske tagajärjel merre voolanud ja unikaalsete tingimuste käes kuivades peamiselt kuusnurkseteks tahukateks murenenud laavast. Hiljem on loodusjõudude tõttu osad neist tahukatest sügavamale vajunud või ülespoole kerkinud, tekitades huvitava geomeetrilise maastiku.

Giant's Causeway

Hulktahukas

Geomeetriline korrapära

Kui me olime natuke aega Causewayl ringi jalutanud ja pilte teinud, tõusis järsku selline tuul, millesarnast ma kunagi varem kogenud ei ole. Tuul puhus nii kõvasti, et vastutuult jalutamine oli praktiliselt võimatu ja need, kes parasjagu mõne kõrgema koha peal olid, pidid üsna kõvasti kinni hoidma, et mitte alla kukkuda. Mõne minuti pärast kaasnes selle tuulega ka üks viieminutiline kõva sahmakas vihma, mis kõik märjaks kastis ning seejärel sama kiiresti ära lõppes. Peagi vaibus ka tuul ja ilm oli jällegi ilus ning päikesepaisteline. Seda Iirimaa reeturlikult kiiresti muutuvat ilma peab ise kogema, et seda uskuda.

Causeway lähedal sai natuke niisama ringi jalutatud, kuna Iirimaa rannik väärib vaatamist

... ja seda vaatamist ei saa ju ometi mingitel siltidel takistada lasta.

Oleks minu teha, siis ma kihutaks sealt lambad minema ja teeks sellest golfiväljaku. Aga eks siin Iirimaal on sarnaseid küllaga.

Causeway lähedal asub vana Bushmillsi viskitehas, kuhu samuti varasematel aastatel tudengeid viidi, kuid seekord jäeti ekskursioon sinna ära, kuna keegi oli kuskil otsustanud, et ülikool ja alkohol ei sobi eriti hästi kokku. Mis mõttes!?

Õhtul toimus Dublinis Iirimaa ja Prantsusmaa vaheline jalgpallimatš ning kuna meie majades elab teatavasti palju prantslasi, siis läksime nende õhutusel seda ka kohalikku pubisse vaatama. Jalgpalli jaoks on siin pubi nimega The Cavern, mis on sisustatud kahekümne nelja umbes 50-tollise LCD telekaga, nii et kõik jalkahuvilised kogunevad suurte mängude ajal alati sinna ning elavad oma favoriitidele häälekalt kaasa. Tore pubi, peab ütlema: kuna seal oli mingi uue leti avamine, siis selle puhul jagati kõigile tasuta õlut ning lisaks sellele käisid mängu ajal veel ettekandjad mööda pubi ringi ja tõid tasuta friikartuleid.

Hoolimata iirlaste paarist väga heast võimalusest Prantsusmaa siiski võitis lõpuks selle mängu. Seisuks jäi 1:0 ning prantslaste värava ajal jäi kogu pubi vaikseks, väljaarvatud üks laud, kust kõigi iirlaste meelehärmiks kõva kisa kostma hakkas. Vägivaldseks keegi siiski ei läinud ning kõik prantslased jõudsid elusate ja tervetena koju.

***

Järgmiseks nädalaks on kuhjunud nii palju koduseid ülesandeid, et ma ei tea, kust ma selle aja leian, et need kõik ära teha. Hoolimata sellest, et ma võtan siin vähem aineid kui Eestis, on iseseisvat tööd semestri jooksul praktiliselt sama palju või rohkemgi. Positiivne külg asjal on aga see, et sess peaks üsnagi lihtne ja pingevaba tulema, kuna enamik tööst saab juba semestri jooksul ära tehtud.

Lisaks on veel sukeldumise teooria ja reede pärastlõunal peaks toimuma poolepäevane kanuumatk mingi lähedalasuva jõe äärde.

Üle tumeda vee

Ühel hetkel on kõik hästi. Ja siis järsku - paat kaldub liiga palju, tasakaal kaob. Üritad päästa, mis päästa annab, aga enam pole teha midagi. Sulpsti, pea alaspidi. Vesi... külm... välja tahaks! Kuidas see spraydeck lahti tuleb!? Okei, vist õnnestus.... välja, välja! Lõpuks saad jälle hingata, aga jalad põhja ei ulatu. Ujuda tuleb. Paadist kinni ja kalda poole. Miks see kallas nii kaugel peab olema?! Külm on ju!

Reedel läksin kella kuueks kolledži juurde; seal ootas buss, mis meid nädalavahetuseks kanuutama viima pidi. Väike, kaheksateistkohaline buss oli, kuid ega meid kanuutajaid seal eriti palju rohkem ei olnudki, pealegi tuli osa iirlasi kohale oma isiklike autodega. Niisiis mahtusime peale.

Sõit mööda kitsaid ja käänulisi Donegali maanteid kestis veidi üle tunni ning meie sihtkohaks oli Ardara nimeline pisike, umbes kuuesaja elanikuga asula ranniku ääres. Rahvaarvu poolest on tegu pigem külaga, kuigi iirlaste enda arvates väärib see loomulikult nimetust "town". Aga nagu tüüpilisele Iiri külale kohane, võib sealtki leida vähemalt ühe hotelli, ühe bed&breakfasti, vähemalt kaks poodi ja viis pubi ning ühe seljakotimatkajate hosteli. Viimasesse meie maandusimegi. Hostel ise oli küllaltki askeetlik, aga kõik vajalik oli olemas: köök, elutuba, pesuruumid ja neli naridega magamistuba, igaüks neljale kuni kuuele inimesele. Kuna meid oli piisavalt palju, siis oli kogu maja terve nädalavahetuse meie päralt.

Hostel

Kava nägi ette järgmist: laupäeval väike soojendusharjutus lähedalasuva järve peal ning pühapäeval juba tõsisem ettevõtmine Ardara jõel. Ärkasin laupäeva hommikul umbes poole kümne paiku, kuna väljasõit pidi toimuma kell kümme. Teades aga, kuidas iirlased kellaaegadesse suhtuvad, oleks võinud seda väikese reservatsiooniga võtta ja umbes tund aega hiljem ärgata, oleksin ikkagi bussi peale jõudnud. Reaalselt sõitsime välja umbes pool tundi enne lõunat ning pärast viieteistminutilist bussisõitu jõudsime mingisse looduskaunisse paika järve ääres ja lambakarjamaade vahel. Kuna varustust ja eelkõige süstasid oli piiratud koguses, siis jagasime ennast kahte gruppi - mina sattusin sellesse, mis esimesena järvele minema pidi.

Sile vesi

Pärast varustuse selgaajamist, mis möödus seekord üsna valutult (eelmine kord kanuutamas käies oli probleeme sobiva suurusega jalanõude leidmisega), tegime veidi soojendusharjutusi ja seejärel oli aeg vette minna. Kuna ma süsta valimisega veidi uimerdasin - oli ju viimasel minutil veel vaja kuhugi pildistama minna - siis avastasin järsku, et ühessegi kaldalolevasse paati ma ära ei mahu ja kõik suuremad süstad on juba minema aerutanud. Probleem väiksematega on aga see, et suurematel inimestel pole neis jalgu kuhugi panna. Sain siiski viimasel hetkel ühe teise kanuutajaga süstad ära vahetada, kuid ka see, mis ma vastu sain, ei olnud oluliselt parem. Mahtusin küll hädavaevu sisse ära, aga kuidagi ei olnud võimalik jalgu vastu süsta külgi laiali suruda. See on aga nendes paatides stabiilsuse tagamiseks väga oluline - kui jalad paadi keskel koos on, siis on selle otsehoidmine üsna keeruline.

Lisaks avastasin juba umbes kümneminutilise aerutamise järel, et vereringe jalgadesse on kehva asendi tõttu oluliselt raskendatud. Varsti hakkasid jalad tasapisi tundetuks muutuma ning siis, kui proovisin asendit veidi parandada, see juhtuski. Kaotasin hetkeks tasakaalu ning enne, kui ma midagi mõelda või teha jõudsin, olingi juba pea alaspidi vee all. Naljakas, kuidas kõik basseinis õpitu reaalses olukorras meelest ära läheb; tegelikult oleme me ju küll ja küll harjutanud, kuidas tasakaalu kaotamise korral aeru abil ennast otseks tagasi saada, aga kuna see tegevus veel refleksiks saanud ei ole, siis ei jõudnud ma seal järves enne tagurpidiminekut enda päästmiseks midagi ära teha. Ujusin kaldale, kallasin süsta veest tühjaks ja ronisin sisse tagasi. Positiivse külje pealt võib öelda, et see pisike värskendus pani vähemalt vereringe mu jalgades uuesti tööle. Ning seda, et ma polnud ainuke, kes tol päeval ujuma läks.

Järgmisel päeval läksime jõe äärde. Jällegi jaotati meid kahte gruppi - need, kes eelmisel päeval esimesena vette said, läksid seekord teisena ja vastupidi. Jõgi ise tundus algaja jaoks üsna karm: veidi kärestikuline, kivine ja vahutava veega. Kohal olid ka mõned kogenumad kanuutajad, kes seal lähedal, kus me vette pidime minema, igasugu trikke tegid. Saatsime esimese grupi teele ning plaan oli selline, et buss sõidab finišisse ja toob nad umbes tunni-pooleteise pärast alguspunkti tagasi. Me teise grupiga järasime kaasavõetud võileibu ning seejärel panime varustuse selga, tegime sooja ja lollitasime niisama, kuid pooleteise tunni möödudes polnud mingit bussi näha. Veel umbes tund aega hiljem ta lõpuks siiski saabus, kuid tühjalt. Selgus, et jõgi oli osutunud oodatust raskemaks ning esimene grupp polnud selleks ajaks jõudnud kaugemale kui umbes poolele teele. Kuna ka poolele maale pääses bussiga ligi, siis viidigi meid sinna ja tegime vahetuse selles punktis.

Lõunasöök

 

Rõõmsalt saatusele vastu

Seekord olin targem ja valisin enda süsta juba varakult välja - sain ühe, mis oli piisavalt suur ja mugav, et seal ennast hästi tunda. Hea, et eelmisel päeval oma õppetunni kätte sain, sest seal jõel poleks ma tolle väikse paadiga küll mitte midagi teha suutnud. Üks kärestik oli teise otsas kinni ning lisaks oli kõikjal salakavalaid kive, mis süsta igal võimalusel kummuli keerata üritasid. Üsnagi õnnestunult ka, sest seekord ei olnud vist kedagi, kes kuiva nahaga pääsenud oleks. Rekordiomanikuks sai Antonio, kes oli seekordne süstavalikuga altmineja ning kes ei viitsinud lõpuks enam isegi arvestust pidada, mitu korda ta ujumas käis.

Mitte nii sile vesi

Mina keerasin ennast kaks korda kummuli, kuid nii õnnelikult, et ei pidanud kummalgi korral süstast välja ujuma. Esimesel korral olin seda peaaegu juba valmis tegema, kuid siis tundsin kogemata ühe käe all veepõhja ning suutsin ennast sealt tuge otsides uuesti teistpidi lükata. Üks instruktor, kes seda pealt nägi, oli parajas hämmingus: "Kas sa tegid praegu rolli või? Me pole seda ju veel õpetanud." Tegelikult ma muidugi rolli ei teinud, kuna rolliks (eesti keeles on selle nimi vist eskimopööre) nimetatakse manöövrit, kus sa ennast üksnes aeru abil ja ilma põhjast hoogu lükkamata püsti keerad. Minul aga oli aer juba ammu teadmata suunas minema ujunud.

Teisel korral olin tagurpidi veidi rahulikumas, kuid sügavamas vees, niisiis polnud kuskilt tuge leida ja jäin lihtsalt ootama, kuni keegi oma paadinina piisavalt lähedale toob, et saaksin sellest kinni hoides ennast püsti upitada. Ka see õnnestus, niisiis jäi ujumise ja paaditühjendamise vaev seekord ära.

Kui Letterkennysse tagasi sõitma hakkasime, oli juba üsna pime. Kusagil poole tee peal oli veel umbes tunniajane seisak, niisiis jõudsime tagasi päris hilja õhtul. Seisak oli põhjustatud mingist avariist, mis polnudki vist väga tõsine, aga sellegipoolest blokeerisid tuletõrjeautod pikaks ajaks tee ära.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tegu oli igati õnnestunud ja huvitava nädalavahetusega ning ootan juba huviga järgmist. Süstaga mööda vahutavat vett sõitmine on elamus, mida ilma ise proovimata ette kujutada ei oska.

Kuna ma kasutasin oma fotokat seekord ka liikuva pildi ülesvõtmiseks, siis lisan siia lõppu ühe video:

Sügis

Ilm on siin terve viimase nädala olnud lausa jube. Vihma sajab lakkamatult ja enam ei ole see mingi hädine seenevihm, vaid ikka tõsine sadu, mis eriti just välja minema ei kutsu. Algas see Halloweeni öösel ja kuni siiamaani pole vist pikemaid kui pooletunniseid pause sajus olnudki. Õuesliikumiseks tuleb valida hetki, kus vihm veidigi vaiksem tundub, kuid ega ka see väga aita - kahe minuti pärast võib jälle ladinal sadama hakata. Positiivse poole pealt tuleb öelda seda, et vähemalt tuul püsib seekord talutavates piirides. Kui selle vihma ja jahedusega kaasneks veel samasugune kõva tuul, nagu siin mõned nädalad tagasi oli, siis peaks küll vist päris paikseks jääma.

Täna andsin lõpuks alla ja otsustasin, et aitab naljast, tuleb ikkagi see vihmavari ükskord ära osta. Tatsasin siis saju kiuste poodi, valisin oma vihmavarju välja ning poest lahkudes... mida ma näen: vihma pole enam kuskil, päike irvitab taevas ja esimest korda nädala jooksul on läbi pilvede näha ka sinist värvi. Tegelikult oli lausa pool taevast pilvevaba. Isegi palav hakkas natuke. Niipalju siis sellest vihmavarjust, tänan väga.

Muidugi poleks mul selle vastu midagi, kui see ilm niisuguseks nüüd jääkski. Ees ootab nädalavahetus kanuuklubiga Ardaras ja vihmaga poleks see ju üldse nii lõbus. Samas ei lase ma sellel ajutisel päikesepaistel ennast petta: ennegi nähtud, kuidas viie minutiga kogu taevalaotus ühtlase pilvkatte alla mattub. Ja vastupidi - eelmisel nädalal oleksin peaaegu usklikuks hakanud, kui rõveda vihmasaju eest Cobhi kirikust varju otsitud sai ja pärast viit minutit välja astudes taevas ühtlaselt helesinine oli. Iirimaal võib ühe päeva jooksul kõiki nelja aastaaega näha, praegugi paistavad aknast juba mõned ähvardavad mustad pilved, mida seal viis minutit tagasi kindlasti ei olnud. Kahtlen, et järgmist sadu üle kümne-viieteist minuti ootama peab.

Aga aitab sellest jamast, ega ma siin mingit ilmablogi ei pea.

Tegelikult ei olegi mul praegu aega millestki eriti pikemalt rääkida, kuna pean minema asju pakkima, paari tunni pärast on väljasõit Ardara poole.

Terve nädalavahetus kanuuklubiga väikeses mereäärses linnas. Fun fun fun fun fun.

Aga mis siis nädala jooksul toimunud on? Ega midagi märkimisväärset tegelikult polegi. Teisipäeval oli basseinis esimene ametlik sukeldumistund, järgmisel nädalal tuleb teine ja siis pääseme juba avatud vette harjutama. Kuna basseinis on kolledži jaoks broneeritud igal teisipäeval ainult üks tund ja sukeldumisvarustust oli parajasti nii palju, et grupp tuli kaheks jagada, siis sai igaüks olla vees kokku veidi alla poole tunni. Tegelikult sellest täiesti piisas, kaua sa seal basseinipõhjas ikka konutad. Muidugi on neid sukeldumise nippe ja nõkse, mis endale selgeks vaja teha, üsna palju, nii et see konutamine oli pigem naljaga öeldud. Oleksin hea meelega kauemgi seal vee all passinud, kui oleks võimalus antud. Aga tegelikult oli see kaheks grupiks jagamine päris hea, kuna see võimaldas mul vahepeal ka teises basseinipooles kanuutamas käia.

Koolinädal on möödunud grupitöö tähe all, pidin koos kahe sakslasega mingeid disainidokumente koostama. Nüüd on need valmis ja kaelast ära, aga järgmisel nädalal on nende põhjal vaja klassi ees esitlus teha. Äge.

Hällouviinist

Laupäeval oli Halloween (eesti k. tereviin).

Nagu ma juba varem kirjutasin, on see püha Iirimaal ääretult populaarne. Tegemist on traditsiooniga, mis kasvas välja vanadest keldi rituaalidest ja mida pühitseti siinmail juba ammu enne seda kui see Ameerikas populaarseks sai. Ühendriikidesse jõudiski Halloween tegelikult Iiri ja Šoti immigrantide kaudu ning kuna see seal kiiresti omaks võeti, kommertsiks muudeti ja teistele riikidele edasi müüdi, siis tunneb enamik inimesi maailmas seda praegu justnimelt USA pühana. Aga iirlastel on savi... hoolimata sellest, et nemadki on suure osa Halloweeniga seotud kombeid justnimelt ameeriklastelt üle võtnud, peavad nad seda ikkagi enda pühaks ja seetõttu on see neile äärmiselt oluline.

Ja seda näeb igal sammul. Iirlased on erilised kostüümifriigid ja juba mitu nädalat enne Halloweeni käisid paljud oma peokostüümides ringi, kuna toimusid igasugu fancy dress partyd ja muud temaatilised üritused. Lisaks sellele, et iga teine pood Halloweeniga seotud kraami müüs, oli Main Streetile üles pandud veel üks spetsiaalne Halloween Shop, kust endale erinevaid kostüüme ja nende elemente osta sai. Korralike valmiskostüümide hinnad algasid umbes kolmekümnest eurost ja ega seal vähemkorralikke ja odavamaid väga pakkuda ei olnudki. Erasmuse tudengitele üheainsa peo eest ilmselgelt liiga suur summa, seega tuli improviseerida. Kuna kõigil oli plaan Halloweeni õhtuks Derrysse sõita ja sinna päris tavariietuses minna ei kõlba, siis oli linn reedel ja laupäeval ringisiblivaid Erasmuse tudengeid täis, kes kõik üritasid endale mõistliku hinnaga veidraid riideesemeid ja muid aksessuaare hankida.

Mina sain endale kostüümi üsnagi lihtsalt. Juhuslikult tuli see teema jutuks kõrvalmajas elava Florentiga (teine prantslane lisaks Jane'ile, kes juba teist aastat siin elab) ja kuna ta ise Derrysse tulla ei tahtnud, siis pakkus ta mulle oma eelmise aasta riietust - hullu doktori kostüümi. Kuna ta oli mütsi ja näomaski kuhugi ära kaotanud ja ma ühestki poest ega apteegist neid ei saanud, siis läksin lihtsalt ehituspoodi ja ostsin ühe valge tolmumaski. Natuke võltsverd peale ja käras küll - vähemalt oli mul nüüd kostüüm olemas ja üliodavalt saadud pealekauba.

Karnevalierasmuslased

Bussid Derrysse väljuvad iga kahe tunni tagant. Valisime 18:40 väljuva bussi, et jõuaks näha nii paraadi kui kell 9 algavat ilutulestikku. Kuna iirlased on ühed Euroopa suurimad halloweenitajad ja Derryt peetakse kohalikuks halloweenipealinnaks, siis tundus see nagu üks õige koht, kuhu minna. Ja oli ka. Rahvast võis tänavatel olla kümneid tuhandeid, väikestest lastest kuni vanuriteni välja, kõik kirevatesse kostüümidesse rõivastatud. Võis näha kõikmõeldavaid erinevaid tegelasi, alates piraatidest ja vampiiridest, Darth Vaderitest ja Austin Powersitest, Tondipüüdjatest ja tuletõrjujatest kuni Osama bin Ladenite ja Adolf Hitleriteni välja. Poliitkorrektsed sakslased olid viimaste kohalolu üle muidugi tõsiselt üllatunud, kuna nende minevikkuhäbenevas riigis ei lubata ju isegi ilmasõjast pajatavaid arvutimänge levitada, kui neis peaks kuskilgi mõnda haakristi näha olema. Rääkimata siis tänaval kõndivatest natsiriietuses inimestest, olgu Halloween või mitte. Samamoodi poleks teatud osa inimkonnast ilmselt väga õnnelik, kui nad näeksid muslimiteks riietatud iirlasi, granaadid vööl ja Kalašnikovid käes. Aga jällegi... iirlastel on savi.

Kakskümmend minutit tulemöllu

Paraad oli võimas ja jõelseisvalt paadilt lastud ilutulestik samuti. Viimane kestis tubli kakskümmend minutit, nii et vastu taevast lastud püssirohtu pidi ikka päris kõva kogus olema. Pärast ilutulestikku hakkas kogu see rahvamass igale poole laiali minema, suuremalt jaolt erinevate pubide suunas. Pidasime meiegi traditsioonidest kinni ja tegime sama. Kuna õhtul enam busse Letterkenny poole ei sõitnud, pidime tagasi minema taksodega. Meeldiv üllatus oli aga see, et taksosõit oli tegelikult isegi odavam kui bussiga minek. Bussipileti eest Derrysse nööritakse tudengilt umbes kuus ja pool eurot, kuid taksosõit läks meile maksma 20 naela, mis nelja peale ära jagades teeb veidi üle viie euro igaltühelt. Umbes kolmekümnekilomeetrise sõidu eest ei ole see tegelikult üldsegi palju.

Vaheaeg

Laupäeva hommikul sadas jubedalt vihma. Esimest korda kogu mu siinoleku jooksul oli selline tunne, et peaks vist lõpuks vihmavarju ostma. Õnneks andis sellel hetkel, kui bussijaama poole jalutama hakkasin, vihm natuke järele ja seetõttu ma väga märjaks ei saanudki. Shalom House'ist tuli sama bussi peale veel kaks isikut: itaallane Daniele, kes läks Dublini lennujaama vastu oma küllatulevatele vanematele, ning hiinlanna Yali, kes sõitis Fermoysse väisama oma Iirimaal elavaid sõpru. Bussisõit Corki oli terve päeva pikkune ettevõtmine, aga vähemalt muutis tuttavate seltskond selle veidigi lõbusamaks.

Jõudsime sõita vaevalt tunni, kui juba oli ilm totaalselt muutunud - päike paistis ja pilvedest olid järel vaid riismed. Niisiis jätkus seda väidetavat Iirimaale tüüpilist koledat ilma seekord vaid Donegali maakonna jaoks. Tegelikult tuli korraks õrn sadu ka Dublini lähistel, kuid ka see lõppes peagi ja mida Corkile lähemale, seda suvisemaks läks.

Esimene osa teekonnast toimus mööda tuttavat marsruuti. Alles pärast Dublini lennujaama, kus Daniele maha läks, algas minu jaoks uus territoorium. Edasine marsruut viis otse kesklinna, nii et läbi bussiakna sai sellest umbes poole miljoni elanikuga linnast üsna korraliku esimese ettekujutuse. Kõrgete hoonete peaaegu täielik puudumine ja läbi linna voolav jõgi tagasid selle, et esmamulje Dublinist jäi üsnagi positiivne. Dublini bussijaam aga üllatas oma väiksusega - etteruttavalt võib öelda, et isegi neli korda väiksema elanike arvuga Corki oma oli suurem; samuti näiteks Tallinna oma, mida külastatavate reisijate ja busside arv päevas jääb Dublinile tunduvalt alla. Kuidagi aga on sellele kompaktsele territooriumile (eriti busside jaoks, reisijateterminal on tegelikult täiesti normaalse suurusega) ikkagi ära mahutud - ju siis pole rohkem ruumi vajagi.

Corki viivat bussi ei pidanud kuigi kaua ootama. Teoreetiliselt oleks kahe bussi vahe pidanud olema tund ja viis minutit, kuid esimese bussi tavapärase hilinemise tõttu vähenes see rohkem kui poole võrra. Corki läks tegelikult korraga kaks bussi. Mõlemad sõitsid sama marsruuti, kuid üks neist kandis märget nonstop ja teine korjas ka vahepealsetest linnadest rahvast peale. Kuna Yali pidi Fermoys maha minema ja seetõttu aeglasema bussi valima, siis läksin mina ka selle peale. Tegelikult on ajavahe neil üsna väike, pigem olid kaks bussi vajalikud lihtsalt selleks, et reisijaid oli ühe jaoks liiga palju. Sõiduplaanis seda nonstop bussi märgitud ei olegi ja tundub, et see kutsutakse välja vaid konkreetse vajaduse korral.

Corki jõudsin varajases õhtupimeduses. Esmapilgul paistis linn küllaltki sarnane Dublinile - muidugi mitte suuruse mõttes, kuid sarnaseid jooni oli sellegipoolest mitmeid, näiteks linna keskel voolavad jõed ja peaaegu eranditult madalad majad. Corkis on nimelt ei rohkem ega vähem kui täpselt üks pilvelõhkuja ning isegi see ei ulatu üle paari-kolmekümne korruse. Niisiis on kõrgeimad hooned linnapanoraamis mitte klaasmajad, vaid kirikud.

Kärt elab tsentrumist umbes kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja minu arust üsnagi heas kohas - poed on lähedal, bussipeatused on lähedal ja kesklinna pole üldse pikk maa. Õhtu veetsin Kärdi juures ja järgmiseks päevaks sai plaani võetud Corki ümbruses asuvate vaatamisväärsustega tutvumine.

Cork

Kõigi Corki külastavate turistide jaoks on kohustuslik ära käia vähemalt kahes kohas - linna külje all asuvas Fota loomaaias (Fota Wildlife Park) ning Cobhis, ajalooliselt tähtsas sadamalinnas, mis tänapäeval on tuntud enim ilmselt selle järgi, et just sealt startis oma viimasele teekonnale uppumatu Titanic. Tollal polnud selle linna nimeks küll mitte Cobh, vaid Queenstown, kuna britid olid selle kuninganna Victoria auks ümber nimetanud. Cobhi pääseb Corkist rongiga ning kuna Fota jääb poolele teele, saab sama piletiga mõlemas ära käia. Niisiis ei saanud meiegi keskmisest turistist kehvemad olla ja tegime Kärdiga pühapäeval lisaks Corkis ringivaatamisele ekskursiooni ka nendesse kahte sihtkohta.

Fota on huvitav seetõttu, et suur osa sealseid elanikke võib üsna vabalt mööda loomaaia territooriumi ringi tatsata. Loomaaed ise asub saare peal, nii et erilist ohtu loomade põgenemapääsemiseks seal ei ole. Nii saab külastaja soovi korral käia kängurutele pai tegemas (eeldusel, et need eest ära ei jookse), anda ahvidele banaani või imestada selle üle, miks mingi laamade kamp sul pidevalt järel käib. Mõned armsad loomakesed, näiteks gepardid, olid siiski mingil põhjusel puuri pistetud.

Fotas elab ka suuri loomi

 

Titanicu viimane sadam

Õhtul tuli mõte, et võiks rentida auto ja järgnevatel päevadel Corki ümbruses veidi ringi sõita. Kuna autorendi hinnad olid üllatavalt odavad, siis broneerisime internetis kohe ühe ära ka. Küll tänapäeval käivad sellised asjad ikka lihtsalt. Auto võtsime kaheks päevaks ja loomulikult kõige odavama variandi pakututest, kuid kuna automarki päris ise valida ei saanud, siis jäi see esialgu saladuseks. Järgmisel hommikul läksime lennujaama, vormistasime mõned paberid ja juba antigi võtmed kätte. Automargilotos kõige paremini ei läinud - võitsime Nissan Micra - kuid samas võis vist sellegipoolest õnnelik olla, kuna valikus oli veel ka näiteks Ford Ka.

Minu uus auto

Kuna Kärt sõita ei tahtnud, siis vormistasime juhiks ainult mind. Parempoolne rool, vasakpoole liiklus - mõtlesin, et mis seal ikka, küll ära harjub. Ega muud võimalust eriti ei antud ka, pärast lennujaamast lahkumist tuli koheselt linnaliiklusesse sukelduda. Tegelikult peab ütlema, et arvatavasti justnimelt tänu sellele neetud parempoolsele roolile tundub vasakul teepoolel sõitmine siin koheselt üsna loogiline ja ega erilist tahtmist harjumusest teisele poole minna ei teki. Esimestel hetkedel veel võibolla tundus, et midagi oleks nagu teistmoodi, aga üsna varsti harjus sellega nii ära, et valel pool sõitmine enam ei häirinud.

Esimesel motoriseeritud päeval külastasime mitmeid Corki lähedal asuvaid väikelinnu ja külasid, nagu Timoleague, Clonakilty, Rosscarbery ja Skibbereen. Põhilisteks vaatamisväärsusteks olid Iirimaa kaunis rannik, erinevad kirikud, kloostrid ja varemed ning väikelinnade elust kihavad tänavad. Muuseas oli vihm mulle Letterkennyst järele jõudnud, nii et suve siin eriti kauaks ei jätkunud.

Timoleague'i kloostri varemed

 

Clonakilty

Rosscarbery rand

Teisipäeval võtsime ette juba veidi pikema reisi Kerry maakonda, peamiseks eesmärgiks oli näha Iirimaa kõrgemaid mägesid ja sõita mööda kuulsat Ring of Kerryt - veidi lühemat kui kahesajakilomeetrist ringi ümber looduskauni Iveragh' poolsaare, mille kohta tihti öeldakse, et kui sa seal ei ole käinud, siis pole sa Iirimaad näinud. Ring algab ja lõppeb Killarney nimelises turistilinnas ning muuhulgas on ilma autota reisijatel võimalik osta sealt ka pileteid turismibussidele, mis inimesi mööda sama marsruuti veavad. Autoga on siiski etem, kuna on võimalik teha peatuseid endale sobival ajal ja mõnes huvitavamas kohas soovi korral veidi kauem ringi vaadata. Vähemalt teoreetiliselt... praktiliselt läks aga nii, et kuna me sinna ringile minemisega just väga ei kiirustanud - ärkasime hommikul hilja, sõitsime Killarneysse otsetee asemel mööda huvitavamat, kuid oluliselt aeganõudvamat teed, tegime mitmeid peatuseid (näiteks Henry Fordi vanematekodu lähedal mehe elutöö auks püstitatud Ford T kuju juures) ning veetsime enne ringile minekut hulga aega Killarneys - siis pidime veidi kiirustama, kuna oli näha, et ilmselt ei jõua me enne pimeduse saabumist enam Killarneysse tagasi. Tagantjärele tark olles oleks võinud ju Killarneysse kondama minna alles peale ringilt tulekut, kuid tegelikult ei olnud sellest hullu midagi - kolm neljandikku ringist õnnestus ikkagi valges läbi sõita ning ega seal viimases osas poleks enam midagi väga uudset näha olnud ka. Pimedusest rohkem segasid ringivaatamist pilved, kuna kõrgemad mäetipud olid kõik nende poolt varjatud. Siiski oli loodus ka ilma nendeta ilus ja tegelikult sobis see pilvede ja nõrga udu poolt tekitatud sünge atmosfäär antud maastikuga ideaalselt.

Vana Ford

Huvitavam tee Killarneysse

Kirik Killarneys...

...kus sai oma joogipudeleid täita Püha Veega

 

Jõgi Ring of Kerry ääres

Meri Ring of Kerry ääres

Kolmapäevane päev möödus niisama tšillides ja Corki peal ringi vaadates ning neljapäeval sõitsin tagasi Letterkennysse. Kuna Yali oli juhuslikult otsustanud samal päeval tagasi minna, sõitsime jällegi sama bussiga. Seekord sai Dublinis veidi pikem peatus tehtud, et ka selles linnas paar tundi ringi vaadata. Ega ta Corkist oluliselt erinev linn ei ole, kuid seda, et tegu on pealinna ja ikkagi neli korda suurema linnaga, märkab tegelikult igal sammul. Mis mind üllatas, oli see, kui palju rahvast seal neljapäeva pärastlõunal ringi liikus. Kesklinna suurtel jalakäijatänavatel siblis ringi nii palju inimesi, et kohati oli seal raske käiagi. Corki rahuliku elu kõrval tundus see esialgu üsnagi veider.

Dublin

Veel Dublinit

Ja veel. Taamal paistva veidra torni järgi on linnas lihtne orienteeruda.

Dublinist Letterkennysse tahtis sõita rohkem rahvast kui bussis ruumi oli. Kuna bussis püsti seista ei lubata, siis jäid viimased reisijad maha, kuid selle asemel, et lasta neil kaks tundi järgmist bussi oodata, kutsuti nende jaoks spetsiaalselt välja veidi väiksem lisabuss. Pealegi oli ju ka lennujaamast vaja veel inimesi peale võtta. Huvitav oli aga see, kuidas umbes poole maa peal hakati igas peatuses reisijaid ümber organiseerima, tõstes Letterkennysse sõitvaid inimesi üle suurde bussi ja lähemale minejad väiksemasse. Eesmärk oli ilmselt see, et väike buss ei peaks kogu teed Letterkennysse sõitma, vaid võiks varem Dublini poole tagasi pöörata, kuid see reisijatega vangerdamine võttis koos vabade kohtade ja inimeste pideva ülelugemisega bussijuhtidel nii kaua aega, et lõpuks hilines buss Letterkennysse peaaegu tunni. Siin aga on see vist nii tavaline, et keegi selle pärast eriti närvi minema ei hakanud.

Kokku kestis reis kuus päeva - kaks neist kulusid bussisõidule, kahel päeval sõitsime autoga ringi, ühel päeval käisime rongiga Fotas ja Cobhis ning ainult üks päev möödus täielikult Corkis.